Rahastamise variraport: toetust on vaja, aga läbipaistvalt palun
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Vabaühenduste rahastamisest on EMSL rääkinud asutamisest peale, 25 aastat. Selgitanud, kuidas; põhjendanud, miks; toonud maale paremaid praktikaid. Rahastamise variraport on viimatine samm sellel teel, mis tutvustab hetkeolukorda ja pakub lahendusi.
Tõsi küll, endiselt kohtab vahel arvamust, enamjaolt küll Delfi kommentariaadis (aga ka parlamendis), kus pole oluline küsimus, kuidas, vaid kas vabakonda peaks rahastama. Õigemini on neil vastuski olemas, ja see on: “Ei!” Täpsemalt küsivad nad, millal ma “päristööle” lähen, sest vabaühenduses ei saa ju töötada, see peab olema hobitegevus, omast vabast ajast ja tahtest ja rahast, kui soovi on.
Hinnanguliselt on vabatahtliku töö väärtus Eestis 100–130 miljonit eurot aastas. See on võrdne riigi ühe rahasüstiga Estonian Airi või Läänemaa elanike aasta töötundidega (vt kodanikuühiskonna almanahhi, HK nr 63). Selle töö organiseerimiseks ja paremaks korraldamiseks on aga vaja läbimõeldud tegevusi vabatahtlikke värvates ja koordineerides. Ilmselt nõustuvad ka skeptikud, et vabast ajast ja tahtest pärast päevatööd jõuab teha palju vähem kui päevatööna. Kui aga ühiskondlik panus saabki tööks, siis kes seda rahastama peaks? Kas Kiusamisvaba Kooli tööd peaks rahastama kiusatavad koolilapsed, kiusajad, nende vanemad? Eesti Puuetega Inimeste Koja huvikaitsetöö kinni maksma puudega inimesed?
Veel keerulisem on küsimus, kes peaks kinni maksma nende töö, kes otseselt nõrgemate eest ei seisa, vaid neid kaudselt toetavad. Niisiis, mida mina teen vabaühenduste liidus ja kes selle kinni peaks maksma? Ma ei aita lapsi ega kodutuid loomi, aga tegutsen selle nimel, et poliitikud saaksid aru avalikes huvides töötavate vabaühenduste (kirjeldatud) muredest ja vabaühendused mõistaksid, mida riik kavatseb ette võtta ühiskondlike probleemide lahendamiseks. Ma olen mingis mõttes tõlk ja lahenduste otsija. EMSLi eelarvest suhteliselt väike osa tuleb Siseministeeriumiga sõlmitud strateegilise partnerluse leppe kaudu. See lepe kirjeldab ühiseid eesmärke ja nende saavutamiseks tehtavaid tegevusi, millest osa on Siseministeerium delegeerinud EMSLile ja mida ta siis loogiliselt ka rahaliselt toetab. EMSLi eelarves on riigilt saadav tegevustoetus alla 20%, aga minu palk tuleb suures osas just sellest rahast.
Kui riik ei suuda välja mõelda, kellega vabaühenduste seast peaks suhtlema, siis saadab ta kirja või helistab vabaühenduste liitu, sageli otse mulle. Me püüame leida kõige sobilikuma partneri või vastame vabakonna eest ise, kui oleme kodanikuühiskonna arvamusi sel teemal juba aastate jooksul kogunud. Lisaks jälgime, mis avalikes huvides tegutsevate vabaühendustesse puutuvat on riigil teoksil ja plaanis, kaitseme kodanikuühiskonna tegutsemiskeskkonda ning nagu loo alguses öeldud, mõtleme viisidele, kuidas vabaühenduste rahastamine kõige mõistlikumalt korraldatud oleks.
Mis on mõistlik?
Kuidas oleks mõistlik, on juba ammu kirjas rahastamise juhendmaterjalis, mis valitsuses heaks kiidetud, kuid meie võitleme endiselt selle eest, et mõistlikkus juhendist pärisellu välja murraks ja tavaks muutuks. Rahastamise variraport võrdleski juhendit päriseluga: mõne lausega öeldult uurisime pea kõikide ministeeriumide rahastuspraktikat, Hasartmängumaksu Nõukogu (HMN) toimimist ja katuseraha jagamist. Ja mitte ainult ei uurinud, vaid panime ka ette, mida teha, et rahastamine oleks – nagu juhend soovitab – õiglane, läbipaistev, võrdselt kättesaadav, tõhus, seotud strateegiliste eesmärkidega; et rahastuse korraldamisse oleks kaasatud ka seotud pooled ning et rahastamine edendaks ka ühenduste võimekust.
Ministeeriumid said variraportis konkreetseid soovitusi, mida oma rahastamiskorras muuta. Seni on iga ministeerium üsna iseseisvalt mõelnud, kuidas vabaühendustega koostööd teha. Suurt plaani, mis ütleks, mis ja miks on need valdkonnad, kus riik näeb vajadust koostööks vabakonnaga, ei ole. Segamini on projektitoetused (loe: ühe konkreetse ürituse või tegevuse jaoks mõeldud rahasumma) ja tegevustoetused (loe: püsitoetus organisatsiooni toimimiseks ja tugevdamiseks, nt tegevjuhile või eksperdile palga ja kontori eest maksmiseks). Eraldi teema on teenuste ostmine, kus vabaühendus võib olla võitnud konkursi ka erasektoriga võisteldes, aga võib olla ka vähese konkurentsiga teenusepakkuja rollis, à la naiste varjupaigad. Need kolm kategooriat on loodetavasti lähiajal ka riigi raamatupidamises selgelt eraldatud, mis võimaldab saada paremat ülevaadet ja hinnata rahastamise tõhusust. Variraport pakubki riigile võimalust suure plaani kujundamiseks ja rahastamise ümberkorraldamiseks vastavalt sellele.
Peamiselt poliitikutest koosneva HMNi praegusel kujul peame paremaks kaotada. Olulise osa rahastamisotsustest saavad paremini teha ministeeriumid ja nende allasutused. Praegu on poliitikutel, kel puudub sisuline pädevus, võimalus ümber tõsta ekspertide põhjendatud valikuid ning raha mittesaanutel pole võimalust saada tagasisidet, miks nende taotlus teis-
test halvem oli – nagu ka toetuse saajad ei tea, miks nende taotlus parem oli. Praegune HMN on vaikiv rahajagaja, kes ei selgita ega põhjenda otsuseid, aga ei uuri ka, kui tõhus rahastamine tegelikult oli ja millised muutusi saavutati.
Katuseraha rahastamismeetodina tuleb samuti kaotada. Riigieelarve II ja III lugemise vahel parlamendis jagatav “katuseraha” ei vasta mitte ühelegi rahastamise hea tava põhimõttele, puudub igasugune läbipaistvus või seos riiklike arengukavadega ning sellisel viisil süvendab see ainult võimalust, et tekiksid “soosikud” ja vabaühenduste poliitiline rahastus.
Mis edasi saab?
Kohtume Hasartmängumaksu Nõukogust raha taotlenutega, et oleks kindel, et kõik võimalikud mured on jutuks võetud, ja ministeeriumidega, et leida poliitilist tahet ühiste murede lahendamiseks. Hoiame teid arengutega kursis ja pakume võimalust osaleda.
Hoia silm peal: www.heakodanik.ee/rahapada.
