Kuidas Google ja Tesla ühiskonna korda teeksid?
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Selline küsimus esitati Arvamusfestivali Teadusalal kolmele arutlejale ja publikule. Milline on tehnoloogia potentsiaal ühiskondlike probleemide lahendajana ja millele tuleb mõelda, et see potentsiaal rakenduks, võtab arutelu põhjal kokku seda juhtinud Pirkko Valge Heateo Sihtasutusest.
Tehnoloogia kasutamine ühiskondlikele muredele lahenduste leidmisel levib kulutulena – liikumised nagu Data for Good ja Social Good Tech tõmbavad aina rohkemaid tehnoloogiaettevõtteid kaasa oma oskuste ja teadmistega ühiskondlikele algatustele appi tulema. Üha enam vabakonnast alguse saanud lahendusi kasutavad oskuslikult tehnoloogiat nendesamade probleemide lahendamiseks. Loodud on eraldi inkubaatorid ning ideede hulk, kuidas tehnoloogiat ära kasutada, kasvab mühinal.
Sarnaste algatustega Eestis töötades näeme ka siin esimesi positiivseid märke tehnoloogia kasutamisest. Hea näide on “Teeme ära!” koristustalgute jaoks loodud prügi markeerimise platvorm, mis aitab talgulistel leida kõige prügirikkamad kohad. Teomeeter on veebipõhine lahendus lubaduste kogumiseks ja kasutaja käitumise muutmiseks. Vaikuseminutid, mis alustas õpetajate koolitamisega, loob oma veebiäppi, et jõuda meelerahu ja keskendumisharjutustega nii laste kui ka lastevanemateni. NULA inkubaatoris testitakse asendusõpetajate platvormi ideed, mis looks õpetamiskogemusega, kuid hetkel koolielust eemal olijatele võimaluse haigestunud või koolitustel olevaid õpetajaid asendada.
Need on kõik head näited, aga puudutavad veebilahendustena vaid ühte tehnoloogia kasutamise nišši. Samas ei aruta vabaühendused just liiga tihti selle üle, kuidas tehnoloogia kasutuselevõtt aitaks neil probleeme mõjusamalt lahendada. Hetkel tundub, et paljud võimalused on pigem kasutamata ja suures pildis on tehnoloogilisi lahendusi kaasatud tagasihoidlikult.
Kas paljud ühiskondlikud probleemid ei ole tehnoloogia abil lahendatavad?
Sageli väidetakse, et ühiskondlikud probleemid on tehnoloogiliste lahenduste jaoks liiga komplekssed või napib neis lahendustes inimlikku puudutust. Eelkõige eeldavad inimese sekkumist lood, mida kuuleme sotsiaalsektorist. Näiteks vajab vanaproua Viljandist hooldajat ja seltsidaami ning vähemalt kord päevas sooja toitu. Me ei näe, et seda tööd teeksid masinad.
Kristjan Korjuse sõnul, kes õpetab pakiroboteid “nägema“, liigub tehnoloogia aina enamatesse valdkondadesse. “Aja jooksul saab järjest enam probleeme lahendatud, vanainimese jaoks on abi ka näiteks see, et talle saab helistada – seda tänu tehnoloogiale,“ tõi Korjus näite.
Kirke Saar tasakaalustas tehnooptimismi mõttega, et tehnoloogia üksinda ei tee midagi ära, vaid selleks on vaja ka inimest: “Hooldaja on füüsiline inimene, aga oluliselt lihtsam on seda hooldajat vahendada, kui selleks on hea tehnoloogiline lahendus. Kui küsida, kas on asju, mida tehnoloogia ei lahenda, siis tõesti, tehnoloogia üksi ei lahenda kunagi midagi. Selle taga on inimene.“
Võimalusi, kuidas tehnoloogiat rohkem ära kasutada, nähti aga mitut. Hiinas, kus elab neljandik maailma seenioridest ja kus aina vähematel täiskasvanutel on võimalik nende eest hoolitseda, arendatakse juba praegu roboteid, kes aitavad kodutöid teha ja liikumisraskustega eakatel kodus ringi liikuda.
