Kuidas demokraatiat (mitte) päästa ehk Harta 12-st SAPTK-ini
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
EMSLi huvikaitsejuht ja kodanikuaktivist Siim Tuisk kirjutas Eesti Päevalehes, miks ta ei tahtnud osaleda SAPTK otsedemokraatiateemalisel konverentsil ning mis vahet on täna nõutaval ja Harta12 oodatud otsedemokraatial.
SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK) korraldab täna konverentsi, millega püüab kaaperdada Eesti demokraatia kaitsja tiitlit ja enda sõnul jätkata seda, mida alustas Harta12. Ka mind kui 2012. aasta sügisel Harta12 algatajat kutsuti sinna esinema. Minu vastus oli ei. Ma ei usu, et üritusel, mille eesmärgiks on saavutada õigus algatada rahvahääletusi seaduste muutmiseks ja kehtestamiseks, oleks mul võimalik oma arvamust tegelikult väljendada. Ometi oli Harta12 sees ka nõudmine rahvaalgatuse seadustamiseks. Kas siin ei ole vastuolu?
Et selgitada, tuleb vaadata minevikku. Valitsuses pettunute hulk tegi tol sügisel igakuiselt rekordeid ja ma kirjutasin 17 inimesega petitsiooni, mis algas sõnadega “Eesti demokraatia laguneb me silmade all.” Allkirja andsid nii vasak- kui parempoolsed aktiivsed kodanikud, nii liberaalid kui konservatiivid, kes nägid vajadust võimuesindajatele kehtivate reeglite muutmiseks. Legitiimsuse taastumiseks pidasime vajalikuks täiendada erakondade loomise, rahastamise ja Riigikokku kandideerimise reegleid ning luua kodanikele võimalus oma arvamuste väljendamiseks ka valimistevahelisel ajal. Väga teadlikult oli rühm maailmavaateliselt tasakaalus, et meid ei saaks süüdistada ühe poliitilise suuna toetamises.
Tänane rahvahääletuse nõudmine erineb harta sisust nagu öö ja päev. Peamiselt arusaama tõttu demokraatiast. Harta12 eesmärgiks oli Eesti liberaalse demokraatia parendamine, SAPTKil liberaalse osa kaotamine. Esimesed püüdsid saavutada uut ühiskondlikku kokkulepet, tänasest paistab läbi soov kehtestada enamuse häältega võimu, mis on valmis kohtlema kodanikke erinevalt – ja nähtavasti põhiseaduses sätestatud piiranguteta, mille alusel keelatakse kodanike ebavõrdne kohtlemine ja diskrimineerimise grupikuuluvuse põhjal. Kes võib abielluda, kes mitte? Kes lapsendada, kes mitte? Kas abort on lubatud?
Küsimus on ka poliitilises kallutatuses. SAPTKi juhid on välja öelnud, et nende eesmärgiks on saavutada olukord, kus 2019. aasta parlamendivalimised oleks valik kahe poole vahel. Ühel pool need, kes toetavad laialdast referendumiõiguse rakendamist, ja teises leeris need, kes näevad seda kui erijuhtu. Lisaks otseselt EKRE ja vähemal määral Keskerakonna huvide teenimisele näen siin tõsiseid ohte Eesti demokraatiale, mis võiksid korda minna ka SAPTKi toetajatele.
Esiteks, meedia tahtlik killustamine. Sisulise arutelu tekitamine enne rahvahääletust on raskendatud, kui üks osapool süüdistab üleriikliku leviga meediaväljaandeid kallutatuses ja soovitab lugejatele alternatiivina sobivat ideoloogiat teenivat meediakanalit, nagu SAPTK on jõuliselt teinud. Ühiskondliku arutelu asemel toimub nii jüngrite “koolitamine”, eraldamine teisiti arvajatest, kompromissi ja tasakaalu otsimise asemel lõhestamine ja vastandumine.
