Kuidas noored Arvamusfestivalil maailma parandasid

 Arvamusfestival tõi noored kokku arutelule „Unistus uuest Eestist: noored muudavad maailma“, kus mõtiskleti, mis võiks koolis teisiti olla, kuidas tuua teineteisele lähemale vene ja eesti keelt kõnelevaid noori ning kuidas luua noortele rohkem võimalusi vabatahtlikuna kaasa lüüa. Rühmaarutelusid vedasid noored head kodanikud Gertrud Kiisa ja Aivar Kamal kogukonnapraktika programmist, Hea Eeskuju 2016 Erik Mikkus ning Alexandra Mägi ja Katarina Raud Superheroes programmist.

EMSLil oli korraldajana hea meel pakkuda noortele võimalust rühmaarutelusid ise vedada ja hiljem tulemusi ülejäänutele tutvustada, sest eks niigi tulevad uued kogemused. Arutelujuhid jagavad nüüd oma kogemust – millest räägiti, mis lahendusi leiti, mis kõnetas ja mida arutelult kaasa võeti.

Kuidas arutelu välja nägi ja milliste mõttetihedate nägudega arvamusi vahetati, saad vaadata galeriist.

Mida arutasite ja mis lahendusi välja mõtlesite?

Katarina ja Alexandra: Meie rühmas oli kaks probleemi: vananenud koolisüsteem ning keelebarjäär eesti ja vene keelt kõnelevate noorte vahel. Esimesele probleemile leidsime lahenduseks, et noored peaks ise olema koolielus aktiivsemad ja soovitama uusi asju ning koos midagi ära tegema, ka kooli juhtkonnaga tasub kindlasti oma ideid arutada. Mõtlesime, et koolis võiksid olla õuetunnid, püsti seismiseks mõeldud lauad ja kott-toolid. Teise probleemi lahenduseks leidsime, et tuleks juba algkoolis panna eri keelt kõnelevad lapsed koos aega veetma.

Gertrud: Meie rühmas jäi domineerima küsimus, miks ei anta õpilastele võimalust olla vabatahtlik ka kooli ajast. Kõige lihtsam asi on pöörduda kooli juhtkonna poole ja arutada, kas ja kuidas oleks võimalik noortel vabatahtlikku tegevust ja õpinguid ühitada. Samuti usume, et abiks oleks, kui õpilased ise, kes on kokku puutunud vabatahtlike tegemistega, jagaksid oma kogemust õpetajate ja teiste noortega.

 

Mis sulle arutelul meeldis, mis meelde jäi, mis mõtlema pani?

Katarina: Mulle meeldis, et kõik avaldasid arvamust, polnud kedagi kelle arvamused-mõtted tähelepanuta jääks ja tiimitöö oli hea.

Alexandra: Huvitav oli kuulata teiste arvamusi ja maailmavaateid. Sellel arutelul tundsin, et noored saaksid päriselt midagi ise ära teha. See pani ka mõtlema, mida ise edasi tahaksin teha. Mulle meeldis, et kõik vaatajad olid arutellu kaasatud ja said oma arvamust avaldada.

Gertrud: Meie rühma vaim oli väga hea – kõigil oli oma arvamus ja nad ei kartnud seda jagada, rühmas olnud noored aktsepteerisid teiste arvamusi ja olid lahenduste leidmise juures väga avatud ja loomingulised.

 

Mis oli keeruline?

Alexandra: Keeruline oli ainult algus: kuidas saada kõik rääkima ja oma arvamust avaldama. Hiljem olime kõik juba väga avatud ja usinad probleemi lahendama.

 

Mida endaga kaasa võtad?

Katarina: Kindlasti võtan kaasa teadmise, et on veel minuvanuseid noori, keda huvitab tuleviku ühiskond ja teadmine, et meie hulgast tuleb hulk edukaid inimesi, kui oleme täiskasvanud.

Alexandra: Pärast arutelu tahan kindlasti kooliprobleemiga edasi tegeleda ehk minna rääkima kooli juhtkonnaga.

Gertrud: Ma võtan kaasa endaga palju rõõmu ja tahtejõudu ja usun, et seda teevad ka teised. See, kui palju noored ise teha tahavad ja kui oluline on neile üksteise märkamine, on südantsoojendav.

Pärast arutelu said kõik osalejad postkaardi, kuhu nad kirjutasid, mis on see üks asi, mida nad pärast arutelu päriselt ära teha saavad. Nõnda läks teele umbes kolmkümmend tegu, mis üle Eesti nüüd elluviimisel on.

Foto: Alari Rammo

 

Kogukonnapraktika programm on Haridus- ja Teadusministeeriumi Noortegarantii osa ja seda rahastatakse 2015-2018 aastatel haridus- ja teadusministri kinnitatud ning Eesti Noorsootöö Keskuse poolt elluviidava ESF kaasrahastatud programmi „Tõrjutusriskis noorte kaasamine ja noorte tööhõivevalmiduse parandamine“ kirjeldatud tegevuste raames.