Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Hea Kodanik kutsus vestlusringi viis põhikoolinoort ja uuris, milline on nende suhtumine kooli, ühiskonda ja vanemasse põlvkonda, milliseks ühiskonnaks nende tänased tegemised neid ette valmistavad ning milline on nende meelest ideaalne ühiskond. Vestlusringi juhtis ja pani kirja Kadrioru Saksa Gümnaasiumi 11. klassi õpilane ANETTA GRETE DUUBAS.
Vestlusringis osales viis aktiivse elu-viisi ja laia silmaringiga noort. Rene Kärner (14) õpib 32. keskkooli 8. klassis, hobideks on saalihoki ja tehnika, kuid uusi huvisid tuleb ja läheb tal iga päev. Säde Meres (15) käib Tallinna muusikakeskkooli 8. klassis, vabal ajal tegeleb veel näitlemise, kirjutamise, kunsti, lugemise ja inimeste abistamisega. Katarina Raud (13) õpib Tallinna Kristiine gümnaasiumis, vabal ajal tegeleb ka laulmise, sulgpalli ja ronimisega. Samuel Ehman (16) käib Paide gümnaaasiumis, lisaks tegeleb laulmise, tantsimise, pillimänguga, kuulub õpilasesinduse juhatusse, Paide linna noortevolikokku, tegutseb Eesti Õpilasesinduste Liidu liikmete valdkonnas, praegu korraldab ka õpilasliidu XXXVI üldkoosolekut ja on MoeP.A.R.K. 2017 pressiesindaja. Mackenzie Levernois (16, andis oma mõtted eraldi, kuna ei räägi eesti keelt) on pärit Kanadast ja käib Eesti rahvusvahelises koolis, talle meeldib teistega rääkida ja reisida, uusi asju proovida ja alati anda endast parim.
Milliseks maailmaks või ühiskonnaks tänane kool teid ette valmistab? Kas kool ütleb ette, mida tegema pead ja mida teha ei tohi?
Rene: Iseseisvaks, et saad ise elus hakkama. Öeldakse ikka, mida tegema pead ja mida teha ei tohi, kõigel on tagajärjed ja pead ise nendeks valmis olema.
Katarina: Võibolla tänapäeva koolisüsteem on vana ega õpeta kõike seda, mida tänapäeval vaja. Räägitakse iseseisvast elust, aga õpetatakse vanamoodsalt, et iseseisev elu tähendabki, et töötad viis päeva nädalas kaheksa tundi päevas. Nüüd on see natuke teistmoodi. Kui koolitöö jääb tegemata trenni või võistluse pärast, siis öeldakse, et kool on ikka olulisem ja pigem jätta trenn ära; kui aga jälle ei käi trennis, sest õppida on palju, siis virisetakse, et miks ei ole nii aktiivne.
Samuel: Juba see aitab meid rohkem iseseisvaks saada, et me peame koolis käima ja seal ise oma asju ajama, riideid korras hoidma, puudumisi parandama, ise enda eest muretsema.
Säde: Minu meelest kool võtab õpetamist väga laialt, sest nad õpetavad meile kõike. Samas see tekitab raskusi, kui juba tead, kelleks saada soovid. Meie koolis kindlasti öeldakse, mida teha ei tohi, kuna me oleme kõik muusikud, sõrmed on kõige tähtsamad, näiteks igasugused pallimängud on meil peaaegu täiesti ära keelatud.
Katarina: Koolis õpetatakse liiga palju aineid, mille puhul tean, et mul ei lähe neid tulevikus vaja. Ma tahaks rohkem õppida, kuidas arveldada, arveid maksta ja praktilisi asju, mida läheb ka tööl vaja.
Samuel: Mina leian hoopis, et elu on nii pikk ja lai, et meie ajas on normaalne, kui lähme hiljem õppima täiesti teist eriala, kui oled juba ühe kõrghariduse kätte saanud. Kuid kui me praegu ei õpiks erinevaid asju, poleks meil algteadmisi.
Mackenzie: Ma arvan, et kool valmistab mind ette tulevikus palju töötama, olema organiseeritud ja andma endast parima, isegi kui töö ei paku huvi. Ma ei leia, et koolis õpetatu meile vahel nii palju abiks tuleb kui päriselu kogemused. Kool vahel ütleb, mida ma saan teha ja mida ma ei saa, kuid annab ka võimaluse olla loov ja lubab mul näidata ennast maailmale parimast küljest.
Milliseks ühiskonnaks kodu teid ette valmistab?
Rene: Vanemad tahavad, et ma ise asjadega hakkama saaks, nad ei jäta mind üksi, aga valmistavad ette iseseisev olema. Näiteks väiksena viidi lasteaeda ja toodi sealt, kõik tehti ära, aga nüüd pean ise hakkama saama.
Samuel: Vanemad ei peagi õpetama ega laskma asju üksi teha, vaid tähtis on, et nad usaldavad meil midagi üksi teha. Näiteks mu ema lubab mul autoga sõita, kui ta ise kõrval istub. Usaldusega saab õppida.
Katarina: Mina olen iseloomult juba väga iseseisev ja mulle endale meeldib nii, mu vanematele samamoodi.
Säde: Mul on samamoodi, pean lihtsalt teavitama, mida teen.
Samuel: Võin igal pool käia ja teha, mida soovin. Tähtsad on head suhted vanematega, siis kõik toimib.
Mackenzie: Minu kodu ja perekond on hästi avatud. Nad valmistavad mind ette erinevateks maailmadeks ja ühiskondadeks. Vanemad on mulle õpetanud, kuidas olla kaitstud maailmas, mis tundub vahel hirmutav, aga nad on õpetanud mind ka võtma viimast maailmast, tegema, mida armastan, ja saama kasu igast situatsioonist.
Aga ühiskond?
Samuel: Kui ühiskonnas on mingi probleem või teema õhus, saavad noored seda neutraalselt näha erinevatest vaatepunktidest ja õppida, kuidas tulevikus samas olukorras käituda.
Katarina: Ühiskond ootab noortelt hästi palju.
Rene: Noortelt loodetakse, et kõik on aktiivsed, kõik soovivad liikuda, teha trenni ja ennast harida.
Säde: Ühiskond seab ühe tee: kui seda järgid ega lähe metsa alla uitama, siis jõuad sinna, kuhu ühiskond suunab. Tegelikult on hästi palju teisi teid. Kuid kui noored üritavad kõrvale kalduda, siis tavaliselt antakse neile halba tagasisidet.
Samuel: Mina pigem ei tunne, et mind väga surutakse, et pean ülikooli minema, see on minu enda soov. Ma ei tunne, et see on kohustus.
Katarina: Vanematelt ülikooli ja kindla eriala survet ei tule, võibolla tõesti rohkem koolist, kus juba põhikoolis räägitakse, et pead kindlasti reaalsuuna valima, sest sellega saab palju edukamaks kui humanitaarvaldkonnas.
Kuidas valite, keda uskuda?
Rene: Kõige tähtsam on see, kuhu vanemad meid suunavad. Vanemaid usaldan kõige rohkem.
Mackenzie: Nüüd on õudne mõelda, aga vanasti uskusin, et võimul olevatel inimestel on alati õigus. Nüüd ma ei tea, keda ja mida uskuda, nii et tahan näha kõike oma silmadega, aga see ei ole alati lihtne või võimalik.
Katarina: Kui mul on mingi otsus vaja vastu võtta, siis seda teen ikka mina ise. Võtan oma vanemate nõu kuulda ja kuulan neid ära, aga kui minu arvamus sellest ei muutu, siis ikkagi usaldan ennast piisavalt, et teha nii, nagu ise õigeks pean.
Säde: Enda tee valimine on kõige raskem asi, sest sulle tuleb igalt poolt mõjutusi, näiteks kui sulle öeldakse matemaatika tunnis, et sa ei saa sellega hakkama, aga samas sa tahad IT-sse minna, siis sul pole väga suurt võimalust sinna saada, aga samas alati on hea proovida.
Samuel: Ma arvan, et kool ja õpetajad, võivad suunata, aga nad ei ütle kunagi “Ei, sina ei saa piloodiks õppima minna”, nad pigem soovitavad ja suunavad, kuhu sa õppima sobiks.
Milliseid oskusi peate ise oluliseks ja kust neid saate?
Rene: Paljudele ei meeldi, et koolisüsteemis on palju erinevaid aineid, aga see annab võimaluse leida sul teemasid, millega sulle tegeleda meeldib ja tegeleda tahad.
Samuel: Tähtis on enda eest seista ja end väljendada.
Säde: Minu meelest on väga vaja oskust öelda ei, kui sulle midagi ei sobi või keegi survestab sind tegema midagi, mida sa ei soovi teha.
Katarina: Mina olen ka sellega nõus.
Samuel: Me peaks oskama ei öelda, aga peaksime oskama ka rääkida ja kokkuleppeid teha.
Rene: Oskusi, mida vajan, saan rohkem koolist, aga teadmisi, mida teada tahan, saan väljastpoolt kooli.
Samuel: Kõikidest asjadest, mida teen väljaspool kooli – noortevolikogu, orkestrilaager …
Katarina: Meie oleme Sädega koos programmis Superheroes, kus ongi vaja eluliste oskuste arendamist.
Mackenzie: Minu arust on tähtis austada inimesi, enne kui neid hukka mõistad. Sa ei õpi neid tundma, kuid otsustad, kas austada neid või mitte; sa austad neid ja siis õpid neid tundma. Pärast saad otsustada, kas astud neist eemale või mitte. Vanemad on mulle seda õpetanud, nad usuvad, et austus on väga tähtis, ja on kasvatanud mind austama kõiki, kuni neid tundma õpin.
Milline on teie jaoks ideaalne ühiskond?
Rene: Mina sooviks, et ma ei peaks olema iga päev kaheksast viieni kontoris.
Samuel: Presidendi kõne!
Säde: Minu jaoks on tähtis see, et inimesi ei hinnata selle järgi, kui häid tulemusi ta saavutada suudab, vaid selle järgi, palju ta proovib.
Katarina: Kui meie vanemad oleksime, et siis meie suhtleksime endast noorematega, teismelistega. Hindaks neid nende jutu järgi, mitte vanuse.
Samuel: Avatud piirid reisimiseks, et sõdu ei ole, multikultuurne ühiskond.
Katarina: Et eestlased oleks rohkem vastuvõtlikud erinevatele rassidele ja usunditele.
Samuel: Ma arvan, et praegu on sellepärast nii, kuna vanemad inimesed on elanud Nõukogude Liidu ajal.
Säde: Et kõik oleks võrdsed.
Samuel: Ja kõik oleksid tolerantsemad.
Rene: Üksteisega tuleb rohkem arvestada.
Katarina: Noortel on hästi palju projekte, mida ära teha, aga täiskasvanud alahindavad noori.
Säde: Jah, inimesi peaks sellest rohkem teavitama.
Rene: Ma arvan, et võiks olla rohkem noortekeskuste stiilis asutusi, kus saad õppida näiteks tehnika kohta ja uusi asju teada saada.
Katarina: Tuleks rohkem asutusi luua, kus saaksid erinevad noored kokku tulla, tutvuda ja suhelda.
Samuel: Jah, võiks nii olla, et noored julgeksid rohkem unistada ja kasvõi ise kirjutada rohkem projekte, et unistusi ei tallataks maha.
Säde: Noortele on vaja rohkem enesekindlust sisse süstida.
Katarina: Stereotüüpe tuleb lõhkuda, et ei oleks selliseid asju nagu meeste ja naiste tööd.
Säde: Jah, võrdsuse teema on hetkel väga levinud.
Mackenzie: Ei ole olemas perfektset maailma. See oleks tore, kui kõik nõustuksid kõiges üksteisega, aga tean, et see pole võimalik. Ma saan lihtsalt loota, et on rohkem õnnelikkust ja inimesed on teiste vastu hoolivamad, kuna päeva lõpuks on maailmal nii hea, kui hea on inimesel, kellel on kõige halvem.
Kas teil on mingid ootused vanematele inimestele praegu?
Rene: Ei tohi meid maha teha, tuleb rääkida kui inimene inimesega, mitte kui inimene loomaga.
Katarina: Tundub, et täiskasvanud pole taibanud, et meie oleme nende järgmine generatsioon.
Säde: Noortele tuleks anda võimalus suurde maailma sisse vaadata, enne kui sinna ise astutakse, näiteks igasugused töövarjudeks käimised on väga mugavad ja õpetlikud. Minu meelest üritavad täiskasvanud meid üles kasvatades liiga palju kasvatada iseennast uuesti – nad ei anna meile võimalust saada nendeks, kes me oleme, vaid sellisteks, nagu nemad on.
Samuel: Meist vanemad ei peaks olema nii kinni stereotüüpides, et tüdrukutel roosa ja poistel sinine värv. Kõik hakkab kodust: sellest, millised on vanemad, kujuneb ka laps, ja kui me soovime multikultuursemat ühiskonda, siis sellele peaksid mõtlema vanemad. Katarina: Nõustun, vanemad peaksid julgustama olema erinev, ei pea tegema nii, nagu on tehtud viimased 40 aastat.
Mackenzie: Mul on tunne, et mõned vanemad ei veeda piisavalt aega oma lastega ja see on halb, kuna nüüd lapsed ei tea, mida teha või kuidas olla. Ka riik peaks lastega rohkem tegelema, kuna nemad on tulevikus probleemide lahendajad.
Kas teie tahate jääda Eestisse õppima?
Katarina: Tahan õppida välismaal mõned aastad, aga hiljem elada ja töötada Eestis.
Säde: Tahaks õppida välismaal ja siis seda head õpitut rohkem Eestisse tuua. Öeldakse, et välismaal on parem muusika- ja kunstiharidus, et meie oleme kuidagi maha jäänud.
Samuel: Ma soovin kindlasti minna vahetusaastale, kas gümnaasiumis või ülikooli ajal.
Rene: Mina tahan õppida Eestis, puhtalt mugavuse pärast, aga tööd võiks teha küll välismaal. Kuid Eestisse tahaks ikka tagasi tulla.
Mackenzie: Ma ei tea, kus ma tahan õppida või kas soovin õppida “traditsioonilisel” viisil. Võibolla tahan proovida midagi uut, reisida ja aidata inimesi. Usun, et õpin rohkem kuskil olles ja midagi tehes kui istudes loengusaalis ja mitte midagi tehes. Ma ei tea, kus ma tahan olla, kuhu iganes elu mind viib.
Artikkel ilmus Hea Kodaniku noorteteemalises numbris.
