Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Koolitused igapäevatöösse muutusi ei too ja pärast tööd raamatute lugemiseks aega ei jää? ANDREI LIIMETS otsis üles oma sisemise Tiina Jõgeda, et uurida, kuidas rattas lippavale oravale midagi uut ja kasulikku õpetada.
Koolitused, kogemustepäevad, konverentsid – kes jõuaks kokku lugeda kõiki üritusi, millel veedetakse igal aastaringil palju tunde tööajast, enamasti ikka selleks, et sedasama tööd paremini teha, targemaks saada ja edukam olla. Miskipärast järgneb aga küsimusele, kuidas oli ja mida õppisid, sageli viril ilme ja tõdemus, et ega midagi uut nagu kuulnudki, aga vähemalt toit oli hea ja inimesed toredad.
“Koolitustele ei peaks minema eeldusega, et saad sealt lihtsalt mingid vastused,” ütleb Urmo Kübar, kes juhtis aastaid vabaühenduste liitu EMSL ja on koolitanud nii kodanikuaktiviste kui ka juhte. Tema sõnul on kurja juureks valed ootused, mis sageli enesearengule takistuseks saavad. “Küsimused ise, millele vastuseid otsitakse, pole enamasti üldse nii keerulised, ja vaja on lihtsalt aega. Koolituspäeva eelis ongi see, et sul on aega süüvida.”
Koolitus, tee mind targaks!
Aja käevangus käib keskendumine. Tuleb ju tuttav ette, olgu ülikoolipingist, koosolekult või koolituselt, et kõneleja räägib, aga samal ajal plingivad arvutis ja telefonis teated saabuvatest sõnumitest, tähtaegadest ja kohustustest. Ükskõik kui sageli korratakse, et mitme asja korraga tegemine ehk multitasking ei tasu end kaduva keskendumisvõime ja alaneva kvaliteedi tõttu ära, on usk maksimalismi vankumatu.
“Sel ajal kui koolitaja räägib, ei peaks istuma arvutis ja tegelema tööalaste tulekahjude kustutamisega,” kirjeldab Kübar. “Levinud mõte on, et aga ma ju tegelikult kuulan. Aga koolitaja pole mingi popmuusika plaat, et vahepeal tulevad B-poole lood ja alles siis ajad kõrva kikki, kui hittlugu peale pannakse.”
Kommunikatsioonivahenditest paksult läbi põimunud maailma müüdiks kipubki olema 24/7 kestev kättesaadavustsükkel. Enamasti ei juhtu aga midagi, kui e-kirjadele või kõnedele vastata järgmisel päeval. Lahendus on seega lihtne: ahvatluse vältimiseks ära anna sellele võimalust tekkida. Käitu nagu kinos või teatris – lülita nutiseade koolituse ajaks välja.
Kõiksugu ürituste ja koolituste suure hurraaga tellimisel võib ebapiisavalt pühendunud osalejaga samaväärselt hukatuslikuks saada see, et korraldaja pole kuulajate arenguvajadusi põhjalikult läbi mõelnud. Ettevõtte Flowtime koolitaja, Tartu Ülikooli üliõpilasesinduse juhina kümnete organisatsioonide arenguvajadustega kokku puutunud Kaspar Kruup näeb ka siin suurima probleemina valesid ootusi.
“Tere, kas sa saaksid meile juhtimiskoolituse teha? Kaheksa tundi, peab katma need seitse teemat,” kirjeldab ta organisatsioonide sagedasi ootusi. “Aga see pole koolitus, see on sissejuhatus teemasse,” märgib ta. “Oskuste ja teadmiste omandamine on enamasti aeganõudev protsess, kuid inimestel on sageli ootus, et koolitus on mingi võluvits. Tuleb koolitaja, koolitab ning siis ongi kõik korras.”
Kruup soovitab nii tellijal kui ka koolitajal põhjalikult läbi mõelda, kes on kuulaja, mida ta juba teab ja mida ta veel ei tea, mis viimasest on aga see, millest tal kõige enam kasu oleks.
Kübara arvates on konkreetsetest teadmistest olulisemgi õige hoiaku edastamine, mille pealt inimene oskaks edaspidi otsuseid teha ja enda jaoks vajalikku informatsiooni välja valida. Suur osa teadmistest on võrguajastu ülekülluse tingimustes niikuinii käeulatuses. Võta ja loe, valgustu ja kirgastu. Info ja valikute rohkus on samal ajal ka komistuskiviks õppimise teel. Seetõttu jääb ajale jalgu arvamus, justkui eestlane võtaks ka keretäie, kui tasuta saaks, ja Kübar soovitab valida koolitusi, mille eest maksad – see tekitab kohustuse.
“Tasuta asju ei suuda me sageli väärtustada. Mis takistab TED-kõnesid kuulamast või MOOC-kursustel osalemast? Internet on täis põnevaid näiteid, mida maailmas tehakse, aga inimesed ei tee, kiire on,” mõtiskleb Kübar ja meenutab seoses võimaluste üleküllusega Hamleti monoloogi kahtlustest:
Nii kaalutlus teeb pelgureiks meid kõiki
ja südiduse loomulikust jumest
saab nukra mõtte põdur kahvatus.
Koostöö kas aitab meid või raiskab aega
Interneti lõputute avaruste vastandina on Eestimaa väike ja hoomatav. Miskipärast käivad erinevate algatuste eestvedajad sellele vaatamata sageli teineteisest mööda, dubleerivad oma tegevusi ja jätavad tähelepanuta, kas ja kuidas annaks ühiselt suuremat mõju saavutada. Koos on küll parem, aga tegelikult tahaks enda ees laiuvate väljakutsetega ikkagi oma nurgas nokitseda.
Jalgratta leiutamise asemel on siiski kohane õppida neilt, kel palju rohkem teadmisi ja kogemusi juba käes. Isegi kui selleks tuleb lennata välismaale, nagu tegid näiteks LaMuu loojad jäätisetootmise õppimiseks või Heateo Sihtasutus SPIN-programmi maaletoomiseks, on tegu mikroskoopilise investeeringuga võrreldes valdkonna tundmisest hiljem saadava kasuga. Vastuargumendiks on ju lõpuks vaid kartus küsimise peale vastu näppe saada. Priit Mikelsaar kirjeldas säärase pealehakkamise puudumist kord Noorte Liidrite Juhtimiskoolis nõnda, et inimesed kipuvad käituma nagu elevant, kes on juba väiksena toki külge kinni pandud ega proovi end ka suurena lahti murda, sest kardab, et ei suuda seda.
Mainitud spordipõhise ennetusprogrammi SPIN eestvedaja Keit Fomotškin rõhutab võrgustikutöö olulisust kogemuste ja õppetundide jagamisel. “Juht ei pea igas valdkonnas, näiteks meie puhul jalgpallis ja riskiennetuses, ekspert olema, kuid oluline on oskus need eksperdid kokku tuua ja nii ise neilt õppida kui ka nad üksteiselt õppima panna. Tuleb osata küsida õigetelt inimestelt õigeid küsimusi, sest teadmine on iseenesest enamasti kusagil olemas, tuleb see üles leida, õigesse kohta viia ja seal rakendada.”
Nõnda toobki SPIN ennetustöö paremaks läbiviimiseks ühe laua taha asjatundjad, kelle huvid on sageli ühised ja eesmärk laias laastus sama, kuid kes muidu igapäevatöös kokku sattuda ei pruugi: koolid, Eesti Jalgpalli Liidu, spordiklubid, lastekaitse, linnaosavalitsused, politsei. Ikka põhimõttel, et üksteise kogemuse kaudu targemaks saada. Sageli õpitakse programmi kohandama just olukordades, kus mõnd korraldusküsimust või programmis osalevat noort saab näha mitme nurga alt ja tervikpilt moodustub alles kildude kokkupanemisel.
