Vabaerakonna eesmärk on vähendada vabaühenduste sõltuvust riigi rahastusest. Mure on mõistetav, kuna ühiskonna probleemidele suudavad paremaid lahendusi leida vaid tugevad, läbimõeldult rahastatud ja iseseisvad kodanikuühendused. Viimasele ootusele võib protsendiseadusel küll positiivne mõju olla, ent kahe esimese puhul on tulemus tõenäoliselt vastupidine.
Sajaprotsendiliselt läbi mõtlemata süsteem
Vabaerakonna nägemuses aitab protsendi suunamine meelepärasele vabaühendusele muuta paljude algatuste sõltuvust parteidest nagu katuserahade jagamisel, kuna vabaühendused on sunnitud omavahel “paremate poliitiliste tutvuste loomiseks võistlema”. Kuigi katuserahad on korruptiivne ja läbipaistmatu rahajagamise viis, ei kaoks võistlus ka protsendisüsteemiga kusagile. 101 riigikogu liiget vahetuks lihtsalt sadade tuhandete maksumaksjatega, kellele meeldida tuleb.
Idee võib kõlada demokraatlikuna ja sunniks tõesti vabaühendusi oma sihtgruppidega tihedamat kontakti otsima, kuid tarbimiskultuuri ajastul lõpeb see silmapaistvate reklaamide ja lihtsustatud sõnumite tootmisega. Protsendireale rebimine toob kaasa kulukad kampaaniad ning kogusumma pihustumise väga paljude ühingute vahel, mil on ühiskonna hüvanguks senisest veel väiksem mõju. Nii võidavad pigem meediafirmad kui abivajajad ja kogukonnad.
Vabaerakonna arvutused lubavad kodanikuühiskonda rohkelt lisaraha – koguni 100 miljonit eurot aastas. Sellise summani küündivad kõik praegused riigipoolsed tegevus- ja projektitoetused kokku ning lühinägelik ja ebarealistlik on eeldada, et protsendiseadus vabakonna toetused kahekordistaks. Katteallikaid vabaerakond ei näita ning teiste riikide kogemus tõdeb pigem, et muid toetusi ja annetuste maksusoodustusi on protsendisüsteemi järel kärbitud.
Tühjaks lootuseks jääb ka kodanike kasvav kaasatus riigijuhtimisse. Pigem lubab protsendisüsteem vähem mõtlemist ja kaalumist, sest nõuab suhestumist toetatavaga vaid ühe hiireklõpsu abil. Kuigi lihtsus üksinda pole halb, siis side oma maksuraha ja vabaühendustega pigem hõreneb – heategu sai maksuraha suunates tehtud, annetama enam ei peagi. Protsendiseadus on paslik olnud olematu annetuskultuuriga üleminekuühiskondadele, ent Eestis annetatakse aastas mitmeid kümneid miljoneid ja just erasektori panust saaks maksupoliitika abil veelgi suurendada, mitte niigi vähenevat maksuraha ümber jagades.
Mõjusamad lahendused ootavad teostamist
Kui mõni erakond tõesti tahab soodustada üksikisiku või ettevõtte panust vabakonna kasvus, ootab elluviimist hulk valitsusele esitatud ettepanekuid. Vabakonna sõltumatuse ja kodanikuühenduste mõjukuse kasvuks tuleb soodustada annetamiskultuuri jätkuvat arengut. Sünnipäevale kohaselt asume oma raha ja ajaga ühiskonna hüvanguks panustamises CAF World Giving Indexi[1] andmetel maailma riikide võrdluses 100. kohal, kõvasti lähemal Moldovale (97.), Slovakkiale (102.) ja Poolale (105.) kui näiteks Soomele (37.).
Eesti maksusüsteem ei soosi annetuste ja kingituste tegemist avalikes huvides tegutsevatele heategevuslikele organisatsioonidele. Äriühing saab maksuvabalt annetada 10% kasumist või 3% palgafondist, aga eraisik ei pruugi annetustelt maksutagastust saadagi. Kõiki mahaarvamisi kokku võib teha vaid 100 euro eest kuus, mis tuleb sageli täis juba kodulaenu intresside ja enese ning laste koolituskuludest.
Vabaühenduste liit ja siseministeerium on teinud valitsusele hulga ettepanekuid leevendamaks annetamise ergutamiseks piiranguid ning katsetada teiste riikide kogemust innovaatilisematest annetusviisidest. Näiteks võiks luua oma erandi suurannetuste meelitamiseks, samuti eraldada annetuste limiit muudest mahaarvamistest, et maksuvabastus oleks kindel. Samuti loobuda äriühingute annetuste maksuvabast piirmäärast üldse, sest kasumi annetamist ei peaks maksustama sarnaselt dividendieraldistega – kasu saab ju avalikkus, mitte omanik. Mullu detsembri lõpus said valitsuse toetuse üksnes maksusoodustuse saamise hõlbustamine vabaühendustele ning tulumaksutagastuste suunamine omakorda annetuseks.
Mis puudutab riigi enda toetusi, siis suurendada võiks kümme aastat samal tasemel püsinud Kodanikuühiskonna Sihtkapitali ja kohaliku omaalgatuse programmi eelarveid (kokku alla kahe miljoni). Samuti saaks olemasolevaid toetusi anda targemalt ning läbipaistvamalt, lõpetades katuserahad (neli miljonit), muutes hasartmängumaksu (mõniteist miljonit) jagamise korda ja sõlmides rohkem pikemaid strateegilise partnerluse leppeid juhuslike projektitoetuste asemel.
Kõik ettepanekud on lahti seletatud ja põhjendatud Hea Kodaniku veebilehel.
[1] https://www.cafonline.org/docs/default-source/about-us-publications/cafworldgivingindex2017_2167a_web_210917.pdf?sfvrsn=ed1dac40_10