Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Ma mäletan 16-aastast ennast veel üsna hästi: põhitöös ehk õppimises tubli, kooliväline aktiivsus puudulik, riskikäitumises algaja, peamiseks huviks 1970-ndate levimuusika ning ohjeldamatu unistamine.
Poliitikast teadsin ma tol ajal suhteliselt vähe, kuid mingi üldine ebavõrdsuse vähendamist pooldav hoiak oli mul ilmselt tänu raamatutele külge jäänud. Küll aga meeldis mulle väikeseid, kuid olemuslikult poliitilisi statement’e teha – käia ringi Che Guevara särgiga või siis kirjutada füüsika kontrolltöös oma teadmatuse ja laiskuse varjamiseks pikki tiraade katastroofilistest tagajärgedest, mida tuumafüüsika muu hulgas endaga kaasa on toonud.
Tagantjärele mõeldes olid säärased väikesed vastupanumomendid ainsad hetked, kus ma tundsin ennast ühiskondlikku agentsust omava kodanikuna. Ma ei ole sugugi kindel, kas ma oleks selles vanuses kasutanud oma hääleõigust, kui mul oleks olnud see võimalus. Ma ei olnud veel sisse lülitunud.
Kerime mälulinti 7-8 aastat edasi. Jaanuarikuu õhtu, üks Tartu raekoja kõrval asuv seminariruum on pungil täis rahvast, kes on kuulama tulnud tulist arutelu, mille üheks peamiseks initsiaatoriks on seesama keskkoolis biitniku tiitlit kandnud unistaja, kes on vahepeal uudishimust liitunud Tartu Noortevolikoguga. Arutelu teemaks on demokraatia arendamise sihtasutused ehk DASA-d. Ühes laua otsas esitab toonane EMSL-i juht Urmo Kübar teravat kriitikat valitsuse ettepaneku suunas, teisel pool lauda on toonane Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Rait Maruste kaitsepositsioonile surutud. Vahepeal on vaja ka rahva seast tulevaid rünnakuid pareerida. Mina istun puperdava südamega teises reas, ei oska õieti olla, kuid sisimas on tunne, et siin ja praegu sündis midagi olulist. DASA-d kadusid ajaloo prügikasti üsna varsti pärast seda arutelu ja kuigi põhjusi oli mitu, on mul põhjust arvata, et ka mina mängisin selles oma väikest rolli. See oli võimestav tunne!
Nüüd olin ma sisse lülitunud. Tolsamal aastal kirjutasin ma oma esimese arvamusartikli meediasse, osalesin esmakordselt meeleavaldusel, hakkasin regulaarselt korraldama linnarahvale suunatud poliitilisi debatte, haakisin ennast Rahvakogu tegevustega ja lugesin ohjeldamatult poliitikaanalüüse. Minust küpses paari kuuga valimisteks ehk ülekvalifitseeritudki isehakanud poliitanalüütikubroiler.
Kuigi aeg on edasi läinud ja distantsilt vaadatuna tundub, et tänastel gümnaasiuminoortel on rohkem võimalusi, et ühiskonda panustada, ei pruugi iga võimalus automaatselt lülitiks osutuda. Lülitid nimelt on individuaalsed: mõnel lööb silm särama meeskonda juhtides, teine tahab kangesti väidelda, kolmas on hingelt maailmarändur. Nende arusaamisteni jõudmiseks tuleb aga küpseda ja mõnikord läbida ebameeldiv otsingufaas näiteks Che Guevara särki kandes, samal ajal kui taustal kõlab aegumatu mantra hukka läinud noorsoost, keda poliitika ei huvita.
Valimisea langetamine seda mantrat ei vaigista ning kindlasti pole see universaalne võluvits, mis kõik noored heade kodanike režiimile ümber lülitab, küll aga võib see aidata pimeduses kobavaid noori, kes saavad senisest rohkem uute lülitite disainimisel kaasa rääkida. Kolmanda sektori jaoks on selliste lülitite leidmine ja välja töötamine noortevaldkonnas ka edaspidi põhiülesanne.
Artikkel ilmus Hea Kodaniku noorteteemalises numbris.
