artikkel

Mari Öö Sarv: mida me saame täna teha – #aleppo

laine
Mari Öö Sarv 15. detsember 2016
Foto:
Mari Öö ei ole nõus, et me peame Aleppos toimuvat pealt vaatama, ja kutsub üles kasvatama oma lastest mitte maailma kuningaid, vaid maailmakodanikke. Ainult et kasvatamine ei käi sõnadega, vaid eeskujuga.

See pealkiri ütleb, et me vaatame pealt järjekordseid sõjakuritegusid ja humanitaarkatastroofi, ütleme “never again”, aga ei tee mitte midagi. Merkel helistab Putinile ja Kerry helistab Erdoganile, aga samal ajal käib Süüria armee majast majasse ja tapab aleppolasi, sest neil on selline käsk.

Mina arvan, et me saame küll midagi teha. Ütlen kohe ära, et siin ma ei usu allkirjade kogumisse – ka seitse miljardit allkirja ei peata diktaatoreid, kes rikuvad kõiki mõeldavaid norme võimu nimel. Aga täna, kohe praegu me saame kõigi aleppolaste nimel sallida ja aidata sõja eest pagenuid ning annetada neile organisatsioonidele, kes kohapeal inimelusid päästavad. Aga mitte ainult.

Me saame kasvatada paremaid inimesi. Täna, siin, Eestis. Tänastest kodudest sõltub homse maailma nägu ja seda peaks iga lapsevanem endale teadvustama. Vaatame suurt pilti! Kui me ei taha uusi Alepposid, siis me peame kasvatama inimesi, kes mitte kunagi mitte midagi sellist ei teeks. See on meie, tänaste perede vastutus, ning see algab pisiasjadest.

Kui me pargime invakohale või koolimaja väravasse kõnniteele, seletades vabanduseks “meil on väga kiire!”, siis see on eeskuju. Laps õpib, et kui sul on väga vaja, siis reeglid ei loe.

Kui me lükkame mahakukkunud sodi lume alla, siis see on eeskuju. Ja kevadel, kui sodi lume alt välja sulab, ei saa seda enam sinuga seostada. Laps õpib, et kui pahandust ei näe, pole pahandust olemas – lihtsalt varja oma sigadusi hoolega ja ära jää vahele.

Kui me ületame kiirust või istume purjus peaga rooli selgitusega, et “siin teel ei ole kunagi politseid väljas”, siis see on eeskuju. Laps õpib, et kõike võib teha, kui valvureid pole, ning et reeglid on politsei jaoks, mitte inimeste elude säästmiseks.

Kui me jätame bussipileti ostmata, sest “siin ei ole kunagi kontrolöre”, siis see on eeskuju. Laps õpib, et varastada võib, kui keegi sind ei kontrolli. Aga kas ka restoranis võib maksmata jätta, kui turvameest pole? Kas rõivapoest võib uue püksipaariga välja jalutada, kui sel turvamärke küljes pole?

Kui me keerame liikluses kellelegi sihilikult ette “sest ise ta ülbitses”, siis see on eeskuju. Laps õpib, et kättemaksuks võib.

Lisaks muidugi klassikaline “talle jäi nii palju, ta ei pane tähelegi, et me natuke võtsime!”, mille juures võib jäädagi arutlema, kui palju on “palju” ja kui “natuke” võib võtta.

Mul on alati kohutavalt kahju, kui näen lapsi, kes on sellistest eeskujudest õppinud ja omad järeldused teinud. Nad on olemas ja neid ei ole vähe. Nad käituvad nagu maailma kuningad: mina võin, sest… – loova mõistuse jaoks pole kuigi keeruline leida hea vabandus kõigile oma reegliterikkumistele. Vanemad võivad need pahandused kinni maksta või last karistada, vahet pole – õppetunni, kuidas maailm töötab, andsid nad ise, ning kui karistamise kõrval need õppetunnid jätkuvad, ei saavuta nad muud kui segaduses lapse, kes hakkab pahandusi lihtsalt paremini varjama. Ja mõne aja pärast elame me Eestis, kus prügi võib metsa viia, kui minna pimedas ja keegi ei näe; ametnikule võib altkäemaksu maksta, sest sul on väga kiire; sõita võib ükskõik kui kiiresti, kui pole kiiruskaameraid.

Või oota, me juba elame sellises Eestis, kus liiga paljudele on lubatud rohkem kui üldiste reeglitega, sest… – küll nad juba õigustuse leiavad!

Kuidas see kõik Alepposse puutub? Niimoodi, et kui kasvatame maailma kuningaid, kellele on kõik lubatud, kui ainult hea ettekäände leiab, siis nende tembud kasvavad suuremaks ja suuremaks. Kuni ongi täiesti okei oma riigis inimesi tappa, sest nende arvamus ei meeldi sulle.

Kui rääkisin kõigest oma 10-aastasele pojale, küsis ta: “Aga kui nad kõik ära tapavad, keda nad siis valitsevad?” Ma ei tea, keda nad valitsevad, ja ma ei suuda ette kujutada sõja võitmise pidu, kui sa ajad end viimase tapetu kohalt sirgu ja vaatad enda ümber rusudes linna ja tuhandeid surnukehasid. Või kas nad on üldse nii kaugele mõelnud.

Ärme suhtume maailma, nagu meile oleks rohkem lubatud kui teistele lihtsalt sellepärast, et me oleme meie. Ärme kasvatame oma lastest hoolimatuid maailma kuningaid. Kasvatame neist maailmakodanikke, kes teavad enda vabadust koos vastutusega nii kodu lähedal kui kodust kaugel.

SEDA me saame.