President Riigikogule: vaid ühises arutelus selguvad lahk- ja ühisarvamused

President Toomas Hendrik Ilves andis 9. märtsil 2013 Riigikogule üle Rahvakogu töö tulemused: jaanuarikuise ideekorje kokkuvõtte, ekspertide mõjuhinnangud veebis ja kirja teel välja käidud ettepanekutele ning laupäevase arutelupäeva tulemused. Avaldame presidendi sõnavõtu, sellele järgnenud Andrei Korobeiniku (Reformierakond) ja Sven Mikseri (SDE) sõnavõtte saab lugeda Riigikogu stenogrammist.

Austatav seadusandja Riigikogu! Seisan täna teie ees, et täita möödunud aasta 21. novembril avalikult antud lubadus. Ma andsin selle Kadrioru jääkeldris toimunud koosolekul, kus vabakonna esindajad, parlamendierakondade poliitikud ja riigiõiguse tundjad leppisid kokku hiljem Rahvakogu nime saanud ühisloome käivitamises. Ühisloome protsessi eesmärk oli koguda ideid poliitilise konkurentsi elavdamiseks, valija häälele suurema kaalu andmiseks, valimistevahelisel ajal poliitika tegemisel osalemiseks, sundparteistamise tõkestamiseks ja erakondade rahastamise ausamaks muutmiseks.

Kutsusin nende teemade üle mõtlema, oma ettepanekuid ja arvamusi esitama kõiki meilitsi ja kirja teel era- ja avalikes aruteludes. Nüüd on see tee läbi käidud, ideed on kõigilt soovijatelt kokku kogutud ja süstematiseeritud. Need on korduvalt läbi arutatud ja mõjuanalüüsiga varustatud. Eesti elanikkonna esinduslik valim kogunes laupäeval arutelupäevale ja tegi teatavaks oma läbikaalutud eelistused. Mina seisan siin, et ühisloome protsessi tulemus parlamendile üle anda, sest, nagu korduvalt on rõhutatud, ainult Riigikogu otsustab nende ettepanekute seadusteks saamise üle.

Ma tänan kõiki, kes selles töös osalesid, eelkõige Eesti elanikke, kes näitasid üles huvi ja valmisolekut ühiskonna asjades kaasa rääkida. Ma tunnustan vabakonda, kes näitas, et on võimeline kiiresti ja hästi pakkuma lahendusi. Mul on hea meel, et ühisloome protsessis tegid erakonnad ülejäänud vabakonnaga ausameelset koostööd. See kõik annab lootust, et vähemalt poliitilise konkurentsiga seotud osa Eesti muredest saab lähiajal lahenduse.

Tõsi, kogu ühisloome protsess, samuti laupäevase arutelupäeva vorm ja sisu on pälvinud vastakaid hinnanguid. Kordan veel kord: rahvakogu ei ole alternatiivne, Riigikogule vastanduv või sellega konkureeriv otsustusorgan. See on täiendav võimalus meie arenevas ja uusi lahendusi otsivas demokraatlikus riigis, et anda üldlevinud mõistele “osalemine ja kaasamine” tegelik sisu.

Rahvakogu töö tulemustesse suhtutakse mitmeti. Paljudele on see liiga vähe ja liiga hilja või siis vastupidi, et seda on liiga palju ja liiga vara. Aga kõik see väärib minu hinnangul põhjalikku ja avatud arutelu nii parlamendi põhiseaduskomisjonis, fraktsioonides kui ka siin Suures saalis.

Rahvakogu sündis ju ka põhjusel, et paljude aktiivsete Eesti kodanike hinnangul on parlament ja selles esindatud erakonnad olnud liiga aeglased, et aduda ühiskonnas aset leidnud muutuste olemust ja ulatust, et me erakondlik süsteem on liiga kapseldunud ning seda reguleerivad seadused eelistavad olemasolevaid suuri ja väljakujunenud erakondi, et uutele tulijatele on sisenemine poliitmaastikule tehtud nii rahaliselt kui muude künniste tõttu liiga raskeks, et kodanikel napib valimistevahelisel ajal võimalusi osaleda sisuliselt ja tegelikult poliitiliste otsuste tegemise protsessis, et valimiste tulemuse ja kampaaniaks kulutava raha suhe on liiga otsene.

Rahvakogu töö mõistmiseks on kasulik end kurssi viia näiteks Stanfordi ülikooli silmapaistva teadlase James S. Fishkini töödega, mis muu hulgas kinnitavad, et just Rahvakogu poolt äsja kasutatud meetod on rahva arvamuse kaardistamiseks palju täpsem ja sisulisem kui mis tahes avaliku arvamuse küsitlus. Ühtlasi nägime, et ühtset rahva tahet, ainsat tõde ja vääramatult õiget teed, mille tundmisega odavat populaarsust ihkavad poliitikud eputavad, ei ole olemas. Rahvas koosneb inimestest. Meie inimesed, need samad, kelle õlul seisab Eesti, on targad ja ka erinevad. Vaid ühises arutelus on võimalik selgitada, millised on lahk- ja millised ühisarvamused. Üksinda kõikide eest ei mõtle ega tunne keegi.

Head parlamendi liikmed, Eestit on sageli eeskujuks toodud, kui suutsime paindlikult ja kiiresti, mõnedel hinnanguil koguni eeskujulikult reageerida muutustele maailma majanduses ja oma rahanduslikes võimalustes. Meenutan, et küllaltki radikaalsed eelarvekärped õnnestus ära teha harvanähtavas sisepoliitilises koostöös. Olen Riigikogu selle eest ka korduvalt tunnustanud. Ja nüüd küsin, mille poolest erineb leppimine kainestava tegelikkusega eelarvepoliitikas sellest, et meil tuleb arvestada avalikkuse soovi elavdada poliitilist konkurentsi ja avardada valimiste vahelisel ajal poliitikas osalemise võimalusi? Kas põhjuseks on see, et majanduslikke otsuseid surus meile peale meid ümbritsev ja paljuski meist endist sõltumatu karm tegelikkus? Miks ei võiks me ise välise sunnita aeg-ajalt senitehtut kriitiliselt hinnata ning muuta seadusi, mis ei vasta muutunud ajale ja kasvanud ootustele?

See ei tähenda, et kunagi ammu seadusi koostades ja neid vastu võttes oleks tehtud midagi valesti. Nii Riigikogu kandidaatide suhtes kehtestatud kautsjoni määra, valimiskünnise kui ka erakonna asutamiseks vajaliku liikmete arvu kohta on kehtinud täiesti arvestatavad argumendid, ent nüüd oleks ehk aeg kõike seda uuesti arutada, kaaluda uuesti poolt- ja vastuargumente ning langetada meie tänastele vajadustele ja ühiskonna ootustele vastav otsus.

Lugupeetav Riigikogu, lõpetuseks ehk kõige olulisemast. Me teame, et küsimus pole ju Rahvakogus, vaid meid ümbritsevas õhustikus ja meeleolus. Me võime väita ja ratsionaalselt tõestada, et väga paljude objektiivsete näitajate järgi pole Eesti kunagi olnud nii heas seisus kui praegu, ometi pole ühe riigi ja ühiskonna funktsioneerimine pelk matemaatika või majandusteadus. Efektiivne esindusdemokraatia töötab siis, kui rahva olematust ja ettepanekuid arvestatakse ka valimistevahelisel ajal, kui parlamenti peetakse omaks ja omasuguste inimeste koguks, kui kodanik tõepoolest näeb saadikus eelkõige omaenda esindajat, aga mitte erakonnaliiget, kes kuulub võimuliitu või vastasleeri. Maive Rute Euroopa Komisjoni teadusuuringute peadirektoraadist, hetkel küll Harvardis, juhtis hiljuti tähelepanu sellele, et kõik edukad riigid jõuavad piisavalt jõukaks saades teatud kriisiolukorda. Ootused muutuvad, inimeste esmavajadus on leidnud lahenduse, mistõttu olemasolevaga ei olda enam rahul ka siis, kui see on enneolematu rikkus. Mõnes riigis, näiteks Lõuna-Koreas ja Taiwanil viis see revolutsioonini, Tšiilis ja Hispaanias aga väärtushinnangute põhimõttelise muutumiseni. See piir, sisemajanduse kogutoodangu umbes 15 tuhat dollarit per capita jõudis Eestis kätte 2012. aastal. Olen Maive Rutega nõus, kui ta väidab, et ka meie elame hetkel läbi väärtushinnangute olulist muutust. Nii mõnigi asi, mis veel viis ja kümme aastat tagasi tõi valimistel hääli, võetakse täna vastu muigega ja eriti nende seas, keda peame oma tuleviku pandiks avarapilguliste ja palju õppinud noorte hulgas. Eesti ühiskond nõuab avatud arutelu, ta tahab olla selles protsessis tegelik ja sisuline osaleja. Ma siiralt palun teil, austatud Riigikogu liikmed, võtta rahvakogu ettepanekuid tõsiselt. Ma tänan!