Puuetega inimeste roll ja kaasamine kodanikuühiskonnas
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Nii ühiskonna sidususe kui ka väheneva rahvaarvuga riigi kestvuse huvides on oluline hoida aktiivsena võimalikult paljusid inimgruppe. Kuidas teha seda puuetega inimeste puhul, kirjutab Tallinna Puuetega Inimeste Koja tegevjuht MIHKEL TÕKKE.
Puuetega inimeste arv Eestis kasvab: kui 2010. aastal oli see 120 000, siis 2018. aastal juba rohkem kui 150 000 inimest. Neid koondavad organisatsioonid on alati täitnud olulist rolli, olles oma sihtgrupi peamised esindajad ja toimetuleku parandamiseks hädavajaliku info valdajad. Organisatsioonide abil tekkisid ka esimesed võimalused oma elu puudutavates küsimustes aktiivselt kaasa rääkida.
Üle Eesti moodustavad puuetega inimeste organisatsioonid võrgustiku, mis koosneb igas maakonnas ja Tallinnas asuvatest puuetega inimeste kodadest ning üle Eesti tegutsevatest puudespetsiifilistest liitudest. Kui kojad võtavad oma liikmeks erinevaid kindlas piirkonnas tegutsevaid ühinguid, siis liidud kindlat puuet või kroonilist haigust esindavaid ühinguid üle Eesti. Neid kõiki koondab omakorda ühe katusorganisatsiooni alla Eesti Puuetega Inimeste Koda.
Ühiskonna muutudes on muutunud ka organisatsioonide roll, sest infot meie ümber on palju ja tuleb osata sellest enda jaoks vajalik leida. Varem jagasid puuetega inimeste organisatsioonid infot peamiselt infopäevadel ja kohtumisõhtutel, jagatav materjal liikus otse käest kätte. Nüüd oodatakse organisatsioonidelt suures infomüras kõige olulisema leidmist ja selle arusaadavaks tegemist ehk organisatsioonid üritavad filtreerida välja olulisima, mis nende sihtrühma aitaks.
Lisaks sellele muutub muudki ning ühingud on mures, sest senine tegevus ja kaasamine enam alati ei toimi, samal ajal pole veel suudetud kujundada välja uut töövormi. Kodanikuühiskonna töö iseloomu muutumist puuetega inimeste organisatsioonide seas kinnitab ka Eesti Puuetega Inimeste Koja arengukava aastateks 2017–2023. See kirjeldab tulevikuprobleemina olukorda, kus puudega inimesed või kroonilised haiged ei vaja enam ühingut tema vanas rollis, sest vajadused on muutunud ning võib osutuda vajalikuks tegutseda väheneva ja vananeva liikmeskonnaga.
Puuetega inimeste organisatsioonide seas kasvab liikmete keskmine vanus pidevalt ja seetõttu on tihti jätkusuutlikkuse võtmeküsimus leida uusi inimesi, kes oleksid valmis asuma ka organisatsiooni juhtivatele kohtadele. Paljude organisatsioonide liidrid on neid juhtinud juba alates loomisest üheksakümnendate algusest ning nende jõud hakkab raugema. Osaliselt tingib seda inimeste identiteedi käsitluse muutus, kus vähenenud on liitumise motivatsiooni otsene seos puude või haigusega. Eeskätt just noored inimesed identifitseerivad ennast oma kogemuste, huvide ja väärtushinnangute kaudu ning seetõttu on ka neid liituma motiveerivad tegurid erinevad. Vaadates teisi kodanikuühiskonna organisatsioone, siis enamasti ärgitabki inimesi liituma sisemine soov midagi muuta või organisatsiooni väärtustega kattuvad isiklikud väärtushinnangud.
Esimese sammu kõiki kaasava ja kestliku ühiskonna suunas saame astuda, kui pöörame rohkem tähelepanu end ümbritsevale keskkonnale. Kaotades füüsilised barjäärid, hakkavad tasapisi kaduma ka teised seni kõigile ühiskonnas võrdselt osalemist takistanud tegurid.
Üks trepiaste, puuduv kaldtee või lift, hämar ruum, kohtumispaigast veidi kaugemal asuv bussipeatus on asjad, mis esmapilgul ei tundugi märkimisväärsed. Tegelikult on sellised pisiasjad takistused, millega puudega inimestel tuleb iga päev vaeva näha, et neid ületada. Sündmustel osalemiseks tuleb pidevalt täita logistiku rolli, kes mõtleb hoolikalt läbi kõik sammud alates koduuksest väljaminemisest kuni naasmiseni. Ligipääsetavust ei asenda lõputu abistamine, inimväärikuse tagab võimalikult suur iseseisvus.
Kaasava keskkonna kujundamisel algab barjääride lõhkumine meie mõttemaailmast. Suure ja kõrgena tunduvad seinad langevad vahel ühest mõttest, mis avab esimese inimese silmad ja paneb teise liigutama. Äkki on puuetega inimeste seas mitmegi kodanikuühiskonna organisatsiooni jaoks veel avastamata grupp kaasamõtlejaid, kes siiani erinevate barjääride tõttu välja jäänud. Hea abilisena on KÜSK kokku pannud ligipääsetavate seminariruumide kaardi (https://kysk.ee/ligipaasetavad-seminariruumid), mis aitab leida kohti, kuhu saaksid osalema tulla kõik võimalikud huvilised. Veenduge, et teie keskkond alates infost kuni ruumini on ligipääsetav, ning võite saada juurde väga palju uusi mõttekaaslasi.
