Eesti on väike riik, oleme siin tegelikult kõik üks suur pere. Peame kokku hoidma ja koos tegutsema. Kui heaolus on puudujääke, peab tegutsema ja astuma reaalseid samme, et olukorda muuta, isegi kui muutused alati ei õnnestu. Vähemalt on proovitud.
Tundsin, et pean oma küla eest vastutuse võtma, kui olin just õppimas tervisedenduse planeerimist kogukonnas. Mõistsin, et turvalisuse arendamisel on määrava tähtsusega sotsiaalne suhtlus ja koostöö. Alustasin Naabrivalve sektori loomisega, seejärel kutsusin külarahva kokku – hakkasime külaplatsi välja arendama ja ühisüritusi korraldama. Nägin, et inimesed külas on elanud ligi 10 aastat kõrvuti majades, kuid pole kordagi suhelnud ega teineteisele teregi öelnud. Täna on needsamad naabrid väga head sõbrad – käivad koos maratonidel, saunatavad, korraldavad ühiseid üritusi, kirjutavad suuri ja väärt projekte külaelu arendamiseks. Fantastiline sümbioos ja koostöö.
Inimestega on Röa külal vedanud. Nad on andekad ja võimekad kodanikud, kellel on märkimisväärne sotsiaalne potentsiaal. Osatakse planeerida ja korraldada; veebikeskkonda luua, kujundada ja arendada; ehitada; koos meeskonnana tegutseda ja kompromisse leida; aidata abivajajaid; võtta vastutust kogukonna liikmete eest ja esindada küla ka vallamajas jne.
Inimeste kaasamise tulemus on see, et täna ei ole enam mina see, kes vastutust võtab, vaid vastutajateks on needsamad omavahel „võõrad“ olnud naabrid ja ka teised külaelanikud. Seda võib nimetada psühholoogiliseks võimestumiseks selle termini kõige otsesemas tähenduses. Igal inimesel on mingi kindel isiklik potentsiaal ja võimekus – see tuleb neis üles leida ja anda võimalus seda rakendada. Usun, et just selliselt areneb inimesest väärtuslik ja motiveeritud kodanik, kes on valmis oma kogukonna heaks panustama.
Loe ka teiste lugusid ja saada enda oma: heakodanik.ee/minulugu