artikkel

Eesti hakkab miljonäriks!

laine
Mari Öö Sarv 30. november 2016
Foto: Sten Roosvald
Kutsusime Arvamusfestivalil kokku hulga huvilisi, kellega arutlesime, kuidas saame kinkida Eestile sünnipäevaks miljon head kodanikku. Mari Öö Sarv kogus pinnale ujunud mõtted kokku ja kirjutas lauluks.

Hea töötaja täidab kõik tööülesanded hästi ja õigeaegselt. Hea ema armastab oma lapsi nii, et lapsed selles igas olukorras veendunud võivad olla. Hea õpetaja õpetab lapsi mõtlema, mitte tuupima. Ja hea kodanik on see, kes annab enda ümber olevale rohkem kui omaenda mugavaks äraelamiseks tarvis.

Häid kodanikke on kõikjal Eestis, seda kinnitavad kõik me tunnustusüritused, kuhu sajab kandidaate igast valdkonnast, vallast ja vanusest. Aga me tahame veel! Me tahame, et Eestis elaks miljon head kodanikku ja veel rohkemgi. Kust neid saada, kui mina, sina, kolleegid ja too nurgapealse kollase maja pere juba on head kodanikud? Eks tuleb seda va hoolimise pisikut levitada ka ülejäänud tänavale, klientidele, sõpradele. Kõigi maakondade head kodanikud, nakatage! – kingime Eestile sajandaks sünnipäevaks miljon head kodanikku!

Miljon viisi pisiku levitamiseks

Kui sinu ümber on neid, kes panustavad ühisesse heaolemisse, ükskõik mil viisil, siis märka ja tunnusta neid. See on üks neist paljudest asjadest, kus pole vaja jääda ootama, et riik ometi midagi teeks, märkaks ja tunnustaks – alusta ise! Räägi temast teistele, ole tema poolt ja näita, et tema teod loevad. Omainimeste poolehoid on kindlasti midagi, mida igal heal kodanikul on vaja – eriti, kui ta on parasjagu vabatahtlikutööst väsinud, bürokraatias pettunud või on keegi jälle ta koristatud piknikuplatsi täis lagastanud. Muidugi ei anna nad oma panust selle pärast, et kelleltki tähelepanu saada, aga nad võivad lõpetada, kui nende panust iseenesestmõistetavalt võetakse. Teeme neist välja!

Ja mitte ainult neist välja. Teeme ka sellest välja, kui me ise midagi head ära teeme, sest vaikselt nohistades ja tigetsedes ei saa häid kodanikke juurde. Kui lükkasid kogu kortermaja parkimiskohad lumest puhtaks, siis ütle teistele ka – võimalik, et järgmisel korral tulevad kampa, mitte ei võta iseenesestmõistetavalt, et sina teed. Kui annetad iga kuu mõnele vabaühendusele, räägi sellest sõpradele – võibolla pole nad selle pealegi tulnud, et iga kuu kasvõi 10-15 eurot anda kellelegi, kes teeb tema meelest olulist asja. Kui käid kusagil vabatahtlikuna abis, postita sealt reportaaže sotsiaalmeediasse – mõni võib seda karmaglamuuri kadestama hakata ja ka vabatahtlikuks minna. Lühidalt: räägi enda heaks kodanikuks olemisest, see on uhkuseasi.

Kui sul on lapsed, keda kasvatad teadlikult vastutustundlikeks inimesteks, oled ise juba päris kindlasti hea kodanik. Ilmselt aga ei aita pisikut levitada see, kui minna rääkima sõpradele ja klientidele, et ka nemad peaksid “muretsema lapsed ja hakkama neist häid inimesi kasvatama”. Küll aga saab kaasata teisi lapsevanemaid aruteludesse sellest, milliseid inimesi me kasvatame või millist lasteaeda selleks tarvis on, ning saab anda nii enda lastele kui ka nende sõpradele oma käitumisega eeskuju. Alustades kasvõi sellest, et näidata, et ühegi inimese headust või sõbra kvaliteeti ei saa mõõta selles, kui suur teler tal kodus on või mis autoga pere sõidab. Miks mitte alustada hea kodaniku pisiku levitamist mittemateriaalse väärtustamisest nii, et lapsed sellest aru saavad. Jõulude eel on see eriti huvitav väljakutse, aga täiesti tehtav.