Teiseks, poliitika rahastamise väga läbipaistmatuks muutumine. Tänaseni on vastamata küsimus, kelle raha eest SAPTK ise nii seda kui eelnevaid kampaaniad on korraldanud. Kui suur on Eestist pärit raha hulk ja kui palju välismaist? Küsimus on ka ameerikalikus poliitilise raha probleemis – minu jaoks on SAPTK nn superPAC (political action committee), asi, mis mõeldi USAs välja, et minna mööda reeglitest, mis pidid kampaania kuludele seadma ülempiiri ja tagama rahastuse läbipaistvuse. Kui Eestis on näiteks piirangud erakondade välireklaamile valimisperioodil, aruandluskohustus erakondade rahastamise järelvalve komisjonile jne, siis sihtasutused nagu SAPTK on täiesti “sõltumatud” ühendused, ning neile võivad legaalselt annetada nii kohalikud kui välismaised firmad, kelle annetused erakondadele on keelatud. SAPTKi taolisel ühendusel pole ka kohustust avalikult oma annetajate osas aru anda. See on seni veel JOKK skeem, aga sisuliselt demokraatia erastamine tundmatutele jõudedele. Kas me saame usaldada demokraatia eestkõnelejana organisatsiooni, mille rahastus on täiesti läbipaistmatu ja mille rahastajate motiive me ei tea? Vastuolu Hartaga, mis püüdis poliitrahastust muuta läbipaistvamaks, on ilmselge.
Kolmandaks, milline on see demokraatia, mida justkui peab taastama? Ma ei ole isiklikult loomulikult rahvahääletuse kui demokraatia ühe osa vastu ja arvan, et sellel võiks meie ühiskonna korralduses olulisem roll olla, aga mulle tundub, et meie arusaamad demokraatiast on pehmelt öeldes erinevad. Küsimus kuidas on siinkohal väga oluline. Väga palju on Eestis kuulda olnud arvamust, muuseas ka Vooglaiu suust, et “demokraatia on lihtsalt enamuse võim, millega vähemus peab leppima”. See on selge viga. Demokraatia ei ole põhimõtteliselt mitte kunagi mitte kuskil olnud “lihtsalt enamuse võim”, isegi mitte Antiik-Kreekas ja Rooma vabariigis.
Demokraatia tähendas vanadele kreeklastele piirangutega võimu, arukat võimu. Massi võimu nimetati ohlokraatiaks – tunnete võimuks argumentide asemel. Ei Kreeka ega Rooma ei olnud liberaalsed demokraatiad, nad ei austanud inimõigusi, aga ometi olid ka seal demokraatiale olulised piirangud. Roomas olid kehtestatud piirangud, et sälitada usk kohtuotsustesse läbi kohtu kui sõltumatu institutsiooni – see on üks osa võimude lahususe põhimõttest.
Me oleme kehtestanud võrdse kohtlemise põhimõtte kodanikele, et vähemus ei tunneks vajadust poliitilise kaotuse järel sõtta minna, vaid aktsepteeriks ja oleks kindel, et nende põhiõigused on puutumatud. SAPTK aga taotleb sisuliselt kogu võrdse kohtlemise põhimõtte kahtluse alla seadmist ja see mõjutab meid kõiki, mitte ainult hetkel “vihatud gruppe”. Eesti Vabariigi põhiseaduses on kirja pandud, mida tohib referendumile panna põhiseadust muutmata, ja rahvahääletuse seaduses täpsustatud, kuidas. Tänases olukorras, kus põhiseadus tagab kodanike võrdse kohtlemise, tuleks sel juhul referendumile panna ka võrdne kohtlemine ise kui printsiip. Muidu oleks vähemustele erinevate õiguste kehtestamise põhiseadusevastane, rääkimata inimõigustest või Euroopa Liidu põhiõiguste hartast. Õigusi anda on võimalik kas referendumi või seadusandja kaudu, aga õiguste äravõtmine nõuab väga selget põhjendust ja saab toimuda vaid iga üksikut olukorda eraldi käsitlevalt, nagu kohtuotsuski, mis võtab õiguse vabadusele. Mõnele inimesele ei tohiks kunagi anda last lapsendamiseks, isegi kui tal teoreetiliselt see õigus oleks. Seda ei võeta ära aga grupikuuluvuse alusel, vaid otsustades juhtumipõhiselt.
Ei ole selge, milliseid vajalikke piiranguid on demokraatiale valmis seadma tänased rahvale otsevõimu nõudjad. Ka ei taha nad rääkida, mis oleks tulemuseks siis, kui rahva arvamus referendumil läheks vastuollu Riigikogu ettepanekuga – praegu tooks see kaasa erakorralised Riigikogu valimised. Või kuidas lahendaksid nad vastuolu riigikogulase vaba mandaadiga, mis tähendab seda, et riigikogulane ei ole kohustatud järgima ei erakonna ega valijate tahet, vaid saab otsustada oma teadmiste ja kogemuste põhjal.
