Kaasamine

Kui kaasamise hea tava loodi Eestis 2000ndate keskpaigas, siis 2012. aastast on kaasamine riigivalitsemisse sisuliselt kohustuslik. See on ette nähtud Hea õigusloome ja normitehnika eeskirjaga, mis lisaks mõjude hindamisele näeb ette ka lähtumise kaasamise heast tavast.

 


VIITED:

 

Kaasamine iseenesest ei ole Eesti ühiskonnas midagi uudset. Mida tähendab kaasamine? Kaasamist võib käsitleda erinevates kontekstides. Laiemalt võib kaasamist vaadelda meie igapäevaelu tasandil. Me kaasame oma pereliikmeid, sõpru ja kolleege erinevatel eesmärkidel ja viisidel, näiteks ühistesse ettevõtmistesse, aruteludesse. Soovime, et meie tegutsemise motiive ja eesmärke mõistetaks ja toetataks. Osapoolte veenmiseks kasutame me erinevaid meetodeid, mõnikord meie ettevõtmisega kooskõlas olevaid, kuid vahel ka sobimatuid.

Kaasamine avalikus sektoris on aga tegevus, mis mõjutab meid ühiskonnaliikmetena hoopis laiemalt. Avalikus sektoris peame kaasamisega silmas partnerlust kaasatavate osapooltega/huvigruppidega strateegiliste dokumentide (näit. eelnõude, kontseptsioonide, strateegiate) väljatöötamisel. Õigusloomevallas toimuv kaasamine või kaasamata jätmine mõjutab meid ja meie igapäevaelu läbi parlamendis vastuvõetud seaduste, valitsuse määruste ja korralduste.

Seetõttu on oluline, et saaksime ühiskonnaelu kujundamises osaleda. Huvigruppe ja avalikkust kaasatakse õigusloomesse ja, laiemalt, otsuste tegemisse erineval määral. See ongi koht, kus tõuseb esile vajadus kaasamise hea tava järele. Kaasamispraktika on avalikku sektorit silmas pidades erinev – siin leidub nii häid kui ka halvemaid näiteid.

Kaasamise hea tava on põhimõtete kogum, millest lähtuvalt teevad koostööd kodanikuühendused, huvigrupid, avalikkus ja avalik sektor. Kaasamise hea tava on mõeldud soovituslikuna nii avalikule sektorile kui ka kodanikuühendustele. Ka kodanikuühendustel on vajadus oma liikmeid kaasata. Kokkuleppeid täidetakse alati kahepoolselt ja see tava on seeläbi lähtekohaks mõlemale osapoolele.

Kaasamise hea tava on tänaseks sõnastatud, kuid ei ole veel kuulutatud nö ametlikuks dokumendiks. Tava koostasid ühisel jõul kodanikuühenduste ja avaliku sektori esindajad. See dokument on koostatud mõlemate osapoolte arvamusi, huve ja eeldusi arvestades.

Mis saab kaasamise heast tavast edasi? Riigikantselei on kaasamise hea tava juurutamise võtnud enda koordineerida ja soovib seda juba järgmisel aastal asuda Eesti ametnikkonna seas hakata ulatuslikumalt tutvustama erinevatel tasanditel – nii keskvalitsuse kui ka kohalike omavalitsuste tasandil. Kaasamise hea tava on sel aastal tutvustatud EMSL ja EMÜ seminaridel, Riigiametnike foorumil.

Samuti plaanime luua kaasamise paremaks toimimiseks ja tava elluviimiseks veebipõhise töökeskkonna – kaasamisveebi. Selle eesmärk on endasse koondada kogu kaasamisega seotud temaatika ning luua ka valitsusasutustele võimalus huvigruppidega e-konsultatsioonide läbiviimiseks.

Algus on tehtud, kuid suur töö seisab veel ees, sest osaluspõhimõtete levitamine ja üleskutse nende järgmiseks on tõsine väljakutse. Kaasamine on mõtteviisi, mitte üksiku töövõtte muudatus. Tahe otsustetegemise läbipaistvamaks muutmiseks on selgelt olemas avaliku sektoris ja kodanikuühendustes. Ja see on peamine.

Eleka Rugam-Rebane, valitsuse infonõunik, Riigikantselei (nov 2005)

Vaata lisaks: