Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Kodanikuühiskonna 2016. aasta tegijate tunnustamisel palusime mullu aasta uustulnukaks tituleeritud poliitikagurul Andreas Kaju isikus rääkida sellest, millises ühises ruumis me praegu elame ja kuidas seda paremaks saame teha. Siin on ettekanne loetaval moel.
Ma tegelen moel või teisel poliitikaga ja seda ümbritsevate huvidega. Piirid on selles maailmas hästi õrnad ja õhukesed: kus lõpeb avalik ja kus algab erahuvi ja vastupidi.
Enamus minu valdkonna tegutsejaid maailmas armastab mõelda, et avalik huvi pole midagi enamat kui erahuvide kaalutud summa. Tegelikkus kaldub küllap selle poole, et avalik huvi on siiski midagi enamat. Kindel on aga see, et see avalik huvi pole muutumatu; see on dünaamiline ja muutuv ja riigi politiiline legitiimsus sõltub sellest, kas seda avalikku huvi suudetakse iga päev paremini või halvemini uuesti defineerida — nii, et inimesed seda usuksid. Kui inimesed usuvad avalikku huvisse, usuvad nad ka poliitilistesse lahendustesse, mida selle huvi kaitseks, probleemidega tegelemiseks välja pakutakse.
Täna on meil selle avaliku huvi defineerimisega ja seeläbi uutele poliitikatele legitiimsuse hankimisega väikestviisi probleeme.
Rahvakogu, poliitikate järjepidevuse murenemine ja selgete tõrgetega poliitikakujundamise protsess, kus eiratakse enam ja enam kokkulepitud pikaajalise poliitikaplaneerimise reegleid, kõnelevad meile kõik sellest samast kasvavast probleemist.
Üks osa poliitikavaatlejaid on näiteks meie kandiski populaarsest Stanfordi professor Fishkinist innustatuna diagnoosinud probleemiks valimiste toimumise liiga pikkade vaheaegade järel ning valimiste vahelisel ajal rahvaga otsekonsultatsioonide puudumise.
Mul on sellele tõrkele veidi teistsugune, ent eelnevat mittevälistav vaade.
Poliitikakujundamise protsessis, kus on kahtluse alla seatud tõendipõhisus ja tervikliku strateegilise vaate säilitamine, tekib küsimus, et kust ammutavad paarkümmend poliitika võtmeotsustajat oma seisukohtadele legitiimsust.
Valdav enamus elluviidavatest poliitikatest ei ole varem figureerinud üheski valimismanifestis või kampaaniaprogrammis. Selline jooksu pealt poliitika kujundamine eeldab ühiskonna väga kõrgelt arenenud ja hästi toimivaid, rohkem ja vähem institutsionaalseid mehhanisme ja protseduure, mida kodanikud usaldavad ja mis seda legitiimsust võimaldavad jooksu pealt taastoota.
Mida muud demokraatia on kui protseduurid ja mehhanismid? Iseäranis Euroopa demokraatia, mis erineb otsustavalt USA demokraatiast, kus mehhanismidele ja protseduuridele jõudu andev algallikas on idee vabadusest, kui kodanikke ühendavast jõust. Euroopas on riigid rajatud rahvuste kaitseks ja Euroopa Ühendus ei ole erinevalt osade järjepidevalt levitatavatest alusmüütidest mitte loodud suure idee või ideaalide ümber, vaid just protseduuride ja tehnoloogia ümber, millega lõhkuda suurjõudude tasakaalu paradigma Lääne-Euroopa poliitilises ruumis ning mille abil bürokraatlikus mehhanismis suurriikide huvid ühiseks asjaks hõõruda.
Üks olulisimatest mehhanismidest on avalik arutelu, kus uusi poliitikaid legitimeeritakse nende kujundamise faasis.
Mina olen Eesti Väitlusseltsi kasvandik. Ühtlasi ka selle üks esimesi liikmeid ilmselt. Väitlustiitlid, Eesti meistritiitel keskkoolide, individuaalne esikoht tudengite arvestuses, Leedu meistritiitel, rahvusvahelised turniirid troonisid kaua minu isiklike saavutuste edetabeli tipus — peaasjalikult uute saavutuste puudumise tõttu. Aga tegelikult on väitlusel olnud minu kui ka poliitikagurudest näiteks ka tänase Ekspressi peatoimetaja Erik Moora kujunemisel isiksustena oluline roll. Anekdootliku repliigina olgu öeldud, et Erikuga kohtusime ka 1997. aastal Eesti väitlusmeistrivõistluste finaalis, kus meie tiimide vahelise debati teemaks oli “Elitaarkultuur kurnab ühiskonda”, mida meie võistkond jaatas ja Eriku tiim eitas. Meie võitsime tol korral.
