Maris Jõgeva: Kas triivime kaasa või juhime ise?
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Vabühenduste liidu EMSL juhataja Maris Jõgeva küsib katuseraha valguses: kas triivime läbipaistmatu valitsemisega kaasa või juhime ise riigi rahaotsused avatumaks?
Täna on see päev, kus Riigikogu rahanduskomisjon vaatab läbi ettepanekud sellest, millised vallad, linnad ja vabaühendused võiksid saada piskukese toetuse riigieelarvest. Ilma igasuguse konkursi või võrdlevate lähteandmeteta, puhtalt selle järgi, millise vabaühenduse tegevus on konkreetsele riigikogulasele või erakonnale silma jäänud või südamelähedasem.
EMSL ei ole sellist rahastust ise kunagi küsinud, ja kui seda on meile varasemalt pakutud, keeldusime, sest oleme aastaid teinud tööd selle nimel, et vabaühenduste rahastamine oleks läbipaistev, võrdsetel alustel jagatav, eesmärgipäraselt otsustatud ja kindlasti mitte poliitilistel põhjustel meile kasutada usaldatud. Seisame oma tööga avatuma valitsemise ja läbipaistvamate otsuste eest ning ei olekski eetiline ühes lauses nõuda, teisega ise risti vastupidi käituda. Rahastamise läbipaistvus hoiab vabakonna sõltumatumana, aga hoiab ka me head mainet.
Korra veel: mis see katuseraha on?
Katuserahaks, sellel aastal ka regionaalseteks investeeringuteks, nimetatakse rahastamisotsuseid, mida Riigikogus tehakse riigieelarve teise ja kolmanda lugemise vahel ja riigikogulaste ettepanekul. Sellel aastal pidavat minema sel moel jagamisele neli miljonit eurot, kusjuures koalitsioon saavat enda eelistusteks rohkem ja opositsioon vähem.
Mõned nimetavad katuseraha annetuseks. Sellisel juhul on need Riigikogu liikmete annetused, mis tehtud maksumaksja raha eest. Teised räägivad regionaalsetest investeeringutest, kuid kui riigi investeerimistarkus on väikeste summadena ilma analüüsita anda toetust 101 liikme eelistuste järgi, ei ole see näide kõige targemast investorist. Kolmandad nimetavad katuseraha riigikogulaste ainsaks võimaluseks mõjutada riigieelarvet. Sellisel juhul on midagi päris korralikult lahti riigieelarve kujunemise protsessiga – seadusandjal peaks ometi olema võimalik riigi arenguid suunata palju mõjusamal moel.
Katuseraha eraldatakse enamasti vajalikule ja tingimata ei ole eraldised Riigikogu liikme endaga seotud (kuigi on ka teistsuguseid näiteid). Vastu ei saa vaielda, et rahastamise motivatsiooniks võib olla hea tahe ja siiras soov toetada organisatsioone, mille tegevusest on kasu kogukonnale või riigile. Samamoodi on tõsiasi see, et eks ole palju ka neid vallavanemaid, linnapäid või vabaühenduste juhte, kes ise rahvasaadiku poole abipalvega pöörduvad. Ja loomulikult võib ju öelda, et et kui parlamendisaadikul on võimalik tublidele kodanikele selline kingitus teha, siis on ainult võitjad. Lihtsalt selline meetod ei ole põhimõtteliselt õige ning süvendab “valitse ja jaga” kultuuri.
Miks EMSL selle teemaga nii palju tegeleb?
Oleme aastaid seisnud selle eest, et vabaühenduste toetamiseks loodud skeemid ja meetmed oleksid läbipaistvad ja kõigile võrdselt ligipääsetavad. Keegi ei pea õigeks seda, kui ministeerium kuulutab välja konkusi, kus toetust saavad need, kes ministrile südamelähedasemad. Riigieelarvest vabaühenduste rahastamine on õigustatud ja vajalik, aga avatuma valitsemise eest seistes tahame ju, et meid koheldaks organisatsioonidena võrdselt, ausalt ning mõjusaks tegutsemiseks saaksime paremad tingimused selle järgi, kas meil on objektiivsetel alustel ka midagi vastu pakkuda. Ütleb ka vabaühenduste eetikakoodeks, et vabaühendus lähtub nii taotleja kui toetajana headest rahastamistavadest, eelarvete põhjendatusest ja läbipaistvusest, aga ka see, et informatsioon vabaühenduse tegevuse ja rahastamise kohta peab olema avalik ja arusaadav. Ning et oma otsustes ja tegevuses oleme sõltumatud ning hoidume sattumast ka erakonna kontrolli alla, millega avalikes huvides tegutsemise võime võib kaduda.