Mis ei nakka, see põrkab

Teate küll, kuidas nii hea kui ka halb liikvele lähevad. Lihtne lumine näide: üks auto keerab teisele napilt ette, too teeb äkkpidurduse ja vihastab ega lase järgmisel sebral kiusu pärast jalakäijat üle tee, too omakorda vihastab ja käratab hoovis käratsevatele lastele, kes pole süüdi muus kui lumepalli veeretamises. Lapsed vihastavad ja virutavad ühe lumepalli hooga kojamehele kraesse, kes vihastab ja… No milleks seda kõike, hea kodanik on õnnelik ja laseb ka teistel õnnelik olla!

Inimesi on igasuguseid ja mõned tunduvad ikka päris napakad ka. Leia võimalus suhelda avatult nende inimestega kes pole sinu igapäevases sotsiaalses võrgustikus, et olla lähemal ja mõista. Hea kodanik on empaatiavõimeline ning nagu igas teises liinis, on siingi eeskuju parim nakataja. Kui sa kuulad päriselt ära kõik teisitiarvaja mõtted ja küsid veel juurde, MIKS ta niimoodi arvab, võid esiteks saada temast palju paremini aru (jäädes võibolla siiski enda arvamuse juurde, aga võibolla ka mitte?) ja teiseks annad talle eeskuju argumenteeritud suhtlemisest. Pisik jälle levitatud!

Kui tahame elada riigis, kus igaüks räägib kaasa ja teda ka kuulatakse, on kõige tõhusam jällegi alustada väikestest inimestest. Kui lastel on koolis sõnaõigus koolielu korraldamises ning nad saavad kodus kaasa rääkida pere noorimale nime panemises, nädalavahetuse või õhtusöögiplaanide tegemises, kasvavad nad teadmises, et nende arvamusel on kaalu – muidugi ainult juhul, kui see välja öelda. Kui lapse ettepanek ei lähe töösse, põhjendage see talle ära. Kui head põhjendust tegelikult ei ole, siis pole mõtet ju ka keelduda tema mõttega arvestamast, mis? Nii see rahvas võimu kandma hakkabki. Sest täpselt samamoodi toimib hea riik: kui seadusandjal pole argumenti, miks kodanike ettepanek on kehv, peaks ta selle ju töösse võtma. Nii et lapsed ära kuulatud ja arvesse võetud – hea kodaniku pisik jälle levitatud. Omakasuboonus: järgmine kord kuulavad ehk nemad teid ka.

Oleme näinud noori, kes pärast vabatahtlikutööga tutvumist on siiras hämmingus, et saavad ise päriselt midagi muuta. No muidugi saavad! Aga kuidas neid sel teemal valgustada, et maailma muutmiseks ei pea olema kooli lõpetanud ega 40-aastane ega abielus ega vallavanem, isegi autojuhilube ei pea olema – lihtsalt leia abivajaja ja mine appi? Lisaks kodusele eeskujule saavad siin palju ära teha koolid, kui noortega talguid teevad, ühiselt humanitaarabi koguvad või heategevuslaada korraldavad. Mida käegakatsutavam tulemus, seda suurema üllatuse noored saavad ning seda enam võib oodata, et neist innukalt panustavad täiskasvanud sirguvad.

Lõpetuseks midagi täiesti erilist. Kui lasteaias ütles üks poiss, et tahab saada basseinipuhastajaks, ei jõudnud õpetaja ära imestada – no kust ometi selline amet! Poiss põhjendas, et kui keegi teine basseini ei puhasta, siis tema teeb ära. Vot selline inimene on meil kasvamas.