Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Eestlaste jaoks on internet püha ja tehnoloogia poole vaadatakse lootusrikkas usus. Ka Uganda, Birma, Kasahstan jt on lootusrikkad. Kas on põhjust, küsib Arengukoostöö Ümarlaua juht Sigrid Solnik, kes kirjutab arengukoostöö, kestliku arengu ja tehnoloogia suhetest.
Paar aastat tagasi oli suur hulk kaaskodanikke nördinud selle üle, kuidas on võimalik, et sõjapõgenikena võetakse arvele inimesi, kellel on taskus nutitelefon. Justkui oleks moodne tehnoloogia reserveeritud vaid privilegeeritud lääneriikide kodanikele. Selline valulik reaktsioon millelegi nii igapäevasele, nagu seda on nutitelefon, heidab valgust tõsiasjale, et sõnapaarid „tehnoloogia ja Süüria“ või „tehnoloogia ja Etioopia“ tunduvad tavakasutuses oksüümoronidena. Tegelikkuses rulluvad digilahendused üle vaeste ja keskmise sissetulekuga riikide kiirusel, mida me ei suuda siin päriselt hoomatagi.
Kas teadsite, et rohkem kui 40%-l maailma inimestest on juurdepääs internetile? Interneti kasutamine on viimase kümne aasta jooksul kolmekordistunud: 2005. aastal oli online miljard inimest, 2015. aasta lõpus hinnati internetikasutajate arvuks 3,2 miljardit hinge. Maailma kõige vaesema 20% inimeste puhul on seitsmel leibkonnal kümnest olemas mobiiltelefonid. Vaestel on suurema tõenäosusega võimalus kasutada mobiiltelefoni kui puhast vett või korralikku tualetti. Mida see tähendab? Näiteks seda, et Tansaanias ei ole läbipääsmatud teeolud enam nii suur takistus lapse sünni registreerimisel – seda saab teha ka SMS-i teel. Digitaalsed ID-süsteemid omakorda võimaldavad riiklikele teenustele juurdepääsu neile, kellel ei ole isikutuvastuseks vajalikke pabereid, nagu näiteks sünnitunnistus.
Digilahendused on võimaldanud Keenias võõrsilt koju raha saatmise tasusid langetada 90% võrra. Maailma miljardist puudega inimesest ligi 80% elab arenguriikides, tänu uutele tehnoloogiatele on neil oluliselt rohkem võimalusi lähedaste ja kaugetega suhelda ja ka töötada. Võimalus saada infot turul toimuva kohta aitab põllumeestel oma sissetulekuid 10–20% võrra suurendada. Mobiiltelefoni abiga on võimalik jälgida malaaria levikut. Ebola vastu võitlemisel kasutati edukalt geolokatsiooni ja digitaalseid andmete kogumise võimalusi. Droonid transpordivad küladest haiglatesse vereproove, Nigeerias võimaldab äpp kodanikel jälgida, kuidas avalik sektor kasutab riigieelarve vahendeid ja kuidas on raha kulutamise reaalsus kooskõlas eelnenud lubadustega. Tehnoloogilised vidinad tulevad appi seal, kus õpilased ei jõua õpetajate juurde või vastupidi, rääkimata igasugustest Eestiski tuttavatest e-riigi lahendustest, nagu näiteks e-maksuamet.
Kõlab imeliselt, kas pole? Professor Jeffrey D. Sachs, kes töötas aastatel 2001–2015 ÜRO peasekretäri nõunikuna millenniumi arengueesmärkide (Millenium Development Goals) ja kestliku arengu eesmärkide (Sustainable Development Goals) valdkonnas, on tõdenud, et IKT on meie kõige võimsam tööriist, millega lahendada suuri globaalseid probleeme, nagu vaesuse ja nälja kaotamine, universaalne juurdepääs peamistele avalikele teenustele ja üleminek madala süsinikusisaldusega majandusele. Samas märgib ta, et tehnoloogia per se ei ole lahendus. Tehnoloogiat tuleb õigesti kasutada, seda tuleb suunata sotsiaalsete eesmärkide täitmisele ja tuleb kanda hoolt selle eest, et tehnoloogia jõuaks sinna, kuhu turg seda ise ei suuna – kaugetesse piirkondadesse ja vaeste inimesteni.
