Alari Rammo: katuseraha kui ühiskondlik lepe varastada
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Iga katuseraha pakkuja ja vastuvõtja peab aru saama, et ta osaleb korruptsioonis, väidab Vabaühenduste liidu huvikaitsejuht Alari Rammo. Rahvaalgatusveebis saab aga iga avatud valitsemisest hooliv inimene anda toetusallkirja anomaalia lõpetamiseks.
Igal sügisel, ammu enne jõule, käivitub suur õnneloos, kus muidu kindlasti head inimesed üle Eesti saadavad tuttavatele parteilastele oma rahasoovid. Saadikud käivad ka ise küsimas, milleks ja kui palju teil seekord vaja oleks. Kindlasti toredatele asjadele.
Niisuguseid muudatusettepanekuid teevad varased päkapikud riigieelarvesse eri aastatel sadade kaupa, alates nii väikestest summadest kui tuhat eurot ja lõpetades mitmesaja tuhandeste ridadega. Viimastel aastatel on nõnda raha pihustatud kokku neli-viis, kümnendi eest suisa kümme miljonit eurot. Umbes pool avaliku võimu asutustele, sh lojaalsetele omavalitsustele, ülejäänu mittetulundusühingutele ja sihtasutustele.
Regionaalsete investeeringutoetuste eufemismi taga peitub paljudele hädalistele viimane õlekõrs oma kodukandis mõne augu lappimiseks, ent suures pildis on tegu häälte ostmisega parlamendierakondadele. Et kolmeliikme koalitsioon võtab endale igaüks miljoni ja jätab neljanda miljoni opositsioonile jagamiseks, ei ole märk suuremeelsusest, vaid parlamendi sisene häälte ostmine eelarvemenetluse libestina ning ringkaitse tugevdamine. Ka omavalitsustele Toompealt raha jagamine lähtub avaliku huvi asemel omakasust ja partei sees ustavuse tugevdamisest.
Aritmeetiliselt jagades saab iga parlamendisaadik valida omatahtsi kaks kuni viis iseendale meelepärast objekti ja huvigruppi, kellele tehtava kingituse eest tasuvad maksumaksjad. Pole väheoluline, et katuseraha ei vedele jõude, vaid võetakse teiste eelarveridade arvelt või üldse reservist – säästude arvelt üsna igapäevaste kulutuste katmiseks.
Igal aastal juhtub rohkem või vähem nahaalselt, et mõni eraldis läheb vabaühendusele, millega rahvasaadik on otseselt seotud. Iga ametniku puhul tähendaks niisugune lüke toimingupiirangu rikkumist ja kiiret kohtuasja. Riigikogulane seda aga kartma ei pea – tema on oma mandaadis vaba. Uudistesse on jõudnud teisigi sobinguid: näiteks katuseraha andmine tingimusel, et saaja kandideerib IRLi nimekirjas valimistel, või EKRE toetushäälte ostmine Keskerakonna presidendikandidaadile.
Püüan mõista riigikogu liikmeid, kes kurdavad, et suur osa eelarvest on seadustega – mida annab ju seesama parlament – juba hakkama pandud ja katuseraha on üldse ainus, mida nad konkreetselt oma valijate heaks teha saavad. Siin tekib aga põhimõttelisem küsimus, kas parlament peab seisma kogu riigi või iga liige üksnes enda kodukandi huvide eest? Kui see üldse ongi kodukant ja mitte järgmine trikk sissekirjutusega.
Usuküsimustele argumentidega ei vasta, nii et seletan teistmoodi. Igasugust avalikku raha tuleb kasutada muuhulgas läbipaistvalt, säästlikult, tõhusalt ja mõjusalt. Katuseraha ei vasta neist ühelegi tingimusele. Kõigil ei ole esiteks võrdset võimalust toetusele kandideerida, et leida parimad tegijad soovitud eesmärgi täitmiseks. Sellega on kontrollimatu ka säästlikkuse põhimõte. Tõhususe ja mõjususe vastu räägivad näited, kus regionaapoliitikas on – kusjuures sama valitsuse või parlamendi poolt – kokku lepitud ühe objekti kordategemises, katuserahaga dubleeritakse aga näiteks lähedalasuvat teist samasugust.
Kuigi igale reale tänavu enam kui viiesajast peale vaadates tundub, et küllap on tegemist ikka vajalike toetustega, ei saa objektiivselt kindel olla avalikust huvist lähtumises. Eriti, kui isikliku huvi varje luurib nõnda palju kui ülal kirjeldatud. On siis tegu ehituslike investeeringute, väikeste MTÜde inventari, avalike teenuste osutamise või huvigruppide tegevustoetustega.
Muuseas, mõni ühing saab varasest jõulukingist teada alles siis, kui pahur ministeeriumiametnik talle helistab, et näe, mul kästi siin teile toetust anda. Tegevustoetusi peavad vabaüheduste rahastamise juhendi järgi andma aga just ministeeriumid enda strateegilistele partneritele, avalike teenuste osutajad valitama üldiselt riigihankega ning kohalikele toetustele toimivad oma programmid.
Riigikogu võiks eelarvesse esitada muudatusi kõigi nende ridade suurendamiseks, aga mitte täitevvõimu maile nimeliste eraldistega sekkudes, sest konkurents peab säilima. Ja konkurentsiolukorras jääbki alati keegi ilma, kibe tõde. Jääb ka katuserahast, mis ei jõua samuti kõigini. Kord läks Jõgevamaal aga nii kehvasti, et saajaks nimetati kogemata vale valla asutus. Hiljem muutis asutus oma nime, küllap osalt murest, et järgmine kingitus postis kaotsi ei läheks.
Ausalt ja õigesti käituda ei ole alati populaarne, aga Eesti võiks tänaseks olla palju väärikam kui ajada hüvesid tutvuste kaudu välja nagu lähiminevikus. Kohalikest lehtedest jääb siiski väga troostitu pilt meie kultuurist ja moraalist. Kojutoodud raha eest kiidavad ajakirjanikudki parteilasi kriitikavabalt ja vahendavad kahetsust, kui tänavu meile siin midagi ei pudenenud. Ehk järgmine kord läheb (naabrist) paremini.
Leidub lausa – usutavasti asjaosaliste nõudmise peale avaldatud – vabanduse rubriike, kus kord oli toetus ekslikult omistatud EKRE asemel keskerakonnale ja teisel korral üksnes osaliselt sotsidele. Hiljem täpsustati lehes, et toda Valgamaa ostu rahastas tegelikult “Riigikogu Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon täies mahus”.
No ei rahastanud üks ega teine erakond seda ega teist mingis mahus. See oli maksumaksja tagant varastatud raha, millele oma nägu ja nimi häbitult külge kleebiti.
Katuseraha lõpetamise ettepanekule saad toetusallkirja anda rahvaalgatus.ee. 1000 allkirjaga peab parlament petitsiooni seaduseelnõuna menetlusse võtma.
Lugu ilmus Eesti Päevalehes.