Kodanikuühiskonna Sihtkapitali novembrikuise koostööle keskendunud kogemuspäeva arutelult koorus seevastu välja tiheda koostegemise pahupool, sage tööaja röövel ehk sisutud kohtumised. “Tihti võetakse ühendust ja öeldakse, et saame kokku ja räägime, kuigi inimesel pole selget ettekujutust, miks, vaid ainult ähmane nägemus sellest, et koostöö iseenesest peab mingit kasu tooma,” kirjeldab Fomotškin frustreerivat olukorda, kus tähelepanu põhitegevuselt kõrvale kistakse.
Daniel Vaarik kirjutas kunagi, et kui meil osataks koosolekuid läbi viia, tõuseks Eesti õnneindeks mitmekümne pügala võrra. Ilmselt kehtib see kõigi kohtumiste ettevalmistuse kohta. Sageli tunnetatakse, et midagi on justkui valesti, kuid ei osata selgelt sõnastada, milles probleem on. Abstraktsioonist tuleb aga konkreetsete küsimusteni jõuda. Enne kui pole selge, milles seisneb vajadus ja kuidas teine pool aidata saaks, pole mõtet ka kellegi uksele koputama minna. Jagatud mure on sel juhul vaid kahekordselt raisatud aeg ning millegi õppimiseks tuleb enne kindel olla, mille kohta üldse õppida soovitakse.
Kui küsimused, millele vastuseid oodatakse, on olemas, siis on raske leida Eestist paremat riiki ükskõik kelle jutule jõudmiseks. Käibetarkus ütleb, et pole kedagi, keda paari telefonikõnega kätte saada ei annaks.
Urmo Kübar aga julgustab seejuures ka kehvemini ettevalmistatud abipalvetele ikkagi vastama. “Kui sul just kibekiire pole ja see suurt tükki küljest ei võta, siis saa abi soovijatega ikka kokku. Kunagi ei tea, mida see kellegi mõttemaailmas paika loksutada võib.”
Tarkus otse nina ees
Elu oleks lill, kui alati oleks pisut rohkem aega ja raha. Kahjuks on tarkadel inimestel, kellele kõik oma küsimused suunata, enamasti kiire ja head koolitused kipuvad olema kallid. Sellises olukorras tasub mõelda, mida annab õppimiseks ära teha olemasolevate ressurssidega, alustades oma organisatsiooni seest.
“Isegi kui oleks võimalus poolepäevase koolituse eest mõnisada eurot maksta, tekiks kõhklus, kas see on mõistlikem viis,” kirjeldab Liis Kuresoo murel sarvist haaranud Eestimaa Looduse Fondi tegutsemist. ELF rahuldas koolitusenälga kevadel meeskonnasiseste koolitustega, kus koolitajateks ja koolitatavateks olid oma töötajad, vabatahtlikud ja teised ELFiga lähemalt seotud inimesed.
Ka seni Väitluskoolitusena tuntud Speaksmarti tegevjuht Helina Loor kinnitab, et koolituste, coach’imise, mentorite või mistahes muu lahenduse sisseostmine on vaid üks võimalus paljudest. “Organisatsioonist väljastpoolt esitatud küsimused ei pruugi olla sugugi paremad kui organisatsiooni seest tulnud,” arvab ta.
Seega tuleb leida üles parimad viisid, kuidas grupi liikmed saaksid üksteiselt õppida. Speaksmarti üks lahendusi on seni olnud väitluskoolitajate õpe paaristöö põhimõttel, et koos oleksid kogenud ja algaja koolitaja ning viimane saaks käigu pealt õppida. Abi on ka sellest, kui tagada organisatsioonile pidevad tiimikohtumised, kus keskendutaks sisulistele küsimustele ja hoitaks õppimiseks vajalikku avatud meelt.
“Kompetentsi ja koolitarkust on meil väga erinevatest valdkondadest alates limatünniku ja nahkhiire elukäigust ning lõpetades IT, kommunikatsioonijuhtimise ja teatriteadusega,” avab Liis Kuresoo ELFi kollektiivi kirjut tausta. “Pea sama suur elurikkus valitseb töötamise viisides ja harjumustes – paljud teevad osaliselt või täielikult kaugtööd, mõnel suunal tegutseb väike projektimeeskond, sageli aga rassib projektijuht uhkes üksinduses. Sellised töövormid on mõnusad ja paindlikud, aga ei soodusta omavahelist koostööd, kambavaimu ning hea nõu ja teadmiste vaba liikumist. Samas on vajadus tööalaseid oskusi täiendada pidev.”