Aga väitluse ja avaliku arutelu juurde tagasi.
Kodanikele avatud väitluskeskkond oli olulisel kohal Lääne ühiskondade demokratiseerumises. Londonis 18. sajandil tekkinud väitlusklubid olid osa valgustusajastu ideede levitamisest, Ameerika idaranniku kolooniate linnades tekkinud avaliku keskustelu sfäär mobiliseeris Briti krooni vastaseid meeleolusid ja toetas — küll erinevate motiividega — inimeste koondumist ja ühise identiteedi teket.
See avalik sfäär tekkis erasfääris, ja ma loodan, et te ei lase end sellest pealtnäha keelelisest vastuolust segada. See avalik sfäär tekkis kirjutavate inimeste vahel, mis võimaldas renessansi lõpukümnenditel Euroopas ratsionaalse, kriitilise mõttevahetuse kasvamist, millest võrsus omakorda avalik arvamus. Avalik arvamus kui midagi muud valitsuse arvamusest.
Avalikust arvamusest kui toonase kodanliku eliidi ennast peegeldavast ja enda panust ühiskonda mõõtvast diskursusest sai tuge liberalismi kui poliitilise filosoofia sünniõigus. Erasfäär tähendas 18. sajandi Inglismaa, Saksamaa ja Ameerika kontekstis erinevaid salonge, kus mõõduka alkoholi toel ja küünalde valgusel arutati ühise elu korralduse põhiküsimusi — ehk poliitikat.
Väitlusliikumisest väljakasvanud inimesed kipuvadki uskuma sarnaselt Jürgen Habermasiga, et avalikku poliitikat peaks suunama avalikus sfääris just selliselt korraldatud kriitiline debatt. Küllap usuvad seda moel või teisel ka suurem osa täna siia lugema kogunenud inimestest. Ent tänapäeva ühiskonna tingimustes ei piisa sellest, kui kriitiline debatt toimib salongides hästiinformeeritud ja kasvatatud inimeste vahel. Olgu etteruttavalt öeldud, et minu arvates on tänane kodanikuühiskond suutnud just selle, 18. sajandi avaliku sfääri salongidebatti emuleeriva rolli võtta, aga ei enamat. Ent ühiskonna tervise seisukohalt ei piisa sellest, kui poliitika.guru 5000 liberaalidest Facebooki fänni, 20 000 raadiokuulajat ja 20 000 podcasti kuulajat omavahel või ka meiega ühise elu sõlmküsimusi arutavad. See on ebapiisav. Tänane kodanikuühiskond — ja see on julge üldistus, mille ma teen pelgalt oma kogemuse pealt — ei ole piisavalt laienenud välja sellest osast ühiskonnast, kes nagunii on aktiivne, pool-autonoomne ja suuteline võtma vastutust oma elujärje, perekonna ja tuleviku eest. Massimeedia on võimaldanud meil lihtsalt klasterduda selgemalt, läbi käia omasugustega, endale tugigrupp luua ja end ülejäänust isoleerida. Sellises mugavustsoonis tekkiski mull — et meie olemegi liberaalne revolutsioon. Meie tänased julged mõtted on homne tegelikkus. Mulli-elu ei võimaldanud näha, et revolutsioon toimub küll, aga seda ei vii läbi meie, Kalamaja sohvade asukad. Revolutsioon algab nendest, keda me salongides ei kohta.
Jürgen Habermasi järgi on kaks olulist gruppi osalejaid, ilma kelleta avalik sfäär ei toimi mingil juhul: poliitikud ja meediasüsteemi professionaalid, ennekõike toimetajad. Poliitikud on avaliku arutelu olulised adressaadid ja toimetajad keskustelu vahendajad.
Ent nagu on saanud tavaks Eestis küsida, mis on sel pildil Eestis ja läänemaailmas täna valesti?
Poliitika.guru sai sündida sellepärast, et meile tundub, et midagi on valesti.
Mulle tundub, et valesti on see, et kriitiliseks diskussiooniks mõeldud avalik sfäär on massidemokraatia ja massikommunikatsiooni koostoimes hoopis ahenenud, mitte paisunud. Kui pole avalikku sfääri, kus professionaalsete toimetajate modereeritud kriitiline diskussioon võimustab debati adressaadiks olevaid poliitikuid langetama legitiimseid juhtimisotsuseid, siis demokraatia ei toimi.
Legitiimsuse puudus paistab kaugele, otsused tunduvad suvalised, isegi kui nad seda pole, aruteludel pole algust, keskpaika ega vahefinišit.
