Keit Fomotškin: tegutsemine aitab rohkem kui virisemine
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Aasta vabaühenduse MTÜ SPINi juht Keit Fomotškin urgitses Hea Kodaniku palvel enda sees ja pani kirja, miks ja kuidas temast hea kodanik kasvas.
Ilmselt on minu kui aktiivse kodaniku kasvamisel olnud määravaks kolm suuremat mõjutajat: kasvukeskkond ja võimalused, minusse uskuvad ja julgustavad inimesed ning veendumus, et tegutsemine aitab rohkem kui virisemine.
Kasvasin üles maapiirkonnas ja sellises keskkonnas, mis just ei hiilanud võimalusterohkusega. Ehk siis vähe raha ja ka vähe reaalseid võimalusi erinevateks arendavateks tegevuseks. Sellegipoolest (ja olen selle eest ülimalt tänulik oma emale-isale) sain võimaluse tegelda erinevate huvialadega. Mäletan, et põhikooli ajal oli kõige keskmes pidev soov avastada ja kogeda. Õnneks sain oma teed otsida läbi tegevuste, mis olid arendavad ja sisukad. Usun, et oskasin saadud võimalusi piisavalt väärtustada ja võtta neist maksimum. Sain seeläbi ka pisut aimu, kuivõrd tähenduslik on ühiskonda panustamise võlu.
Maapoisina oli minu jaoks linna kooli saamine tõeline võimaluste võimalus ja teadlikuks aktiivse kodaniku algusajaks loen gümnaasiumiperioodi: hakkasin laiemalt ja teadlikult huvi tundma ühiskonnas toimuva vastu ja soovisin olla ise osa muutusest. Selleni aitasid mul jõuda mitmed toonased õpetajad ja huvialategevuste juhendajad, kellest senimaani väga lugu pean. Arusaamise, et positiivsed muutused ühiskonnas ja minu isiklikud unistused täituvad vaid siis, kui tõsiselt pühenduda ja pingutada, sain just neilt. See teadmine on mind nii isiklikus kui tööalastes tegemistes väga palju edasi viinud. Olen piiritult tänulik kõigile minu ümber olevatele hoolivatele inimestele, kes on andnud võimaluse panna end proovile, nautida õnnestumisi ja õppida ebaõnnestumistest. Seetõttu soovingi, et iga inimese ümber oleks palju neid, kes suunavad unistama suurelt ja julgustavad võtma aktiivsemat rolli.
Kui mõelda, mis mind teistes kaaskodanikes enim häirib, siis on see pidev virisemine stiilis kõik on halvasti, riik on süüdi, poliitikud on mölakad jne. Mõistsin juba üsna varases nooruses, et virisemise asemel on edasiviivam ise lahendusi otsida, käed rüpes istumise asemel ise käised üles käärida ja tegutseda. Püüan ise ka kõige raskematel hetkedel mõelda positiivselt, leida lahendusi ja panustada nende elluviimisse. Panustamise rõõm on väga suur rõõm ja aitab lisaks positiivsele muutusele ühiskonnas tuua meis kõigis esile meie parema mina. Parema minaga kodanikud on ka aktiivsemad ja õnnelikumad kodanikud.
Viimaks on minu aktiivse kodaniku pisiku tekkimisel ja kestmisel kestvalt alateadlik roll ka eeskujul. Suurest perest pärit esiklapsena on mind alati innustanud eeskujuks olemise soov. Ehk peitub selles ka minu kui aktiivse kodaniku väe ja motivatsiooni allikas…
Millal käis siis ikkagi see klõps, et nüüd pühendangi end maailma parandamisele? Ilmselt sügisel 2009, mil osalesin “Sõprade akadeemias”, kus toonane Terve Eesti SA tegevjuht Mairi Jüriska rääkis väga kirglikult ja huvitavalt teemal sotsiaalne ettevõtlusest kui lahendusest maailma väljakutsetele. Olin vaimustuses ja see teema jäi mind kummitama. Tundsin, et kombinatsioon ettevõtlusest ja ühiskondlike probleemide lahendamisest võiks mulle väga hästi sobida. No ja kui kevadel 2010 kuulutati välja konkurss Terve Eesti SA tegevjuhi leidmiseks, oli kandideerimine ja 110% maailmaparandajate maailma sukeldumine juba asjade loomulik käik.
Loe ka teiste lugusid ja saada enda oma: heakodanik.ee/minulugu