Vabaühendustena oleme suutnud päris palju teha selleks, et vabaühenduste rahastamine riigieelarvest saaks korrastatum. Paljudes riikides on see ikka probleemiks – vabaühendused tõdevad, et rahasummad, mis riigieelarvest kodanikualgatusliku tegevuse toeks liiguvad, ei ole üldse väikesed, kuid nende toel kodanikuühiskond ei kasva.
Riigikogu liikmete poolt südamelähedastele vabaühendustele antud eraldised ei lähe kokku kodanikeühenduste riigieelarvest rahastamise põhimõtetega, sest otsustamine (kellele ja milleks) ei ole läbipaistev, toetusi ei eraldata võrdsetel alustel (ei ole konkurssi, millega valitakse suurima mõjuga algatus, vaid otsustamise aluseks on Riigikogu liikmete isiklikud tähelepanekud ja eelistused) ning tingimata riigi strateegiliste eesmärkidega seotud. Raha võib katta mõne haigettegeva eelarveaugu, pikemas perspektiivis aga ei aita tõenäoliselt ei raha saanud organisatsiooni ega arengut mõnes olulises valdkonnas.
Positiivne programm on olemas
Väärt algatuste toetamiseks on alternatiive, mis läbipaistvamad, õiglasemad ning vabakonda enam vääristavad.
Kui Riigikogu liikmed leiavad, et vabakond ja selle areng väärib enam toetust, saab eelarvearutelude käigus suunata lisaraha Kodanikuühiskonna Sihtkapitali eelarvesse. Ka sihtkapitali strateegias on võimalik parlamendiliikmetel kaasa rääkida, kui on vaja kindlustada, et fondi programmid toetavad muutust seal, kus seda kõige enam vaja. On ju nõukogus nii koalitsiooni kui opositsiooni esindajad.
Kui Riigikogu liikmed leiavad, et liiga vähe on toetatud ühiskondlikult olulist mõju omavad algatused, saab suurendada ministeeriumite eelarvetes taolisteks toetusteks plaanitud eraldiste ridu. Iseenesest oleks mõistlik, kui arutelu selle üle, kuidas vabaühendused võiksid kas hariduses, sotsiaal- või kultuurivaldkonnas uudseid lahendusi katsetades palju suuremat positiivset mõju omada, toimuda juba kevadel, kui riigieelarve põhipunktid paika saavad. Võib-olla on vaja ministeeriume suunata, et nad plaaniks enam raha partnerite kaasamiseks, võib-olla on mõistlik luua mõni kiirendina algatusi toetav programm.
Riigikogu liikmed võiksid seista nende vabaühenduste eest, kellega on riik aastaid katuseraha-otsuste pinnalt lepingud sõlminud. Võib-olla see organisatsioon teebki riigi jaoks olulist tööd ja võib-olla on täitsa olemas võimalused toetada ta tegevust läbimõeldult ja pikemaajaliste lepingutega.
Igal juhul peaks vabaühendustele mõeldud lisatoetuste ettepanekute arutelu toimuma Riigikogu komisjonides. Valdkonnakomisjonis keskendutaks enam sellele, mida valdkonnas on vaja, ettepanekud saab riiklike strateegiate ja eesmärkidega põhjendada ning seejärel rahanduskomisjoni saata, selmet jätta fraktsioonidele juhuslike ja seostamata ettepanekute tegemise võimalus.
Tunnistame, et kõigil vabaühendustel ei ole luksust lubada põhimõtteid pragmaatilisuse ees. Aga vabaühendustele, kes katuseraha excelisse satuvad, tuletame meelde, et sellist toetust on vastuoluline vastu võtta juhul, kui olete seisunud läbipaistva ja võrdsetel alustel vabaühenduste rahastamise eest. Katuseraha kehastab kõike vastupidist ja võib tekkida küsimus, kui põhimõttekindel te olete või mida tegelikult kaitsete. Teiseks, rääkige toetuse vastuvõtmisest või sellest keeldumisest kas oma nõukogu, juhatuse või liikmetega. Las see olla ühine otsus, et väärtuspõhist konflikti organisatsiooni sees ära hoida. Kui loobute, andke põhjustest oma heategijale Riigikogus teada – tänage teda ja selgitage, miks te ei saa sellist toetust vastu võtta, ja rääkige ka, mil moel võiks riigieelarvest vabakonda enam raha suunata aga nii, et sellised toetusotsused oleksid kõigile võrdselt kättesaadavad, põhineksid riigi huvil, oleksid läbipaistvad.
Kodanikeühenduste riigieelarvest rahastamise juhendi leiab siit.
Samal teemal: Vabaühenduste liit hoiatab katuseraha pakkuvate rahvasaadikute eest