Eestis oleme harjunud mõttemalliga, et tehnoloogia on positiivne. Veel on üldlevinud tõdemus, et tehnoloogia pole ei positiivne ega negatiivne, vaid neutraalne. Tehnoloogia neutraalsest kuvandist on kasu eelkõige siis, kui tuleb lahku lüüa tehnoloogia arendajad ja müüjad ning tehnoloogia kasutajad. Näiteks kui mõnele kaugele diktaatorile müüakse maha digilahendus, mis võimaldab sealsel valitsusel rahvast paremini kontrollida ja teisitimõtlejaid taga kiusata, saab öelda, et tehnoloogia on neutraalne, labidaga saab ka tappa ja kindlasti ei ole väärkasutamine tehnoloogia arendajate süü ega vastutus. Inimlikult arusaadav, ent enese vastutusest puhtaks pesemine reaalsuses nii lihtne ei ole. Teised ütlevad, et tehnoloogia pole a priori ei positiivne ega negatiivne, ent kindlasti pole see ka neutraalne. Tehnoloogiaga käib lahutamatult kaasas tahe ja eesmärk, mis defineerib erinevate lahenduste kasutamise. Professor Sachsi järgi tuleb tehnoloogia kombineerida tahtega liikuda ühiskondliku heaoluni.
Kes koorib digitaalsed dividendid?
Maailmapanga 2016. aasta raport “Digital Dividends“ rõhutab digitaliseerimise meeletut potentsiaali globaalses kestlikus arengus. Samas tuuakse raportis selgelt välja, et neidsamu digitaalseid dividende ehk kasu, mida digitaalsed tehnoloogiad oleksid pidanud kaasa tooma, on tegelikult vähem kui oodatud ja saadud dividendid on väga ebaühtlaselt jaotunud. Selleks et uutest tehnoloogiatest võidaksid kõik, on vaja sulgeda digitaalne lõhe, alustades interneti kättesaadavusega.
See, et ligi 40% maailmast on online, tähendab, et valdav enamik tegelikult lihtsalt ei pääsegi ligi globaalse võrgu pakutavatele hüvedele. Ja isegi kui pääseks, ei lahendaks see veel probleemi. Selleks et digirevolutsioonist tõuseks kasu laiadele hulkadele, tuleb tegeleda päriselu probleemide lahendamisega ja seaduste muutmisega. Siia alla kuuluvad tehnoloogiatega seotud regulatsiooni tugevdamine, näiteks võrguühenduse tagamise kohustuslikkus; arenguriikide näilises seadusetuses selle tagamine, et asjasse puutuvad pooled oma tegude ja tegematajätmiste eest vastutaksid; andmekaitsega tegelemine; uue majanduse vajadusi silmas pidava tööjõu koolitamine jne.
Mõnikord kiputakse arvama, et tehnoloogia ja digilahenduste riskide nägemine ja nendest kõva häälega rääkimine on kas kultuuriline küsimus või siis viitab sellele, et rääkija lihtsalt ei tea teemast piisavalt palju. Teeme Eestis nalja näiteks sakslaste üle, kes ei taha midagi kuulda ID-kaardist, kuigi see ju ometi lihtsustaks kõikide elu! Ma arvan, et on väga oluline teadvustada digivaldkonna väljakutseid ja võimalikke ohte, selle asemel et kriitilist perspektiivi pakkujat kui tüütut kärbest käeviipega eemale peletada või halvemal juhul pooleldi hüsteeriliseks pidada.
Mis võib juhtuda, kui jäädakse lootma, et tehnoloogia ja digitaalne mõtteviis teevad üksinda imesid ning sinna kõrvale ei olegi mõtet lasta globaalset kogukonda, riikide valitsusi ega kohalikku kodanikuühiskonda küsimusi esitama, aeganõudvaid raame seadma või mingit kontrolli teostama? Mis juhtub, kui riske ei otsita ega maandata?
Kui suhtlus, töövõimalused ja informatsioon kolivad internetti, jäävad need piirkonnad, kus pole korralikku elektrivarustust või mobiililevi, lihtsalt rongist maha. Nendel inimestel pole ei võimalusi ega võimekust uues maailmas kohaneda ja hakkama saada. Kui sul pole internetti, oled suure tõenäosusega maal elav, vaene, kirjaoskamatu ja naine. Ka linnas elavatel vaestel naistel on 50% väiksem tõenäosus omada juurdepääsu internetile kui sama vanadel ja sama haridustasemega meestel. Need naised on digirevolutsiooni kaotajad, kes sageli isegi ei oska uute tehnoloogiate potentsiaalset laastavat mõju ennustada ega karta. Kes on selle revolutsiooni võitjad? Rikkad linnas elavad mehed muidugi.
Isegi kui juurdepääs võrgule on olemas, on see paljude jaoks liiga kallis. Mõnede uuringute järgi ei suuda 78% indialastest endale internetiühendust lubada. Facebook on mitmes kohas üle maailma katsetanud lahendust, millega pakutakse inimestele võimalust pääseda tasuta ligi mõningatele veebilehtedele ja netipõhistele teenustele. Digitaalseks kolonialismiks nimetatud lähenemine on saanud omajagu kriitikat, muu hulgas tõstatuvad küsimused võrguneutraalsuse printsiibi järgmise ja suure hulga metaandmete kogumiste kohta. Lõppeks näitasid uuringud, et kõige vaesemate asemel kasutasid võimalust hoopis need, kes tegelikult saavad endale internetti lubada, aga Facebookis tahaksid ikka tasuta käia.
