Kai Klandorf: Mis värvi on usaldus?
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Millised ootused on vabakonnal vastloodud valitsusele järgmiseks üheksaks kuuks, kirjutab Vabaühenduste Liidu juhataja Kai Klandorf.
Eesti on saanud värskelt uue koalitsiooni. Järgmiste valimisteni ei jää just palju aega tegutsemiseks, aga ka need umbkaudu üheksa kuud on piisavad, et midagi päriselt ära teha. Mida oodata valitsustest olukorras, kus üksteist püüavad üle trumbata koroonakriis, energiakriis, põgenikekriis ja sõda? Just neis tingimustes on selgeks saanud, et kõige enam on ühiskonnas juurde vaja usaldust.
Eri uuringutest on näha, et usaldus institutsioonide vastu on juba pikka aega vähenenud. Vajadus selle usalduse taastamise järele on aga tugevam kui kunagi varem. Kui me soovime, et inimesed järgiks kokkulepitud norme – olgu makse makstes, maski kandes või põgenikke aidates –, vajame selleks usaldust vastavaid suuniseid jagava institutsiooni suhtes, olgu selleks valitsus, politsei või mõni vabaühendus. Ennekõike tähendab see usaldust inimeste, kaaskodanike vastu, ja valitsus saab siin omaltpoolt oluliseks suunajaks olla.
Kuidas usaldust juurde luua
Üheks palju räägitud, aga sageli unustatud võlusõnaks on kaasamine. Koostöö sihtrühmadega, keda otsused puudutavad. Kui mina kodanikuna näen, et valitsus töötab kõigi Eesti elanike heaolu nimel, mitte iga poliitik ei kaitse üksnes oma valijate huve, on see juba suur samm usalduse tekitamiseks.
Kaasamist saab edendada igas ministeeriumis näiteks kaasamiskoordinaatori abil, kes tegutsevad ka juba täna, kuid vajaks rohkem väärtustamist ja võimestamist. Kaasamiskoordinaator on inimene, kelle poole vabaühendused saavad pöörduda, kes aitab kolleege kaasamisprotsesse planeerides ja mõtleb kaasa, kuidas koostööd parendada. Kaasamiskoordinaator aitaks ka suunata ministeeriumi juhtkonda plaanide arutamiseks avalikku huvi esindavate vabakonna partnerite poole, et kohtumiste statistikas ei domineeriks ärihuvid nii nagu mullusest statistikast paistab.
Teiseks märksõnaks on koostöö. Väikese riigi nagu Eesti jaoks on koostöö mitte tegemine kallis. Kurb on näiteks pisikesel Piirisaarel konnates kuulda lugusid kahe küla elanikest, kes omavahel ei suhtle. Üle riigi jagub organisatsioone ja asutusi, mis käituvad sarnaselt. Inimlikult on see sageli arusaadav – koostöö üles ehitamine nõuab aega ja pingutust. Igaühe omaette nokitsemise järel tagajärgedega tegelemise peale kulub neid paraku veelgi enam.
Kolmandaks, koostöist suhet soodustavad avatus ja läbipaistvus. Kui kergesti on leitavad avaliku raha kasutamise andmed, kellele maksavad kohalikud omavalitsused tegevustoetust, kuhu tehakse investeeringuid või kuhu ja mille jaoks suunab ministeerium raha? Kui oled oskuslik dokumendiregistrite kasutaja ja julged teha järelpärimisi, on see info peaaegu alati leitav. Õhukeses ja usaldavas riigis võiks need andmed aga leida kiiresti igaüks, kel kodukoha tegemiste vastu vähimatki huvi.
Kust tuleb tolm ja kuhu kaob usaldus
Mis omakorda usaldust vähendab? Kasvõi see, kui tehtud otsuseid ei osata selgelt põhjendada. Kahju on vaadata, kui poliitiline eliit ei valda seda, mida väitlustunnis õpetatakse juba kooliealistele – argument koosneb lisaks väitele ka seletusest ja tõestusest. Usaldus sõltub aga just otsuste põhjendatusest ja vabale demokraatlikule ühiskonnale omase sisulise arutelu tasemest. Ka kiired otsused peavad olema läbimõeldud ja põhjendatud.
Vaevalt tekitab aga miski rohkem nördimust ja usalduse kadu kui avaliku raha väärkasutus. Paraku on sügise kohustuslikeks osaks koos vihma ja tuulega saanud paljukritiseeritud katuserahad. Muidugi on hea, kui meil on tegus riigikogu, mis saab mõjutada ka kohalikku eluolu ja riigi tehtavaid investeeringuid. Kuidas aga jõuda ühise arusaamani, et avalik raha pole isiklik? Selle jagamisel ja kasutamisel tuleb lähtuda võrdse ligipääsu põhimõttest ja suunata niigi piiratud vahendeid tegevustesse, mis omavad mõju ja toovad muutust.
Seega loodame vabakonnas, et riigi andmed ja eriti avaliku raha kasutust puudutav muutub kergemini kättesaadavaks. Ootame selget kommunikatsiooni ja argumenteeritud põhjendusi. Ja unistame, et riigikogu leiaks parema viisi vabaühenduste toetamiseks kui seda on katuserahade praegune süsteem.
Tänasel kirjul meedia ja sotsiaalmeedia maastikul, lõputu infomüra tingimustes ununevad detailid kiirelt. Tont teab, mis seal sadamas täpselt toimus, kes mingi kohvimasina koju vinnas või iseendaga seotud ühingule raha kantis. Sügavam pettumus aga kasvab, tunnetus püsib ja usaldus kaob kild killu haaval. Uuesti luua on teda palju raskem, aga ka see saab käia vaid ajapikku, samuti kild killu haaval, eri kriiside keskel sihikindlaks jäädes, kaasamise, koostöö ja avatusega.