Arengumaades kasutatakse droone, et leida Aafrika vaesematest piirkondadest kõige halvemal järjel pered ja neid toetada. Nimelt analüüsitakse masinate abil hüttide katuste olukorda. Selle lahendusega asendatakse abitöötajaid, kes pidid varem kaugetesse piirkondadesse kohale sõitma, perekondi intervjueerima ja toetusotsuseid tegema. Analüüsid näitavad, et sellised tehnoloogilised sekkumised on oluliselt odavamad ja tõhusamad kui personaalne sekkumine.
Kas tehnoloogia areng toob kaasa suurema ebavõrdsuse?
Kas tehnoloogiast tulenevad muutused on üdini positiivsed? Maailmas räägitakse üha enam ka tehnoloogiast tulenevast ebavõrdsuse kasvust. Seda kahel põhjusel. Tehnoloogia kaotab paljud lihtsad töökohad. Näiteks kui Starshipi robotid hakkavad üle maailma pakkuma n-ö viimase miili kullerteenust, jäävad tihtipeale tööta just kõige väiksemate oskustega inimesed, kelle töö see varem oli.
Probleemi teine osa on rikkuse jaotumine. Kui varem osutas taksoteenust kohalik ettevõtja, kes teenitud kasumi moel või teisel samasse piirkonda investeeris, siis Uberi tulekuga võidab väike hulk asutajaid ja investoreid Silicon Valleys. Kasumid koonduvad veelgi kitsamatesse ringkondadesse ja juba praegu kurdavad Ränioru piirkonna elanikud, et elukalliduse tõus sunnib nad kodudest välja kolima.
Kirke Saar ütles kirjeldatud trendi kommenteerides, et iga arenguetapi alguses on ebavõrdsus ja ebakindlus olnud suurem ja see on muudatuste paratamatu osa: “Kunagi töötasid tuhanded inimesed telefonikeskjaamades, ühendades käsitsi kõnesid helistajalt adressaadile. Nüüd toimub see kõik automaatselt ja me ei mõtle, et neid töökohti on endiselt vaja. Pikas perspektiivis soodustavad sellised muutused arengut. Ebavõrdsus on lühiajaline ning lõpptulemusena riigi rikkus ja heaolu kasvavad.“
“Üldiselt on nii, et mida rohkem on riigis automatiseeritust ja roboteid, seda rikkam see riik on. Ja uuringutest näeme, et mida rikkam on riik, seda väiksem on ebavõrdsus. Kõik riigid peale USA vastavad sellele mustrile,” lisas Kristjan Korjus.
Henri Laupmaa arvas, et küsimus ei ole tehnoloogias, vaid selle monopoliseerimises: “Kui meil tekib ainult üks raamatupood ja ainult üks taksofirma, siis see on kindlasti oht. Aga see ei ole iseenesest tehnoloogiline oht, see on majanduskorralduslik ja regulatiivne oht – kas me suudame seda rikkust, mida me loome, ka teistega jagada, et kogu võim ja oskusteave ei koguneks väikese rühma inimeste kätte.“
Kas suured tehnoloogiaettevõtted loovad oma põhitegevuse kaudu suuremat muutust, kui ükski praegu tegutsev vabaühendus suudaks?
Milline on olnud tehnoloogiaettevõtete, nagu Google, Tesla või Skype, mõju ühiskondlikele probleemide lahendamisele? Kas keskkonnaprobleemid lahendame elektriautode, mitte looduskaitsjate töö tulemusel? Kas Skype’i tasuta rahvusvahelised kõned on efektiivsemad inimkaubanduse ohvritele oma lähedastega kontakti loomiseks kui organisatsioonid, kes nende otsimisega iga päev tegelevad?
Kristjan Korjus ja Kirke Saar toetasid seda teesi argumendiga, et ettevõtted muudavad maailma juba praegu paremaks, lahendades pärisinimeste pärisprobleeme – vastasel juhul ei maksaks keegi pakutavate teenuste eest.