Väljakutsete ja riskide loetelu jätkub. Internet on suuresti ingliskeelne, ent mida tähendab see nende jaoks, kes inglise keelt ei loe ega räägi? Oluline küsimus on andmekaitse, nii andmete jagamine kui ka andmete kogumise võimaldamine kellelegi, kes kasutab neid kasumi teenimise eesmärgil. Ent samas lihtsustavad suured andmemassiivid osal valitsustel oma kodanike või teatavate ühiskonnagruppide represseerimist. Kesk-Aasia ajakirjanikud oskaksid sellest kindlasti üht-teist rääkida.
Robotid ja automatiseerimine on äärmiselt tähtsad teemad, millega ei tegeleta nii adekvaatselt, kui võiks. Automatiseerimine muudab tööturgu sõltuvalt sellest, kui rikas on riik – mida vaesem piirkond, seda vastuvõtlikumad on sealsed töökohad automatiseerimisele ja seda kehvem perspektiiv ootab ees kohalikke inimesi. Kõigele lisaks on automatiseerimisel ka soopõhised ohud – on ennustatud, et mehed võidavad ühe uue töökoha iga kolme tehnoloogiale kaotatud töökoha kohta. Naiste puhul on see üks võit viie kaotuse kohta. Olete kuulnud lugusid Vietnami külatüdrukutest, kelle röövimiseks ja Hiinasse pruudiks saatmiseks kasutatakse ära sotsiaalmeediat? Lihtne näide sellest, kuidas inimeste teadlikkus internetis peituvatest ohtudest ei ole piisav.
Digitaalsete oskuste areng on vajalik igal pool
Globaalses plaanis on vaja üha enam tähelepanu pöörata digitaalsete oskuste arendamisele – muidu heaolu ei kasva. Kui keegi tunneb, et maailm ei ole veel piisavalt hirmus, tasub lugeda raamatut “Methods of Math Destruction“, mis joonistab selge pildi, kuidas üha laienev (ebaadekvaatsete) algoritmide kasutamine kõikides eluvaldkondades kipub süvendama sotsiaalset ebavõrdsust, tekitab informatsioonimulle ja muudab suurele osale ühiskonnast elu palju raskemaks.
Digitaalses maailmas tähendavad vaesus, harimatus ja enese naisena määratlemine seda, et sünniloterii kaotusest üle saamine on veel keerulisem kui varem. Teised ratsutavad interneti seljas oluliselt kiiremini eest ära. Tähelepanuta ei saa ka jätta eespool mainitud reaalsete lahenduste olulisust. Juurdepääs internetile ei lahenda nälja, puhta joogivee, emade suremuse, sanitaaria, kõrbestumise, koolihariduse ja teiste arengukoostööle igiomaste teemadega seotud probleeme. Muidugi on internetti ja tehnoloogiaid võimalik kasutada kõikide nende “põlismurede“ efektiivsemaks ja kiiremaks leevendamiseks, ent seda tehes on oluline pöörata eraldi tähelepanu kõikidele mitteprivilegeeritud ühiskonnagruppidele. Vastasel juhul tundub tõenäoline, et negatiivsed stsenaariumid saavadki tõeks ning digitaalsed dividendid ei jõua inimesteni, kellel neist kõige rohkem kasu oleks.
Mida siis nii Euroopa kui ka arenguriikide kodanikuühiskond, erasektor ja riik teha saavad? Alustuseks koostööd, sest komplekssed nähtused, nagu kestlik areng või mõne riigi digitaliseerimine, nõuavad koostööd ja koordineerimist. Vabaühendused kirtsutavad mõnikord kasumijahil äride peale nina, aga tõsilugu on see, et vabaühendused pole nii head kaablivedajad või koodikirjutajad. Samamoodi tahaks valitsused ja erasektor mõnikord ilma vabaühendusteta kiirelt diilid purki saada ja mõnda Aafrika riiki kohale lennata, ent vabandust! – eetika ja võrdsus on ikkagi olulised, vastasel juhul kaevame endale ja miljonitele teistele inimestele seal kohapeal lihtsalt sügavaid haudu!
Lõpetuseks tuleb tõdeda, et häid lahendusi digitaalse lõhe ületamiseks ei ole veel mitte keegi suutnud välja mõelda. Võib-olla saaks üks samm selles suunas olla arengukoostööga tegelevate vabaühenduste endi mõtteviisi muutmine ja digitaalsete võimaluste kasutamine oma efektiivsuse ja seega ka mõju suurendamiseks. Kus vähegi võimalik. Kõiki asju maailmas ei saa ja ei ole ka mõttekas digitaliseerida, tehnoloogia pole mingi võluvahend – see ei suuda üksinda, iseenesest ja ilma tahteta kaotada maailmast nälga ja ebavõrdsust, kuid hästi kasutades on see asendamatu tööriist, mis suudab parandada miljonite inimeste elujärge.