Mõeldud, tehtud: pärast võimalike teemade ja koolitajate selgitamist on ELFi liikmed õppinud tänaseks välisteenistuse, tööohutuse, ajaplaneerimiseks mõeldud vidinate, kontorijooga ja palju muu kohta. Esimese säärase koolitustsükli järel saadi küsimusele, kas nendega peaks jätkama, vastuseks ülekaalukas “jah”.
“Mõneti ootamatult osutus väga vajalikuks ja kasulikuks ka koolitus ELFi peamiste tegevusvaldkondade – mere, metsa ja märgalade – hetkemurede ja viimase aja tegemiste kohta,” jagab Kuresoo muljeid. “Võib tunduda veider, et organisatsiooni oma inimesed ei tea piisavalt kõige olulisematest teemadest, aga igapäevase rööprähklemise ja tähtaegade nimel ponnistamise kõrvalt jääb pahatihti liiga vähe aega, et süveneda töökaaslaste tegevusse. Iganädalastel kontorikoosolekutel selgitatakse suurt pilti ju harva.”
Kriitika ja kogemus
Et suure töövihtumise kõrvalt isiklikuks arenguks mahti leida, tasub organisatsiooni sees mõelda sobivale tagasisidemehhanismile. Suur roll on siin juhil, kelle ülesandeks peaks olema usaldava ja arengule orienteeritud õhkkonna ning suhtlusviiside juurutamine. Inimesel on enamasti vähe õppida üldsõnalisest kiitusest nagu “Hea töö, meeskond!”. Veel hullem on, kui ta õigupoolest ei tunnegi, et millegi erilisega hakkama sai. Samamoodi võib tõkkeid seada ründava tooniga kriitika, eriti inimese enda, mitte tema tegude pihta suunatu, nagu “Sa ei saa hakkama”. Seetõttu tasub tagasisidestada seda, mida inimene muuta saab – näiteks introvertsust tõenäoliselt ei saa –, ja seda, millest tal tegelikkuses midagi õppida on.
Oma tööst õppida sooviva organisatsiooni kultuuri hindamatu osa on harjumus küsida kriitilisi küsimusi. “Hea, kui iga suurema otsuse tegemise või protsessi läbimise järel tuleb refleksioon, mille käigus hinnatakse ausalt ja otsekoheselt seda, mida tehti õigesti, mida valesti, mida saab tegevusest õppida ning järgmine kord paremini teha,” analüüsib Kaspar Kruup. “Need on delikaatsed vestlused, sest inimesed ei julge tegelikult väga kritiseerida. Enesekriitika on ka keeruline ja ebamugav. Kuid see on oskus, mis tuleb omandada; istuda maha ja arutada. Näiteks “Mina ei olnud rahul asjadega A, B ja C, mis ma sel korral tegin, samas X, Y, Z tulid päris hästi välja. Sinult oleks ma oodanud rohkem seda ja toda, samas need ja nood asjad läksid väga hästi.” Tuleks ka kirja panna, millised need õppetunnid olid, st teadmine talletada ja välja mõelda, kuidas seda rakendada.”
Helina Loor annab veelgi lihtsama valemi, kuidas õppeprotsess toimima peaks: kõigepealt loe, kuidas teha, siis vaata, kuidas tehakse, ja siis tee ise. Viimaks jõutakse õppimisest rääkimisel ju ikka sinna, et kõige parem õpetaja on kogemus ise.
Eesti tippjuhtide koolitaja Riina Varts rõõmustaski kord ülalmainitud juhtimiskoolis osalejaid teatega, et vaid 10% enesearengust lisandub koolituste kaudu. 20% tuleb tagasisidest ja 70% puhtalt kogemustest. Seega, tokist lahti ja käed külge või muidu, nagu lõpetab oma eelviidatud read manitsevalt Hamlet:
…
lennukad ja tähtsad ettevõtted
teelt targutuste tõttu kalduvad
ja kaotavad teo nime.
