Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Öeldakse, et dramaturgia esimene reegel on “show, don’t tell”. Kodanikuaktivismiga on vist samamoodi. Mind on kõige rohkem inspireerinud just see, kui olen näinud, kuidas, tõepoolest, maailm võib olla teistsugune, kui harjunud oled, et lollusi ja ebaõiglusi ei pea taluma lihtsalt sellepärast, et “alati on ju nii olnud” või “Eesti pole selleks veel valmis”.
Esimest korda tajusin kirjeldatud suhtumist, kui vahetasin pärast esimest tudengiaastat ülikooli ja kolisin Tartust Philadelphiasse. Aasta oli siis 2007. Ühel päeval sattusin kolumnisti ja geiõiguste aktivisti Dan Savage’i loengusse, kes küsis umbes viiesajapealiselt publikult, käe tõstaksid kõik geid. Julgelt kaks kolmandikku auditooriumist tõstis. Mõtlesin sel hetkel, kas Tartu ülikoolis oleks sarnane olukord võimalik olnud. Mõtlesin ka sellele, kuidas ma ise olin põhikoolis kohelnud veidi ebatavalisema olemisega koolikaaslasi ja kasutanud termineid “pede” või “piider” sõimusõnadena. Ei olnud väga meeldiv tunne. Nähes, kui normaalne ja iseenesestmõistetav oli toetav suhtumine Dan Savage’i loengus, tekkis tunne, et midagi võiks Eestis muutuda.
Mõttest tegudeni jõudsin aastal 2010, kui sattusin tööle Eesti Inimõiguste Keskusesse, kus aitasin kokku panna LGBT-küsimustele tähelepanu juhtivat ajalehte, mis ilmus Postimehe vahel. Siis oli üsna tavaline, et kui ma läksin Postimehe toimetusse kujundajaga vestlema, hüüdis mõni ajakirjanik teisest ruumi otsast: “Jou, tegeled selle pedelehega ikka vä?” Üks karikaturist keeldus ajalehte panustamast, kuna “ta on ikkagi isa ja pereinimene”. Muuhulgas kajastas leht toonaste riigikogulaste suhtumist samasooliste kooselu seadustamisse. 32 riigikogulast põhimõtteliselt toetas tsiviilpartnerlust. 2014. aastal võeti kooseluseadus vastu neljakümne poolthäälega.
Olen jäänud selle teemaga seotuks tänaseni, kuigi nagu kõigi asjadega – tahaks teha rohkem, kui aega on. Eelmisel aastal, kui Tallinnas tähistati Baltikumi Pride’i, kajastas valdav osa ajakirjanikke üritust sõbralikult, tänavad olid rahvast täis ja ei olnud küsimustki, kas inimeste võrdne kohtlemine on “väikese huvigrupi ürituse rahvale peale surumine” või oluline ühiskondlik teema.
Kümne aastaga on see päris muljetavaldavalt suur muutus ühiskondlikus suhtumises. See ei ole aga olnud iseeneslik, vaid toimunud just sellepärast, et terve hulk inimesi tegid tööd teadlikkuse tõstmiseks ja seadusandluse muutmiseks siis, kui see küsimus oli ääretult ebapopulaarne, juba aastaid enne seda, kui ma Dan Savage’i loengusse jõudsin või teada sain, et 2000ndate keskel olid samuti Eestis Pride’id toimunud. See kogemus näitas, kuidas maailm võib muutuda palju kiiremini ja põhjalikumalt, kui ise uskuda oskaks. Paremat motivatsiooni tegutsemiseks annab otsida.
Loe ka teiste lugusid heaks kodanikuks olemisest ja saada enda oma: heakodanik.ee/minulugu
