Kui kestlikult meil läheb? Eesmärk number 10. Ebavõrdsuse vähendamine
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
ÜRO seatud 17 kestliku arengu eesmärki on suured ja laiad, sisaldades kokku pea paarsada alaeesmärki. Saamaks ülevaadet, mis nende valdkondade sees toimub, palus Andrei Liimets ekspertidel vabakonnast ja mujalt kirjutada, milline pilt Eestis ja Eesti perspektiivist paistab ning kuidas eesmärgid aastaks 2030 päriselt täidetud saada võiks. Ebavõrdsusest kirjutas Kari Käsper Inimõiguste Keskusest.
Ebavõrdsuse vähendamine on oluline eesmärk, eriti maailmas, kus majanduslik ebavõrdsus riikide vahel küll veidi kahanemas, ent riikide sees pigem kasvab kui kahaneb. Olgugi et majandusteadlased nagu Thomas Piketty on ebavõrdsust põhjalikult käsitlenud, on see visa kaduma ning pettekujutelm sellest, et rikaste rikkamaks saades sellest teisedki osa saavad, püsib tugevalt ka Eestis. Gini indeks pole meie riigijuhtide ja arvamusliidrite igapäevane mure.
Vaesus on lahendatav: me ei ela enam maailmas, kus inimesed surevad massiliselt nälga lihtsalt seetõttu, et neil pole piisavalt raha. Seda juhtub ainult riigivalitsemise läbikukkumise tõttu. Aga inimväärika elu miinum pole ju vaid elus püsimine. Oma inimõiguste täielikuks kasutamiseks ja täisväärtusliku elu elamiseks tuleb tegeleda rohkem sellega, et ka inimeste sotsiaalsed õigused oleksid kaitstud. Eesti põhiseadus ütleb, et igaühel on õigus riigi abile puuduse korral, ometigi ei kuule sellest põhiõigusest nii palju kui mõnest teisest.
Suur majanduslik ebavõrdsus riikide vahel on ka üks põhjus, miks inimesed on sunnitud oma koduriigist lahkuma, mujalt endale ja oma perele elamisväärsemat elu otsima. See puudutab ka Eestit. Rändedebatt poleks nii valulik, kui mõistaksime, et nii sisse- kui ka väljarände põhimotivatsioon pole muu kui majanduslik.
Võrdsete võimaluste loomine on suur väljakutse igal pool. Ühiskond, mis suudab kaasata igaüht vastavalt tema võimetele ja soovidele, on tugev ja sidus. Paraku ei ole see paljudes riikides veel kuigi hästi õnnestunud ning sageli vaatab majandusliku ebavõrdsuse kõrval vastu ka sooline või taustaline diskrimineerimine: mõnedes vähemusgruppides, nagu puuetega inimeste seas, on vaesus pigem norm kui erand. Ka Eesti puhul võime küsida, kui suures osas rajaneb meie majandus (venekeelse) naise alahinnatud tööl.
Oma roll ebavõrdsuse kasvul on info- ja kommunikatsioonitehnoloogia revolutsioonil, mis mõjutab võimalusi tööd leida ning muudab oskusi ja teadmisi, mida vaja on. Richard Florida on oma viimases raamatus “Uus linnakriis: kuidas meie linnad suurendavad ebavõrdsust, süvendavad segregatsiooni ja on alt vedanud keskklassi ning mida me saame selle osas teha” vaadanud urbanistliku loovklassi tekkimise mõjusid USA linnades, sealhulgas ebavõrdsuse suurenemist. Ka Eestis võib täheldada sama, kui vaadata näiteks Kalamaja piirkonna gentrifitseerimist ja mõnede teiste linnaosade üha suuremat mahajäämust või rahvuselist eraldatust.
Lahendused, nagu tavaliselt, on mitmetahulised. Oma osa on targal (linna)planeerimisel, mis toob ühises ruumis püsivalt kokku erinevad sotsiaalsed grupid. Siin saab vabakond abi pakkuda ja pakubki, ka Eestis. Võrdsete võimaluste tagamine ja diskrimineerimise vastu võitlemine on teema, kus Eesti vabakond on üpris aktiivne, isegi kui edasiliikumine toimub tibusammul. Ka Eesti Inimõiguste Keskus annab siin oma panuse, tegeledes aktiivselt mitmekesisuse ja kaasatuse edendamisega Eesti organisatsioonides mitmekesisuse kokkuleppe, märgise ja päeva kaudu ning teisalt aidates inimestel olla teadlikumad ja oma õigusi võrdsele kohtlemisele vajadusel ka kohtutes kaitsta.
Kaaluda oleks vaja ka maksusüsteemi kaasajastamist, et see ei seaks nii suurt koormust enam tööjõule või inimkapitalile, vaid maksustaks pigem raiskavat ressursikasutust. Keeruliste sotsiaaltoetuste asemel võiks tulumaks olla progresseeruv, ka negatiivseni välja, ehk alla teatud sissetulekupiiri saad hoopis riigi käest tulu. Selline sotsiaalvõrk vastaks ka uue majanduse vajadustele ega jätaks kaitsest ilma start-up-ettevõtjaid või jagamismajandusega tulu teenijaid.
