Triin Ulla: mis ikkagi on kooli ja päriselu omavaheline seos?
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Hea Kodaniku veebilehel kirjutab õpetajana töötav Triin Ulla kodanikuühiskonnast, koolist ja heaks kodanikuks kasvamisest.
Tere, olen Triin – Noored Kooli programmi 6. lennu vilistlane ja töötan tänaseni sotsiaalainete õpetajana Tallinna Mustamäe Humanitaargümnaasiumis. Olen tulihingeline ühiskonna- ja haridushuviline, kuid ka sama tulihingeline tegutseja. Armastan ikka öelda, et arvamusfestivalidest enam armastan tegutsemisfestivale. Minu südameteema ongi ühiskonna sidusus – mida praktilisema pealehakkamisvõimalusega, seda parem. Igapäevaselt õpetan näiteks vene emakeelega noori ja koordineerin SA Archimedese Noorteagentuuris erikeelsete noorte koostööprojekte “Noortekohtumised”. Tänasest on mul rõõm asuda Hea Kodaniku portaalis igakuiselt oma mõtteid jagama.
Koolitööd ja õpetamist armastan väga. Mõistagi on see kõige huvitavam, mitmekülgsem ja rõõmu pakkuvaim töö kõigist võimalikest, aga mitte ainult. Kool on põnev ja intrigeeriv keskkond, ühiskonna minimudel, oma “kultuuri”, omamoodi “poliitilise režiimi”, deklareeritud ja deklareerimata väärtuste või hierarhilise struktuuriga. Näiteks sotsiaalainete raames saan pea kõik praktilised näited mugandada koolikeskkonnale. Ühelt poolt ei ole selles midagi üllatavat, sest kool peakski olema see mudel, kus õpilased “päris elu” harjutavad. Teisest küljest on nelja õpetamise aasta jooksul jäänud mulje, et kooli ja “päris elu” teadlikke seoseid näevad paljud õpilased pigem nõrgana. Täna viskan küsimuse õhku: mis siis ikkagi on kooli ja päriselu omavaheline seos?
Kui umbes kahe aasta eest seda oma õpilastelt küsisin, oli vastuseks pigem see, et nende kahe omavahelised seosed on puudulikud. See oli noorte sõnul justkui kohustuslik faas, mis tuleb “päris ellu” pileti saamiseks ära “kannatada” või “ära istuda”. Selles “ära istumise” hoiakus meenutas mulle miski klassikalist Martin Seligmani õpitud abituse katset, kus eksperimendis “osalevad” koerakesed olid selgeks saanud, et nendest niikuinii midagi ei sõltu. Huvitav on tegelikult, kui palju sellist suhtumist Eestimaa õpilaste seas laiemalt võib leida ja millist reaalset aja- ja ressursikulu (või lausa raiskamist) see tegelikult tähendab.
Noh, selge on see, et mina kooli ja päriselu nõrga omavahelise seosega pole kunagi nõustunud ega nõustu säärase erisusega ka kehtivad riiklikud õppekavad. Tänapäeva kool ongi hetkel väga jõulises muutumises, ja tean, et ma pole sugugi ainus õpetaja, kes õpilastega klassis väga teadlikult eluks vajalikke oskusi treenib. Neid samu, muide, mida “päris elu” töökuulutused potentsiaalsetelt töötajatelt eeldavad, nende seas: loovat mõtlemist, meeskonnatööd ja teineteisega arvestamist, analüüsi- ja argumenteerimise oskust või teadlikku eesmärkide seadmist.
Kooli tööle minnes sõnastasin isikliku õpetajatöö visiooni, mis unistas: “Minu õpilastest sirguvad õnnelikud ja enesega rahulolevad inimesed, sest neile on kättesaadavad kõik nende jaoks olulised eluvalikud.” See on nägemus, mille suunas teen tööd ka täna. Üks, mis noori minu meelest säärase hoiakuni jõuda võiks aidata ja mida koolis seetõttu harjutame, on sotsiaalainetes soositud analüütiline mõtlemine ja argumenteerimisoskus.
Samas pean oluliseks toetada hoiakut, et noorte isiklikust panusest sõltub nii nende endi kui kogukonna elujärg. Pean väga tähtsaks, et noored julgeksid enese vajaduste ja õiguste eest seista – sealhulgas loomulikult minu tundides. See ei ohusta mind kuidagi, sest säärane ongi minu silmis tõeliselt hea kodanik – julge, väärikas, ettevõtlik ja enesekindel. See põhimõtteliselt ongi haridussüsteemi vastutus: kujundada väärikat ühiskonna järelkasvu ning toredaid ja tegusaid kodanikke. Kindlasti ei tee seejuures paha, kui täiskasvanutena endalt ikka aeg-ajalt küsime: milliste hoiakutega positiivse ühiskonna kujunemist toetame ja kas mingisugustega sellele tegelikult ka vastu töötame? Ka kool on päris elu.
