Huvikaitsevõimekuse enesehindamise pilootuuring

Koostaja Maarja-Liisa Kapaun.

Huvikaitse (advocacy) mõistet defineeritakse kirjanduses ja ka organisatsiooniti erinevalt. Huvikaitsetegevuste tulemusi mõõdetakse samuti erineval moel, kuid sageli kitsalt (näiteks skaalal saavutasime/ei saavutanud). Kitsad mõõdikud ei anna aimu tegelikust võimekusest. Organisatsioonidel on vaja laiapindseid tööriistu ja mõtteviisi, mille abil enda huvikaitsealast edukust ise mõõta ja mille abil ise õppida saab. 

Huvikaitsevõimekuse enesehindamise pilootuuringu peamine eesmärk oli VL liikmete ja huvikaitsevõrgustikku kuuluvate organisatsioonide poolt huvukaitsevõimekusele antavate enesehinnangute kaardistamine. Lisaks ka uuringu tarbeks loodud küsimustiku testimine. Tulemused võimaldavad huvikaitseorganisatsioonide huvikaitsevõimekusega seotud kitsaskohti paremini mõista ning edasisi vajadusi täpsemini adresseerida. Samuti panustada kodanikuühiskonna organisatsioonide elujõulisuse pideva monitooringu taastamisse Eestis  (varasema USAID jätkusuutlikkuse indeksi asemel). 

Uuring tähendas organisatsioonide jaoks ankeetküsitlusele vastamist perioodil 6.12.23-19.01.24. Küsitlus koosnes peamiselt erinevatesse gruppidesse paigutatud väidetest, millega nõustumist standardiseeritud väärtustega 6 palli skaalal hinnati. Samuti küsisime avatud vastustega küsimusi. Pilootuuringus osales 29 huvikaitseorganisatsiooni, mis hõlmab 50% VL liikmeskonda kuuluvaist huvikaitseorganisatsioonidest ja lisaks 5 huvikaitsevõrgustikku kuulujat. 

Pilootuuringu peamised tulemused: 

  1. Teaduskirjanduse põhjal tuvastatud laiapindsed huvikaitsevõimekust tagavad tegurid: 
  • Huvikaitsevõimekust toetavad tingimused organisatsioonis 
  • Huvikaitse väljundite hindamine koos partneritega 
  • Kaasamisega seotud oskused 
  • Koalitsioonide moodustamisega seotud oskused 
  • Poliitikakujundamisega seotud oskused 
  • Kommunikatsiooniga seotud oskused 

Need peamised tegurid, mis võtavad kokku huvikaitsetegevuste tuuma, valisime pilootuuringu küsimustiku aluseks. Peamiste tegurite kohta informatsiooni kogumiseks laiendasime neid erinevate alamkriteeriumitega. Küsimustik läbis pilootuuringuga testimise, mille tulemusena saab öelda, et see on valiidne ning sobilik huvikaitsevõimekuse mõõtmiseks.  

  1. Professionaalsete huvikaitseorganisatsioonide enesehinnangud huvikaitsevõimekusele: jätkusuutlikum üldine juhtimine tähendab rohkem edukust ka huvikaitse alal. 
  • Kõige edukamaks hindavad end mistahes huvikaitsevõimekust tagava teguri puhul need organisatsioonid, kus töötab huvikaitsespetsialist. 
  • Kõige enam tuge vajavad huvikaitsevõimekuse tõstmisel need organisatsioonid, kus huvikaitsemeeskond puudub. 
  • Organisatsioonid hindavad end edukamaks väljapoole suunatud tegevustes (osalemine, ülevaate omamine, esindamine jne). 
  • Arenguvajadusi nähakse komplekssemate oskuste osas (eesmärkide seadmine, mõõdikud, partneritega koos väljundite hindamine) ja seoses huvikaitset toetavate tingimuste loomisega (rahastus, töötajate arv). Rahastusprobleemid aitavad paljude huvikaitsevõimekuse probleemide tekkele kaasa. 
  • Tuvastasime kriteeriumite ja tegurite vahel hulgaliselt statistiliselt olulisi seoseid, mis võivad olla abistavaks materjaliks huvikaitsevõimekuse üles ehitamisel ja huvikaitsevõimekuse kompetentsimudeli loomisel. Seoste põhjal saab paika panna praktilised sammud ja tegevuskava. 
  1. Järeldused (USAID-i 2021 raporti huvikaitse peatüki eeskujul): 
  • Osalenud huvikaitseorganisatsioonid suudavad huvirühmade huve strateegiliselt esindada, kuid vajavad teatavat arengut/toetust kaasamisviiside valimisel ja kaasamisplatvormide loomisel, eesmärkide seadmisel, realistlike mõõdikute paika panemisel, mõjude ja väljundite hindamisel (k.a. koos partneritega). Poliitikakujundamise, koalitsioonide moodustamise ja kommunikatsioonioskustele anti üldiselt kõrgemad hinnangud. Viimaste osas vajavad suuremat juurdepääsu (nt töörühmadele) või toetust huvikaitsemeeskonnata organisatsioonid. 
  • Partnerluses avaliku sektoriga ollakse organisatsioonide koondhinnangu kohaselt pädev ja usaldusväärne poliitikakujundamise ja õigusruumi kujunemise, koalitsioonide moodustamise, kommunikatsiooni ja kaasamise alal. Arvestada tuleb arendamist vajavate teguritega, mis eelmises punktis kirjas on! Seega, et olla avaliku sektoriga partnerluses huvikaitsealaselt pädev ja usaldusväärne, on vaja organisatsiooni huvikaitse strateegilist juhtimist. On vaja vastust küsimusele, mida huvikaitsevõimekus päriselt tähendab. Samuti huvikaitsevõimekuse arendamise tasakaalustatust organisatsiooni üldise võimekuse arendamisega. 
  1. Edasised plaanid: 
  • Uurimismeetodit oleks vaja taaskasutada suurema valimi peal (nt VL välised huvikaitseorganisatsioonid). 
  • Pilootuuringu pinnalt saab alustada huvikaitsevõimekuse kompetentsimudeli või mõne muu sobiliku arendusmudeli välja töötamisega. 

Suur tänu kõigile organisatsioonidele, kes pilootuuringu õnnestumisse panustasid! Samuti väärivad tänu uuringu valmimisse panustanud inimesed: Kai Klandorf, Carina Paju, Alari Rammo, Marcus Ehasoo, Triin Toomesaar, Andra Roosmets. 

Loe uuringu raportit siin.