Neljandaks, SAPTK räägib rahva tahtest, justkui see oleks eraldiseisev nähtus. Tegelikult on rahva hulgas esindatud igasugused erinevad hoiakud ja need on muutuvad, väga sageli üksteisele vastanduvad, kuid mingit ühtset rahva tahet ei eksisteeri pea kunagi. On võimalik leida rohkemal või vähemal määral kokkusobivaid kombinatsioone. Kui võtta aluseks mingi protsent, nt 80% küsitletutest või 51% hääleõiguslikest, siis ka selle nö enamuse võimalused on piiratud (sellest ka võimude lahususe printsiip). 2-3% vähemuse õiguste naeruvääristamise tagajärjed on ehk mõne arvates marginaalsed, aga näiteks kolmandiku muukeelsete õiguste kallale minek võib tuua hoopis teistsuguseid tagajärgi. Piiranguteta referendumi puhul seda aga takistada ei ole võimalik. 25 000 häält saaks kokku isegi üsna äärmuslikud tegelased. Referendumi korraldamine on mõeldud ühiskondliku kasu saamiseks, mitte kahju tekitamiseks, ja siinkohal ootan väga suure huviga, millisteks piiranguteks ühiskondliku kasu nimel on SAPTK valmis, sest muidu on nende plaan praeguse põhiseaduse vastane.
Viiendaks, Hartat luues olid osalejad võrdsed ja töötasid ühise eesmärgi nimel. Tänasel konverentsil ülesastuvad esinejad on aga kitsa poliitilise kallutatusega ning toimivad vaid koorina staari hääle võimendamiseks. Erinevalt Rahvakogust, kus kõigil oli võimalik pakkuda oma ettepanekuid, mis koondati arutlemiseks ja otsustamiseks, on referendum väga mustvalge ja tsentraliseeritud, mingeid parandusi ega kompromisse ei otsita. Rahvahääletusest läbimõeldum on osalusdemokraatia. Ma julgen arvata, et enamik 18 000 Hartale allakirjutanutest ei analüüsinud süvitsi erinevaid lahendusi, vaid panustas algatajate sotsiaalsele kapitalile – järgnev Rahvakogu aga analüüsis ning andis mõjuhinnangud koos ettepanekutega üle Riigikogule. Referendum on siinkohal nagu käsipidur – mõnikord hädavajalik, aga mitte igapäevase autojuhtimise osa.
Tegelikuks kodanike võimestamiseks on lisaks osalemisele vajalikud kaks olulist asja. Esiteks, sisuline võimestamine, mis tähendab küsimuse osadeks lahti võtmist ja näidete toomist, mida toob kaasa üks või teine valik. Näiteks Rahvakogus pani see muu hulgas kodanikke loobuma presidendi otsevalimise ideest. Ja teiseks, “ülalt alla” vaate asemel “alt üles” vaate kasutamine – “kas te tahate seda, mida juht pakub?” asemel “kuidas võiks seda probleemi lahendada?”. Referendum on põhimõtteliselt küsimus: Kas Rõivas või Savisaar, kooseluseadus või mitte – elu viivad aga edasi küsimused, kuidas kindlustada samasoolise paari laste kokkujäämist endale tuttavate pereliikmetega või kuidas saada rohkem inimesi puuetega lapsi lapsendama?
Lahendus ei ole minu arvates referendumiõiguse poolt või vastu olemises, vaid selles, kuidas ühiskond ja võimulolijad suhtlevad, kui avatud ja arusaadavad on poliitilised valikud ning kuidas saab rahva hääl olla arukas, mitte teistsugusest vaid jõuga üle sõitev. Ideaalses demokraatias pole rahvahääletuse järele pakilist tungi, sest erinevate osaliste huvid saavad arvesse võetud. SAPTKi moodi objektiivse moraalse tõe otsimise asemel nägid hartalased tõde ühiskondliku kokkuleppe ja tasakaaluna. See on väga põhimõtteline erinevus.
Lõpetuseks, ka see, kui liberaalsetest printsiipidest (nagu inimõigused) taganemist serveeritakse “lähenemisena demokraatiale” või “õige demokraatiana”, millele tundub viitavat konverentsi pealkiri, on moonutatud arusaam demokraatiast, eriti juhul, kui selle all mõeldakse enamuse türanniat. Seega, on SAPTKi arusaam demokraatiast olukorda ärakasutav ja ebasiiras – nad ei poolda demokraatiat kui printsiipi, vaid kui vahendit enda maailmanägemuse elluviimiseks.