Ehk siis mida odavamalt me suudame toitu toota, seda suurem on tõenäosus, et inimene seda ka ostab. Saar ütles, et ettevõte saab olla edukas ainult siis, kui lahendab mingi probleemi ja toob lisaväärtust: “Lisaväärtuse loomiseks pead leidma uue niši ja lahendama sealse probleemi. Äriettevõtted suudavad probleeme lahendada paremini, sest nad teevad põhjendatud investeeringuid ja jälgivad oma kasumlikkust. Ilma selge ärieesmärgita tehtud asjad ei vii tulemuseni.“
Mure on aga selles, et ühiskondlike probleemide lahendamine ei ole tihtipeale kasumlik tegevus, vähemalt mitte lahendajale. Kui võtta näiteks kodutute inimeste taas ühiskonda toomine, siis vabaühendusele, kes sellega tegeleb, on tegemist puhta kuluga. Samas näitavad uuringud, et ühiskonnale hoiab see hulga raha kokku – vähenevad turvaintsidendid ja meditsiinisüsteemi kulud. Ükski äriettevõte sellesse “ärisse“ kasumi saamise eesmärgil ei siseneks. Kristjan Korjus tõi välja, et samamoodi on Wikipedia, üks suuremaid ja tuntumaid MTÜ-sid maailmas, suutnud äriettevõtetest paremini tuua tasuta info kõikide maailma inimesteni.
“Iga vabaühendus või tehnoloogiaettevõte võib maailma paremaks muuta, kui see on tema eesmärkide seas ja ta töötab selle nimel,” kommenteeris Henri Laupmaa. “See peaks olema ettevõtte põhitegevuse osa. Suured tehnoloogiaettevõtted saaksid ka oma põhitegevuse raames lahendada ära suure osa probleemidest, kui nad sellele teadlikumalt keskenduks. Sponsorlustegevuste mõju ühiskonna paremaks muutmisele on praegu pigem väike.“
Kas Eestis on odavam lahendada ühiskondlikke probleeme inimtööjõu kui tehnoloogia abil?
Sellist mõtlemist oleme kuulnud nii riigilt kui ka vabaühendustelt endilt ja see on üks peamisi takistusi, miks meie tänased lahendused on pigem inimese-, mitte tehnoloogiapõhised.
Mida väiksem on riik, seda väiksem on kasu süsteemide automatiseerimisest, sest automatiseerimine ise on väga kallis. Samas tõid arutelus osalejad välja selle, et ühtegi iduettevõtet ei looda ambitsiooniga jääda üksnes Eestisse – ikka on sihiks vallutada kogu maailm. Seega on sarnast ambitsiooni vaja ka vabaühendustel, kes tehnoloogiliste lahenduste poole vaatavad.
Teame, et tehnoloogia muutub ajas üha odavamaks ja selle kasutamine lihtsamaks – seda nii andmete analüüsi, riistvaraliste arenduste kui ka mistahes veebilahenduste puhul. Kindlasti on kasulik mõelda laiemalt ka sellele, kas ja kuidas saaksime juba olemasolevate ettevõtete tehnoloogialahendusi ühiskondlike probleemide lahendamiseks paremini ära kasutada. On see internetiühenduse tagamine kodututele, et neil oleks lihtsam tööd leida? Andmete ja andmeanalüütikute kasutamine selleks, et leida ja valida kõige mõjusamad ühiskondlikud programmid, mida riiklikult rahastada? Isesõitvate robotite kasutamine toidupanga kullerite asemel? Või midagi veel põnevamat?
Arutelu osalised olid ühel nõul, et tehnoloogia on väga võimas viis asjade ärategemiseks, kui soovime luua suuri muutusi. Võiksime innukamalt jälgida seda, millised lahendused maailmas tehnoloogia vallas sünnivad, ja teha rohkem koostööd kohalike ekspertidega, et järgmised suured ideed sünniksid Eestis. Kui vabaühenduste hulgas on neid, kellel on ideid, kuidas oma valdkonnas tehnoloogiat paremini ära kasutada, siis tahame Heateo Sihtasutuses teiega kohtuda ja nendest kuulda!