Pole kriitilist diskussiooni, kus osaleksid Habermasi poolt nimetatud viis osapoolt: erihuve esindavad lobistid, üldhuve esindavad eestkostjad, professionaalset või teaduslikku teadmist esindavad eksperdid, moraalsed pealehakkajad inimesed, kes juhivad avalikku tähelepanu ebaõiglaselt eiratud probleemidele ja intellektuaalid, kes erinevalt ekspertidest ja minusugustest lobistidest sekkuvad diskussiooni spontaanselt, kavatsusega vaid üldhuve edendada.
Mida me näeme selle asemel — polariseerunud dispuute, kus inimesi ja gruppe omavahel teadlikult ja tahtlikult vastandatakse; igale võrdsuspõhiõigust toetava arvamuse kõrvale peab mahtuma seda eitav arvamus, paksu kõrvale peenike, linnainimese kõrval maarahvas, vana kõrvale noor. Kui juttu on tehnoloogiast, siis peab alati sõna saama skeptik või ludiit? Kõik peab paistma võrdne. Sest et kõik arvamused on ju võrdsed, eks ole?
Ei ole.
Arvamused ei ole võrdsed. Kõigil on õigus võrdselt oma arvamusele ja selle väljendamisele. Aga arvamused ei ole võrdse kaaluga. Arvamus, mis on argumenteeritud, kus väidetest kasvavad koos esitatud tõenditega argumendid, kus välditakse formaalloogika vigu ja teadlikke demagoogiavõtteid ning kus argumenteerija suudab üle elada ka elementaarse ristküsitluse oma põhipositsioonide osas on oluliselt kaalukam, kui arvamus, mis seda ei ole.
Aga miks on meie avalik sfäär, meie massimeedia selline, nagu need arvamused oleksid võrdsed ning kriitilise diskussiooni asemel toimub antagonistlik arvamusläbu, kus kaevikutest üksteist granaatidega heidetakse, aga ühist seisukohta — mitte debateerijate, vaid avalikus ruumis osalejate enamuse vahel — ei teki? See on keskkond, kus intellekt heitub, kohates toorust ja peab seda mittemõistlikuks ajasisustuseks.
Lisaks väärettekujutusele, et kõik arvamused on võrdsed, mis põhjustabki seda vähetoimetatud ja vähesisulist debatti, painab meediat ilmselt üks põhimõtteline väärarusaam veel.
Väitlusliikumise arengut Eestis toetati ülemöödunud kümnendil läbi Avatud Eesti Fondi, mille taga seisis Sorose poolt finantseeritud grante jagav rahvusvaheline Avatud Ühiskonna Instituut (täna Fond), mis toetas väitlusliikumist üle kogu Kesk- ja Ida-Euroopa ning Kesk-Aasiagi — sel pole mingit pistmist Eestis tegutseva samanimelise instituudiga. See Avatud Ühiskonna Instituut sai oma nime filosoof Karl Popperi raamatu järgi “Avatud ühiskond ja selle vaenlased”. Popperi avatud ühiskondade filosoofia tuumaks on tõdemus, et tõde on meile kättesaamatu, mistõttu peame leppima vähima halvaga, milleks on informeeritud debatt avatud ühiskonna tingimustes.
See tõe puudumine on ka tänapäevase turumajandusliku massimeedia üks olulisi alusvormeleid. Tõde pole, see on meile kättesaamatu, mistõttu on oluline lasta kõlada võimalikult paljudel eriilmelistel ja -sisulistel arvamustel. Ent see on ju täiesti absurdne!
See, mis on õige, ei ole ju kõikide erinevate arvamuste aritmeetiline või isegi mitte kaalutud keskmine. Võib ka olla ja küllap tihti ongi, et õige on ühe arvamus ja ülejäänud 100 oma on vale. Ent julgus seda ühte 101st välja toimetada, seda kinnitada ja toetada, teiste arvelt, nõuab sisu, kompetentsi ja vastutust. Vastandlikel positsioonidel asuvate osapoolte vaheliste konfliktsete debattide korraldamine ja selle passiivne pealtvaatamine ei nõua aga midagi, ent teenib küll.
Ajakirjandus, ühiskond, avalik sfäär, mis pole orienteeritud tõe leidmisele, ei mõista eelmainitud olemusliku vahe olulisust.
Veel enam — meenutame, et avalikus sfääris ennekõike meedia poolt asjalikult toimetatud kriitilise debati adressaadid peaks olema seda arvestavad poliitikud, kes sellest oma legitiimsust ammutavad. Kui aga ajakirjandus, avalik sfäär pole orienteeritud tõe leidmisele ega väärtusta seda kõige kõrgemalt, siis kohaneb — õigemini ongi kohanenud sellega ka poliitik. Ent nagu on Popperi endagagi erinevale seisukohale jõudnud Soros tõdenud — poliitikud austavad ja ei manipuleeri tegelikkust ainult siis, kui avalikkus hindab kõige kõrgemalt mitte arvamusi või ilusamini esitatud lugusid, vaid tõde. Ja karistab poliitikuid, kes teadlikult petavad.
