Kristi Liiva: Usun, et igast inimesest sõltub, millises maailmas elame
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Arvamusfestivali idee algataja ja Kiusamisvaba Kooli üks ellukutsujatest Kristi Liiva tunnistab, et tal ei meenu seda klõpsu, kus tundis, et peab ise hakkama tegutsema – tema heaks kodanikuks olemine on pigem elamine väärtuse järgi “minust sõltub midagi” ning sammhaaval astutav teekond unistusteni.
Mäletan mitmeid mõttevahetusi inimestega nii kiusuennetuse kui arutelukultuuri teemal. Kui arutelude käigus veendusin, et on piisav hulk inimesi, kes samuti usub, et midagi saab ja tuleb ette võtta, sain energiat ja julgust ideaali poole teele asuda. Kombinatsioon kaasalöövatest inimestest, unistusest ja teadmisest, et mingid meetodid on maailmas end neis asjus tõestanud, andsid mulle piisavalt tugeva tunde, et unistus teistsugusest lastevahelistest suhtlemisest koolis või teistsugusest arutelukultuurist pole utoopia.
Head kodanikud tegutsevad väärtusmailmas, kus ühest inimesest sõltub midagi. Mina küll usun, et sõltub. Mulle meeldib tohutult üks Kersti Kaljulaiu kõne sügisest, kus ta ütles midagi, mis on ka minu elu aluspõhimõte: igast asjast, mida mina teen või ei tee, ütlen või ei ütle, sõltub, missuguses maailmas ma elan. See võib olla väga pisike maailm – minu lähikond, kogukond, töökoht – aga see võib olla ka väga suur maailm, mida mu käitumine mõjutab. See kõik võib tunduda helesinise unistusena, aga kui me ei unista, siis mis mõte kõigel üldse on?
See viib mu suurima praeguse eneseharimise teema juurde: Mahatma Gandhi mõte “Be the change you wish to see in the world” (“Ole see muutus, mida sa soovid maailmas näha”). Kui tahad, et ümbritsev muutuks, siis alusta iseendast. Üks tahk on siin see, et kui tahad, et miski muutuks, siis võta ise kätte, leia mõttekaaslased ja käivita, mis vaja. Teine ja sügavam mõte on aga see, kas sa ise päriselt käitud nii, nagu sa oma põhimõtetes väärtustad? See sisemine kompass on midagi, mida Arvamusfestival on mulle igasse suhtlemistasandisse kaasa andnud ja nii analüüsin end pidevalt: kas ma olin selle või teise inimesega hinnanguvaba? kas ma päriselt kuulasin teist inimest? kas mul olid sisukad argumendid?
Hea arutelu komponent on ka teise poole ära kuulamine, nii püüan nii klientidega kui ka muudes olukordades välja selgitada, milline on osapoolte ühisosa, sest avatult ja ühiseid eesmärke teades saame teha sisulist koostööd kõigi huvides, jättes kõrvale muud teemad.
Olen ka sellest aru saanud, et üks asi on mu enda sisemine kompass ja veendumuste järgi käitumise jälgimine, aga teiste inimeste kompassinõela jaoks eri tahkude avamisel pean need varustama faktide ja argumentidega. Ei piisa, kui ütlen, ma pean ka tõestama, miks näiteks lahkusega saab rohkem kui vaenuga, koostööga rohkem kui konkureerides.
Loe ka teiste lugusid ja saada enda oma: heakodanik.ee/minulugu
