Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Korvpallilegend Michael Jordani üks kõige tuntumaid tsitaate kõlab nii: “Oma karjääri jooksul olen visanud mööda enam kui 9000 viset. Ma olen kaotanud 300 mängu. 26 korral on mulle usaldatud võiduviske võimalus, millel ma olen eksinud. Olen elu jooksul ikka ja jälle läbi põrunud. Just seepärast saadab mind edu.”
Samasugust ebaõnnestumiste vajalikkuse ja olulisuse põhimõtet näeme ka väljaspool sporti, näiteks siis, kui laps õpib pidevalt komistades ja kukkudes seisma ja kõndima, või kui väidame, et mis ei tapa, teeb tugevaks. Usun, et seda põhimõtet kohtab peaaegu iga eduka inimese elus. Me õpime kogemustest ja ebaõnnestumised on olulised kogemused, mis võimaldavad meil saada aru, mida teha ei tohiks, mida me veel teha ei oska või kuidas asju lihtsalt paremini teha. Ebaõnnestumised on justkui meie arengu kütus, sest piltlikult väljendudes, kui koopainimene oleks olnud kaikaga piisavalt edukas, ei oleks me nüüdisaegse tsivilisatsioonini jõudnud.
Kui ebaõnnestumised on aga sedavõrd loomulikud ja vajalikud, siis miks on meil nii keeruline nendega toime tulla?
Eelkõige selle pärast, et kogemustega kaasnevad emotsioonid, ja ebaõnnestumise kogemisega kaasnevad enamasti ebamugavad emotsioonid. Ebamugavad emotsioonid, nagu pettumus, kurbus, häbi, viha, on loomulikud ja evolutsioonilisest perspektiivist ka vajalikud. Kuidas me muidu teaks, et reaalsus ei vasta meie vajadustele ja ootustele, kui näiteks ebaõnnestunud suhe ei tekitaks meis kurbust ja viha? Kuidas saaksime aru, et mõni käitumine ei ole ühiskondlikult vastuvõetav, kui mõnes olukorras ei tunneks me enda pärast häbi?
Emotsioonid on informatsioon ka selle kohta, millest me hoolime ja mis on meie prioriteedid. Kui mul lasanje välja ei tule, morjendab see mind kordi vähem kui läbiviidud koolituse põrumine. Ebaõnnestumine tähendab lihtsustatult seda, et kõik ei läinud, nagu me oleksime soovinud, ja ebamugavad emotsioonid annavad omakorda teada sellest soovide ja reaalsuse vahelisest lõhest.
Ebamugavate emotsioonide intensiivsus või nende küüsis olemise kestus võib aga olla väga erinev. Olulised faktorid on siin meie enda teadlik mõtlemine ja uskumused. Stanfordi ülikooli psühholoogiateadlane Carol Dweck väidab, et edukaks saamine ja areng eeldavad pingutusi, raskusi ja ebaõnnestumisi, ning tema teadustöö osutab sellele, et just meie mõtteviis kujundab reaktsioone elus kogetule.
Dwecki mõtteviiside teoorias (millest saab lähemalt lugeda ka eesti keelde tõlgitud raamatust “Mõtteviis”) väidetakse, et meil võib olla igas eluvaldkonnas kas kinnistunud või edenemismõtteviis.
Kinnistunud mõtteviisi puhul on inimesel uskumus, et tema oskused ja võimed sõltuvad suuresti kaasasündinud andekusest: kui sul on matemaatikaks annet, siis saad sa selles edukaks suhteliselt kiiresti, suurte pingutusteta ja suurte raskusteta. Kui pead aga pingutama ja tuleb ette palju ebaõnnestumisi, pole järelikult annet ja parata polegi midagi.
Edenemismõtteviisiga inimene aga usub, et kõik on arendatav, ja kuigi meil kõigill on erinevad eelsoodumused, saab järjepidevuse, pingutuste ja tööga ükskõik mida paremaks muuta.
Ebaõnnestumiste korral toob kumbki mõtteviis kaasa diametraalselt erineva reaktsiooni. Näiteks pärast ebaõnnestunud matemaatikaeksamit mõtleb kinnistunud mõtteviisiga inimene: “Ma ei oska matemaatikat, punkt”, edenemismõtteviisiga inimene aga hoopis: “Ma ei oska matemaatikat veel.”
Esimene variant toob kokkupuutel ebaõnnestumistega kaasa süveneva negatiivsuse ja kartuse selliste läbielamiste ees, vähendades suure tõenäosusega ka motivatsiooni läheneda uutele kogemustele ning nii areneda.
Läbikukkumine pole meeldiv ka edenemismõtteviisi puhul, kuid negatiivne reaktsioon on siinkohal oluliselt mõõdukam. Esimese emotsiooni järel säilib pigem tahe edasi liikuda ja paremuse poole püüda.
Hea uudis on see, et igalühel meist on võimalik arendada edenemismõtteviisi ehk siis arengule suunatud mõtlemist. Esimeseks sammuks on nendest mõtteviisidest ja nende erinevusest lihtsalt teadlikuks saada ning enda puhul kinnistunud mõtteviisi piiranguid märgata.
Tasub panna tähele, kui pärast järgmist ebaõnnestumist, raskust teekonnal või kellelegi teisele oskuses või teadmistes allajäämist tekib tunne, justkui oleks parem alla anda ja mitte edasi proovida. Selline ongi kinnistunud mõtteviisi mõju. Kui oleme sellest teadlikud, ei pea me vastavalt käituma.
Teine samm seisneb selles, et saame tegutseda järk-järgult enda arenguga ehk siis analüüsida kogemust, otsida infot juurde, küsida abi, proovida uuesti, proovida teistmoodi ja teha kõike muud, mida teeks Michael Jordan.
Tulles tagasi pealkirjas esitatud küsimuse juurde: kuidas siis armastada ebaõnnestumist? Keegi pole selleks kohustatud, sest ebameeldivuse ja ebamugavuse tunnet on keeruline lihtsalt niisama vastupidiseks mõelda. Samal ajal saame arendada endas edenemismõtteviisi ning ebaõnnestumisi vähemalt austada ja aktsepteerida. Need on loomulikud ja vajalikud kogemused ükskõik millisel arenguteekonnal.