Arvamuste paljususele orienteeritud meedia on populismi algne taimelava. Populism ei ole ju eetilises vaates sellisel juhul kuidagi mittekõlbeline — mida enamat populism ju tähendab, kui tegelikult avalikust arvamusest juhindumist. Ent meedia, mis konstrueerib pidevalt avalikku arvamust, mis lähtub arvamuste paljususe tootmisest kui eesmärgist omaette, on viinud poliitika sinnamaani, et poliitika kujundamine algab arvamusküsitluste tellimisega, mitte ei lõppe nendega poliitikakujundamise tagasiside faasis.
Kuna avaliku arvamuse tootmine ja esindamine selle kõiksugustes erinevates vormides on tõe otsimise asemel ka ajakirjanduse toimeprintsiip, siis on avalikule arvamusele orienteerumine ka poliitika kinnisidee. See on keskkond, kus raskekaallased liiguvad poliitikas taustale ja esile tõusevad inimesed, kelle trumbiks on poliitilise dramaturgia, avalike sammude läbimõeldus.
See on avalik sfäär, kus fassaad troonib sisu kohal. Asjad ei pea ainult olema õiged, vaid ka näima õiged, kõlab ajakirjanduses äraleierdatud tees. Aga kui puudub intellektuaalne kapatsiteet uurida, kas asjad sisuliselt on õiged, siis piirdutataksegi ainult sellega, kas nad näivad õiged. Ning puudujäägid näivuse osas karistatakse ära, aga sisuliste puudujääkideni ei jõuta.
Asja kurbloolisus on selles, et tegelikult on poliitikas endiselt sisu olemas, ent neid arutelusid ei etendata enam avalikus sfääris, sest avalikule arvamusele, kohesele tagasiside paljususele orienteeritud meediamudel ei premeeri üldiselt keeruliste teemade mitmekülgset avalikku arutelu. Nii mõistan ma täielikult Jüri Ratase valitsust, kes tegi otsuse, et kabinetiistungitelt puuduvad edaspidi ka ametnikud. Sellega kaasnevad muidugi omad sisulised riskid, ent vajadus ilma avaliku arvamuse kohest tagasiside kartmata asju arutada on reaalne — veel eelmisegi valitsuse puhul oli tavaks, et ministrid pidid tegelema küsimusega, kes lekitas järgmise päeva kabinetiistungi materjalid või refereeris eilse istungi sõnavõtte.
Inimesed arvavad tänase avaliku diskussiooni põhjal, et poliitikud otsivad ja tahavadki kuulutada ideid ja poliitikaid, mis on “kogu rahva huvides”. Tegelikult ei usu poliitikud seda juttu, sest nende igapäevane elu ja otsustamine räägib vastupidisest — et selliseid ideid pole.
Poliitikud on lihtsalt kaotanud usu, et inimestele õnnestub sisu kohale viia ja selles süüdistatakse meediat. Muidugi ka ebaõiglaselt, sest nad ise lasevad end meediast liialt mõjutada. Aga mitte ainult poliitikud — ka maailma enimtsiteeritud sotsiaalteadlased nagu Manuel Castells ütlevad — põhiline demokraatia kriis seisneb selles, kui tähendust andev meedia on süsteemselt lahtihaagitud esindusdemokraatiast ning ei suuda keskenduda sisulisele, vaid sellele, kuidas asjad näivad. Nii juhtubki, et pensionireformi teemal peavad nii Kaia Iva kui ka sotsiaalkindlustusamet rääkima tööraamatust, mitte pensioniea edasilükkamisest ja poliitikute eelarvamused ajakirjanduse ja avaliku arvamuse omavahelistest suhetest said taaskord jälle kinnitust.
Kokkuvõtteks:
Massidemokraatia toimib soovitud viisil ainult juhul, kui on olemas avalik sfäär, kus toimub kriitiline arutelu, mis on pidevalt ja mõistuslikult toimetatud professionaalse ajakirjanduse poolt ning mis on adresseeritud poliitikakujundajatele. Arvamused ei ole võrdsed, neid saab ja peab toimetamisprotsessis eristama argumenteerituse astme alusel ja arvamuste paljusus ei ole mitte eesmärk, vaid ainult vahel üks vahenditest tõe otsimisel.
Nii nagu demokraatia ei ole inimeksistentsi eesmärk, vaid halbadest variantidest parim inimliku äraelamise ja vastastikuse ellujäämise saavutamiseks.
Ainult tõde ja tõejanu, tõendipõhisus ja teaduspõhisus, mitte üks või teine antiigiaegne muinasjutuline loomislugu, on see, mis on omane Euroopa tsivilisatsioonile.
Selle pärast on olemas ka poliitika.guru.
