Evely kogemus – koostööoskus ja loomade varjupaik

2017. aasta oktoobris alustasin oma kogukonnapraktikaga. Teadsin juba alguses, et praktikat teen loomade varjupaigas, kuna mulle meeldivad loomad ning ma tahtsin neid aidata.

Kirjutasin Võru varjupaika, kust sain jaatava vastuse praktika tegemiseks. Esimesel praktikapäeval tutvustati mulle töövahendeid, tööruume ning loomi. Mulle jäi kohe meelde oranž kass Virsik, kes paari nädala pärast uude koju sai, ning koer Emma. Minu tööülesannete hulka kuulus kassitubade koristamine, mis hõlmas endas liivakastide tühjendamist, põranda pesemist ja riiulite puhastamist. Minu töö privileegiks olid nurruvad ja sõbralikud karvapallid, kes igal võimalikul hetkel pai nuruma tulid. Esimestel nädalatel oli mul abiks veel üks vabatahtlik, kellega jagasime töökohustused võrdselt ära. Koostöö sujus meil hästi. Praktikal käisin terve oktoobri lõpu ning novembri alguse. Enne jõule tegin pausi ja jätkasin jaanuaris uue hooga.

Mida rohkem ma seal käisin, seda rohkem panin tähele, et varjupaika aitab väga palju häid inimesi. Kes jalutab koertega, kes aitab materiaalselt.

Viimastel nädalatel tundsin ka, et kassid mäletavad mind ning isegi veidi häbelikumad tulid juba minu juurde. Oma praktika lõpetasin veebruaris ning tundsin rõõmu, et olin sellega hakkama saanud. Tundsin ka kurbust, sest varjupaiga loomad olid mulle väga meeldima hakanud. Sain töötajatelt kiitust oma hea töö eest ja lahkusin varjupaigast rahuliku südamega. Tunnen, et arendasin kogukonnapraktikaga oma koostööoskust. Ma olen väga rahul, et selle teekonna ette otsustasin võtta ning soovitan seda teha kõigil!

Autor Evely Tiganik, Antsla Gümnaasiumi õpilane