Puuetega inimeste organisatsioonid võivad oma liikmete jaoks täita kogukonna rolli, kus üksteist toetatakse ja enamasti jagatakse ühiseid väärtusi. Samas tuleb mõista, et liikmeskond on mitmekesine ja koosneb erinevatest inimestest. Tänu sotsiaalmeedia võimalustele on organisatsiooni pildil hoidmine ja nähtavaks tegemine muutunud näiliselt ka väljaspool liikmeskonda palju lihtsamaks. Tegelikult on silmapaistev turundamine päris keeruline, täpselt nagu ei ole avalikkusele võrdselt huvitavad kõik teemad, millega organisatsioonid tegelevad.
Pigem on mitme puuetega inimeste organisatsiooni püsiv küsimus, kuidas teha kaasaelajatest kaasategijad. Isegi kui jagub palju liikmeid ja kaasamõtlejaid, on raske leida neid, kes oleksid valmis võtma vastutust ja kaasa lööma või ühingut juhtima.
Tekkinud on palju virtuaalseid kodanike gruppe, kus arvamust avaldatakse ja selgitustööd tehakse ilma kunagi reaalselt kohtumata ning üksteist nägemata. Virtuaalne sein loob turvalisuse, mis teeb julgemaks oma õiguste eest seismisel või arvamuse jagamisel. Mitu valdkonnaga seotud teenust on aina enam hakanud kasutama veebilahendusi, mis laiendab nende haaret ja kättesaadavust, lisaks nõustamisele ka näiteks viipekeele tõlketeenuse kaudu Skype’is.
Infotehnoloogia areng võimaldab inimestel neid puudutavatel teemadel aina rohkem kaasa rääkida, ent samas tekib näilise kaasamise oht, sest kaasa saab rääkida igal pool, kuid muutusi toovad endiselt pühendumine ja sügav arutelu. Vahetu kontakt on tihti see, mis jää kõige paremini sulama ja asjad õiges suunas liikuma paneb. Erineva elukogemuse tõttu on inimeste teadlikkus valdkondade kaupa mitmesugune, seetõttu erineb ka oskus teisi aktsepteerida või nende vajadustega arvestada. Ka eespool mainitud Eesti Puuetega Inimeste Koja arengukava kinnitab, et võimaluste laienedes muutub aina olulisemaks töö kogu sihtrühma või organisatsiooni tegevuste jälgijatega, mitte ainult liikmetega.
Uue rollina osutavad paljud puuetega inimeste organisatsioonid teenuseid ning on muutunud kompetentsikeskusteks oma valdkonnas, jagades spetsiifilist kogemust ja teadmisi. Ühingud tunnevad hästi oma kohalikku kogukonda ja mõistavad sihtgrupi vajadusi.
Hea näide on käsiraamatute koostamine kaasavama keskkonna kujundamiseks. Eesti Pimedate Liit on pannud kokku käsiraamatu “Kui kohtad nägemispuudega inimest“, MTÜ Kakora “Käsiraamatu ligipääsetavate ja mitmekülgsete kultuuriürituste korraldamiseks“ ja Eesti Puuetega Inimeste Koda raamatu “Teekond erilise lapse kõrval”. Neid raamatuid kasutatakse laialdaselt ka väljaspool organisatsioonide enda võrgustikku ning need suurendavad ühiskonna teadlikkust.
Põneva näitena võiks veel välja tuua Eesti Kurtide Liidu kokkupandud viiplemise e-sõnastiku viipekeelse suhtluse tutvustamiseks ja parandamiseks. Kõigil huvilistel on seal võimalik videote kaudu tutvuda põhiliste viipekeelsete väljenditega nii eesti kui ka inglise keeles.
Vaadates rahvusvahelist huvikaitse praktikat, saab välja tuua Eesti Puuetega Inimeste Koja kokkupandud ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni variraporti “Puuetega inimeste eluolu Eestis”. Variraport annab organisatsioonidele võimaluse tutvustada oma vaadet puuetega inimeste õiguste täitmisele riigis ja julgustab diskussiooni, mis aitaks lahendusi leida.
Mida edukamalt suudavad puuetega inimeste organisatsioonid oma eesmärkides kirjeldatud valupunkte leevendada, seda paremini on inimesed ühiskonda kaasatud ja tee osalemise juurde sillutatud. Organisatsioonidesse panustamine on seotud ka kodanikuteadlikkusega – mil määral on meil kõigil kohustus ennast puudutavates asjades kaasa rääkida?
Puuetega inimeste organisatsioonide liikmeskond on läbilõige ühiskonnast koos erinevate kogemuste, maailmavaadete ning väärtushinnangutega. Lisaks info ja abi saamisele on need aspektid peamised, mis motiveerivad puuetega inimeste organisatsioonidega liituma – ainulaadsed inimesed, kes on eksperdid oma elus ning kellel on põnev elukogemus ja ühine eesmärk, mille eest seista. Kättesaadav info, takistusteta füüsiline keskkond ning eelarvamustevaba mõttemaailm on need, mis loovad meile kõigile ligipääsetava ja sidusa ühiskonna.
