Dmitri Moskovtsev: Vabatahtlik töö ongi mu hobi!
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Ma olen kindel, et igaühel, kes tegeleb vabal ajal vabatahtliku tööga, on tekkinud vähemalt korra samasugune olukord.
Minu käest küsitakse vahel, mis on mu hobid. Vastan, et viimaste aastate suurim hobi on TEDxLasnamäe konverentsi korraldamine. See on platvorm, mille üks eesmärk on pakkuda kohalikele venelastele võimalust tutvustada oma ideid, mis on jagamist väärt – kultuuri, kunsti, teaduse ja muudel teemadel. Selle kaudu püüan endale huvitaval viisil muuta Eesti ühiskonda natuke paremaks. Sellele järgneb küsimus, kas ma saan selle eest raha. Ma vastan, et mitte. Siis kõlab: „Miks sa siis teed tasuta tööd?“. Minu vastus on lihtne: „Sest see meeldib mulle.“ Ma olen kuulnud selliseid küsimusi nii noorema kui ka vanema põlvkonna esindajate käest ja iga kord imestan, miks ma üldse pean inimestele seletama oma tahtmist vabatahtlikult panustada.
Aga kuidas vabatahtlik tegevus erineb näiteks tantsimisest või muust hobist? Inimene kulutab oma aega, kulutab raha (õpetaja töötasu, tantsuriided jms) – miks ta tegutseb tasuta ja maksab veel peale? Sest tema jaoks on see tegevus, mis kingib talle hea tunde ja lisaks veel arendab teda (mitte alati muidugi). Vabatahtlik tegevus võib anda sama või isegi rohkemat, paljud inimesed aga peavad neid asju erinevateks.
Mõtleme koos, mismoodi need tegevused teineteisest erinevad. Minu meelest on suurim vahe selles, et n-ö klassikalise hobi puhul inimene teeb midagi pigem enda heaks. Ma küsisin Google käest: „Mis on hobi?“ Kohe esimesel vastetelehel oli artikkel hobidest, mis teevad targemaks. Soovitused on järgmised: mängi muusikainstrumenti, loe midagi, tee regulaarselt trenni, õpi võõrkeeli, trenni oma aju (ristsõnade lahendamine jne), mediteeri. Kõik need tegevused on inimese enda arendamiseks ja siis, kui juba õpid hästi näiteks kitarri mängima, siis võib-olla meeldib see ka kellelegi teisele. Sama kehtib näiteks spordis: kui noor käib mingis trennis, siis keegi ei küsi selle kohta midagi.
Vabatahtlik tegevus on vastupidi suunutud kõigepealt inimesest väljapoole. Selle raames võib istutada puid pargis, hoolitseda kodutute loomade eest, olla abiks erivajadustega inimestele – võimalusi on palju. Meie peades on mingi sõnastamata reegel, et kui sa teed midagi võõra inimese või ühiskonna heaks, siis peab ilmtingimata midagi vastu saama.
Isegi vabatahtlike värbamisel tuuakse sageli välja mingi materiaalne n-ö tasu. Näiteks võib vabatahtliku töö eest saada süüa, logoga särgi, osaleda motivatsiooniüritustel jms. Minu kogemus näitab, et vabatahtliku motivatsioonipakett on vaja mitte selle pärast, et vabatahtlikule on see särk hädavajalik, vaid selleks, et põhjendada vanematele ja sõpradele, miks ta teeb tasuta tööd. Ma ise pidin ka omal ajal seletama vanematele oma aktiivsust ja vabatahtlikku tegevust.
Niisiis, loogika on lihtne: kui teed midagi enda heaks, siis on hobiga asi korras, kui teed teiste heaks, siis peab midagi vastu saama.
Siiski tundub see mulle vale, kui peab põhjendama oma soovi teha midagi ühiskonnale kasulikku. Inimestel on raske aru saada, et vabatahtliku hea tegu on investeering ka tema enda tulevikku.
Muidugi on vabatahtlik tegevus ka investeering! Lihtne näide: TEDxLasnamäe konverentsi korraldamisel tegelen muuhulgas tehniliste küsimustega. Varem polnud ma sellistele teemadele mõelnud, kuid nüüdseks suudan planeerida 300 osalejaga sündmusele keerulisi tehnilisi lahendusi ja pidada töövõtjaga läbirääkimisi. See kompetents ja paljud muud kasulikud oskused on saadud tänu olemisele vabatahtlikuna ning need aitavad mind elus ka edaspidi.
Olla vabatahtlik tähendab arendada ennast, see annab uusi kogemusi ja oskusi. Olla vabatahtlik on huvitav võimalus aja veetmiseks. Olla vabatahtlik on samaväärne hobi kui tantsimine, sport, mediteerimine ja raamatute lugemine.
Loe ka teiste lugusid ja saada enda oma: heakodanik.ee/minulugu
