artikkel

Paavo Piik: kohtumiste talumatu kergus

laine
22. oktoober 2016
Foto:
Festivali „Talveöö unenägu 2016: Plaan B“ kuraator Paavo Piik kirjutab, miks peaks iga hea kodanik end mugavustsoonist välja ajama ja kuidas see teatrifestivali puutub.

Ma olen korduvalt sattunud oma elus intervjuusid tegema. Just nimelt – sattunud, sest ma pole kutselt ajakirjanik. See nõuab teatavat pingutust, mugavustsoonist välja astumist. Samas, ma pole vist kunagi ühtegi intervjuud kahetsenud. Kui me mõned aastad tagasi kogusime materjali depressioonist rääkiva lavastuse jaoks, siis need läbielamised, mida inimesed kirjeldasid – ehkki mitte kõige lõbusamal teemal – olid kokkuvõttes kummaliselt tiivustavad. Noh, et lähed kohtumiselt ära ja samm on kerge. Sa oled korraks sundinud ennast olema avatud – teise, võõra inimese muredele ja rõõmudele. Sa oled tunnetanud temaga ühisosi, millest sul varem polnud aimugi. Sa oled püüdnud aru saada, miks ta nii mõtleb ja miks ta nii tunneb.

Viimasel ajal on tihti räägitud sellest, et ehkki maailm on pealtnäha tõmbunud väiksemaks ja sotsiaalvõrgustike kaudu võib igaüks meist jõuda vaid kuue sammuga kellegi tuttava tuttavani, kes tunneb Inglise kuningannat, siis vastukaaluks kuuleme ja kuulame me üha rohkem ainult nende arvamusi, kellega me juba ette nõus oleme. See ajastulik suurenenud nn confirmation bias võib olla tõene või mitte, aga kahtlemata on inimeses olemas teatud soodumus teha rohkem selliseid asju, mis on juba ennast tõestanud, suhelda nende inimestega, kes on juba end tõestanud – ja vastu võtta sellist informatsiooni, mis tundub tõekspidamisi kinnitavat.

Need teised inimesed ja võõrad tõekspidamised kipuvad aja jooksul koonduma teatud gruppidesse. Kas siis sõltuvalt oma tööst või vanusest või temperamendist ei pea sa nendega kuigi tihti kokku puutuma ning nende olemust on lihtne paari sõnaga kokku võtta. Ajakirjandus teeb seda vahel isegi sinu eest. Pensionärid vinguvad. Kunstiinimesed on lohakad. Konservatiivid on sallimatud. Maal elavad inimesed ei ole ettevõtlikud. Pagulased on ohtlikud. Blondiinid on rumalad. Need sildid hakkavad elama oma elu ja peavad vastu enamasti seni, kuni sa mõne isendiga päriselt kokku puutud. Siis selgub vältimatult, et kedagi objektistada saabki ainult niikaua, kuni sa temaga reaalselt kokku puutunud ei ole. Ja mis teatud juhtudel veelgi hullem – et teis on selle võõraga väga palju ühist.

Sel sügisel tegin siis jälle mõned intervjuud. Istusin maha ühe inimesega EKREst, ühega Sinisest Äratusest ja ühega Odini sõdalastest. Selle festivali pärast – nendest intervjuudest sünnib aktsioon „Kolm tavalist inimest“. Jällegi, üks asi, millest ma aru sain, oli see, kui suur on tegelikult inimlikus plaanis meie ühisosa, kui palju me jagame hirmudest, aga ka rõõmudest, vaatamata väga erinevatele poliitilistele seisukohtadele. Kui lihtne oleks sellest hoolimata mingites põhiasjades kokku leppida. Aga mis veelgi olulisem, kui mõtlen näiteks sellele tundele, kui lahkusin kergeil jalul kohtumiselt noore Sinise Äratuse liikmega – ma olin taaskord üle pika aja sundinud ennast olukorda, kus ma pidin suhtlema inimesega, kellega ma muidu poleks ilmselt kokku puutunud. Samas teades ja kogedes pärast, et see kohtumine oli väärtuslikum kui mitmed need, mis igapäevaselt ja „oma ringi“ inimestega. Ma tahtsin kohtuda, kuigi initsiatiiv nõudis mult pingutust, mugavustsoonist väljumist. Ma justkui olin sundinud ennast olema vaba. See oli ütlemata lahe tunne.

Võrreldes kinoga nõuab teatrisse minek ka alati mugavustsoonist väljumist. Tahad või ei taha, see pagana näitleja laval on sinuga ühes ruumis, ta kohtub sinuga – kohtumine on ju üldse üks näitlejate supervõimeid –, ta võtab sinu kui vaatajaga kontakti. Teda on palju raskem välja lülitada või eirata kui kahemõõtmelisi kujutisi kinoekraanil. Kui ma mõtlen tänavuse festivali lavastuste peale, siis „Talveöö unenägu 2016: Plaan B“ mõte ongi vist kõige rohkem kantud sellistest kohtumistest. Ja natuke ka mugavustsoonist väljumisest. Ja kindlasti enese sundimisest olla vaba.

Tallinna Linnateatri teatrifestival “Talveöö unenägu” tuleb taas sel aastal detsembrikuu alguses, 5.-10. detsembrini. Festivali idee on tuua Tallinnasse siinset teatripilti rikastavaid piiritaguseid lavastusi, mille programmi valis kuraator Paavo Piik lavastused Lätist, Leedust, Venemaalt ning Lõuna-Aafrika Vabariigist.

Festivalil saab näha lavastusi, mis jõuavad esmakordselt Eesti vaatajateni, kuid on mõnedes teistes riikides juba laineid löönud ja ka küllalt kõneainet tekitanud. Need räägivad päevakajalistest ühiskondlikest-sotsiaalsetest probleemidest, millega seisame silmitsi nii meie ise kui ka mitmed teised paigad mujal maailmas. Kõiki lavastusi ühendab katse asetada vaataja kellegi teise olukorda. Olgu need supermarketi kassiirid, teise nahavärviga inimesed või vaesed kunstnikud.