Heategevuskool 9: vasak käsi ärgu teadku, milleks parem annab?
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Kas oma annetustest rääkimine muudab heategevuse ebasiiraks ja seega justkui vähemväärtuslikuks? Vastupidi – rääkimisega saab toetust mitmekordistada, tuues oma eeskujul annetama ka sõpru-tuttavaid.
Mullu hoidis Ameerika heategevushuvilisi – keda muigama, keda vihastama pannes – mitme kuu jooksul elevil Manhattani ühe esinduslikuma kontserdisaali, Avery Fisher Halli ümber toimuv.
Paarikümne aasta eest surnud Fisher oli harrastusviiuldajast elektroonikaettevõtja, kes 70ndatel annetas New Yorki Filharmooniale üle 10 miljoni dollari (mille väärtus täna oleks ligi 60 miljonit). Tänutäheks nende esindussaal temanimeliseks ristitigi ning rohkem kui 40 aasta jooksul võis Avery Fisher Hallis kuulda maailma kauneimaid muusikapalu maailma parimate interpreetide esituses.
Ent eks kõik ju kulub, ning nüüd seisis kontserdimajal ees suurremont ja muud tööd, mille maksumuseks hinnati 500 miljonit dollarit. Ka Ameerika heategevuse kontekstis on see väga suur summa, aga mitte utoopiline – näiteks mullu annetati USA-s kokku rekordilised 373 miljardit dollarit (see on umbes 40 korda rohkem kui Eesti riigieelarve).
Kuid annetuste kogumist takistas üks delikaatne teema – Avery Fisheri nimi. Mida teha olukorras, kus su kunagine rahastaja on ammu surnud, tema antu juba aastakümnete eest kulutatud, aga tema väärikas nimi istub endiselt su remonti vajava maja küljes?
New Yorki Filharmoonia lahendas selle nii, et ostis ennast kunagise rahastaja nimest vabaks, makstes neid kohtusse kaevata lubanud Fisherite perekonnale “valurahaks” 15 miljonit dollarit. Ning juba teist aastat suunduvad klassikalise muusika sõbrad Manhattanil nüüd meelelahutusärimehe, filharmoonikutele 100 miljonit dollarit annetanud David Geffeni nime kandvasse saali.
Vast kõlab meile ühe järjekordse välismaa veidrusena fakt, et mitte ainult annetajad ei maksa kultuuriasutusele, vaid ka vastupidi, ja et kõik see käib küsimuse pärast, kelle nimi objektile külge riputada. Eestis seonduvad nimelised asutused vähemalt keskealistele ja vanematele kõikvõimalike punategelaste järgi nimetatud koolide, kolhooside ja muu sellisega, nii et küllap läheb aega, enne kui meie filantroobid soovivad oma nimega sellesse ritta astuda.
Samas ettevõtete sponsortegevuse juures pole ju enam midagi imelikku, et kinod või spordi- ja kontserdimajad kannavad neid rahastavate firmade nimesid. Samuti oleme harjunud, et rahvusromantiliste nimede nagu Jõud või Kalev asemel või kõrval kannab meie lemmik-sporditiim mõne toidutootja või ehitusettevõtte oma.
Pisut vähem silmapaistvad, aga samuti täiesti tavalised on ka annetaja nimelised sihtkapitalid ja allfondid näiteks Eesti Rahvuskultuuri Fondi juures. On ju väga kaunis, et nii mõnegi meie seast juba lahkunud tubli inimese nimi ja mälestus elavad edasi tema toetusel täna ja homme sündivates teadus– või kultuurisaavutustes.
Teadagi on heategevus muu hulgas tugevalt seotud kiriku ja religiooniga. Kuigi Eesti on väidetavalt maailma vähem-religioossemaid maid, on kümnest siinsest suurimast annetusi saavast organisatsioonist kuus kogudused, lisaks veel kristlik Päästearmee.
Saagu siis meie lühisarja viimases osas lõpuks ka Piiblit tsiteeritud. Sest just sealt, täpsemalt Matteuse evangeeliumi mäejutlusest pärineb üks aeg-ajalt heategevus-juttude juures meelde tuletatavaid põhimõtteid: “kui sa oma almust jagad, siis ärgu su vasak käsi teadku, mida parem käsi teeb, et su almus oleks varjatud.”
Muidugi ei peeta selle arhailises sõnastuses mõttega silmas mõtlematut rahakühveldamist sinna-tänna, kus sa isegi aru ei saa, kuhu ja milleks annad. Mõte on selles, et annetus ärgu olgu asi, millega kiidelda, mille eest oodata vimpleid, diplomeid ja aunimesid. Vaid et kõige õigem heategevus peaks justkui jääma andja ja abivajaja vaheliseks asjaks.
Tõsi, on mindki kutsutud nõupidamistele, kus saan ruttu aru, et heategevuse plaanija muretseb rohkem selle pärast, kuidas tehtavale oma logo külge kleepida ja pressiteadetega meediasse jõuda, kui et kas toetus abivajaja elus vajaliku muutuse kaasa toob.
Samas teame ka, et Eestis on praegu iga annetaja kohta keskmiselt neli mitteannetajat ning et meie keskmine annetaja annab heategevuseks umbes 1% oma sissetulekust – mõlema näitaja poolest oleme kaugel maas riikidest, mille moodi me üldiselt pigem olla tahame. Peamine põhjus ei ole selles, et meie inimesed ei saaks rohkem annetada, või et meil poleks lahendamist vajavaid probleeme või siis tublisid vabaühendusi, kes meie toetust vääriks.
Eelkõige on asi ikkagi selles, et heategevus ideena pole meil veel kuigi juurdunud. Ja et see juhtuks, peamegi sellest rohkem rääkima. Sest kui nüüd taas Piiblist üht mõtet laenata, siis – alguses on ju sõna. Ja sõnal on võime saada lihaks, teoks.
Kui me räägime sõpradele toredast teatrielamusest, põnevast loetud raamatust või kasvõi avastatud heast nipist, kuidas paremini trenni teha või kooki küpsetada – siis see ei ole ju hooplemine. On hoopis jagamine, et ka teised võiksid meie heast leiust osa ja kasu saada.
Täpselt samamoodi võiksime ja lausa peaksimegi rääkima ka oma annetustest, neist tublidest organisatsioonidest, keda oleme avastanud ja toetanud. Selle läbi toetame neid tegelikult veel mitmekordselt – nii oma annetusega kui ka loodetavasti oma sõpradest-tuttavatest uute annetajatega.
Selle mõttega tõmbamegi meie kahenädalase heategevuskooli seks korraks kokku. Loodetavasti leidsite siit mõned uued vaatenurgad annetamisele, vast lihtsaimale võimalusele, kuidas igaüks meist saab kaasa aidata, et Eesti ja maailm meie ümber oleks selline, millisena neid näha soovime. See on põnev teekond, täis katsetamist, avastamist, õppimist ja rõõmu. Jõudu sellel teel!
Tekst ilmus Vikerraadios päevakommentaarina 9-osalise Heategevuskooli raames.
