MARIS JÕGEVA kirjutab, kuidas saab iga vabaühendus kodanikuharidusse oma osa anda, mitte jääda kooli poole näpuga näitama, et miks see häid kodanikke ei kasvata.
Kodanikuharidus on üks vabaühenduste rollidest, mis tavaliselt küll esimesena meelde ei tule, aga mida iga organisatsioon suuremal või vähemal määral siiski täidab. Just vabakonnas tegutsejate igapäev on pungil kogemustest, mis aktiivseks ja ühiskonda mõjutavateks tegudeks teadmisi ja oskusi juurde annavad, ükskõik mis põhjusel koos käiakse. Kui eestvedajad mõtlevad veel läbi ka, kuidas oma liikmetele, töötajatele, vabatahtlikele ja kogukonnale veelgi rohkem tarkust anda, saab vabakonna mõju suuremgi, kui projektidesse kirja mahub.
1. Loo õppiv organisatsioon
Inimesed ja see, milles nad head on, ongi suurim vara – mõnega lihtsalt tulevad teised kasvõi pimesi kaasa, teine oskab hästi sõnumit seada, kolmas on suurepärane küsimuste küsija, neljanda koosolekutel jõutakse alati tulemusteni ja viies teab asju, mida teised ei tea. Olemasolevat tarkust tuleb märgata, seda saab jagada – ja seda, mida seltskonnas pole, juurde hankida.
Õppimine võib koos tegutsedes juhtuda täiesti iseenesest, veel parem on selleks aga teadlikult ruumi ja võimalusi luua. Töövarjupäevad, enesehindamised, mentorlus, ise tehtud koolitused, raamatuklubid ei ole mitte niisama tõhusaks kuulutatud ja võiks sobivas annuses iga organisatsiooni tööd täiendada. Kui mõnd tööriista või meetodit ei ole proovitud, ei tähenda, et see ei tööta. (Hulga arenguvõimalusi leiad Heast Kodanikust nr 67.)
2. Tegele probleemiga
Kui organisatsioonikultuur on selline, kus probleemide ees silmi kinni ei pigistata ja nendega tegeldakse, siis kasvab ka tarkus. Lahendusi otsides saab juurde vilumust, teisalt annab lahenduse toodud positiivne emotsioon tõuke ettevõtlikkusele, mis on kodanikualgatuse suur sõber.
Teiseks heaks komponendiks ühes harivas organisatsioonis on luba eksida, mis peab aga käima kaasas nõudmisega “Uuesti, aga paremini!”. Nutikad inimesed tahavadki paremaks saada. Kuidas probleemist lõpuks jagu saadi ja mida sellest õppida on, tasub jagada ka teistega, kes võibolla veel ei ole sama täbarasse situatsiooni sattunud, kuid võivad seda teha. Oleme õppimisvõimalusi pakkunud vabakonna suvekoolis, kogemuspäevi ja klubisid leiab vabakonnast rohkemgi.
3. Ole eeskujuks
Vabaühendustesse koonduvad tihti inimesed, kes unistavad osalevamast, võrdsemast ja kaasavamast ühiskonnast; nad tahavad koos tegutseda ja üksteiselt õppida, olgu kokkutulemise põhjuseks või matka- või käsitööhuvi. Väärtustest, mis tähtsad, tuleb rääkida, aga nende järgi tuleb ka elada, sest muidu on need ainult sõnad. Tahame rohkemat kaasamist – oleme ise kaasavad; nõuame erakondadelt läbipaistvaid rahaasju – oleme ka ise ausad ja läbipaistvad; taunime vastandumist ja vihakõnet – väldime seda ka oma suhtumistes. Ka iseendile saab seada käitumisjuhised, et arvestamisest, vastutuse võtmisest ja sõnapidamisest saaks samasugune harjumus nagu hambapesust.
4. Räägi, mida tead, oskad ja oluliseks pead
Patt oleks jätta enda teada tunnet, mis sundis sind ühel hetkel võtma miskit ette metsade kaitseks, või teadmist, mis kasu saab sellest naabruskonna planeeringutegevuse jälgimisest ja ettepanekute saatmisest, või seda lugu, kuidas vabatahtliku päästjana sai kord üks laps merelt tagasi toodud. Või miks sa käid nädalavahetusel toitu jagamas või miks on see halb, kui parlamendis on naisi niivõrd palju vähem kui mehi.
Algatasime EMSLis keskkooliõpilastele mõeldes Kogukonnapraktika programmi, kus noored käivad ühiskonnaõpetuse tundide kõrval ka vabaühenduses praktikal. Kõik selleks, et noor näeks vabaühenduse töö telgitagust, seda, kuidas mõtetest saavad elu paremaks muutvad teod ning kuidas heades asjades saab igaüks osaline olla. Innustamiseks sobib igasugune koostöö koolide ja noortekeskuste, kohalike seltsidega, oma mõtetest saab kirjutada blogis, olla aktiivne külakoosolekul ja sotsiaalvõrgustikes.
Ei ole seegi üllatus, et oma tööst rääkides ja teisi juhendades õpid ka ise.
5. Ära hoia omaette
Ei tasu rahulduda ainult kahe seaduses nõutud liikmega, kutsu rohkemaid kaasa mõtlema, rääkima ja lahendusi otsima. Korralda arutelusid, kutsu külla ja ära jää ootama, et olulised inimesed leiaks su ise üles. Asjad ei hakka juhtuma, kui tagatoas vaikselt nokitseda, ja muutuse loomiseks ei piisa intiimsest sõpraderingist.
Arvamusfestival on üks suur kodanikuhariduse projekt, kus uued ideed, teadmised ja oskused sünnivad esiteks aruteludest, aga teiseks koostöös arutelude korraldamisest. “Minu Eesti” mõttetalgud andsid hoo sisse paljudele kohalikele algatustele, kuigi laua ümber võisid kokku saada täitsa võõrad inimesed. Aga leiti üles ühine huvi, arutati ja lepiti kokku. Ja siis tehti ära. Ja keegi ei tea, kui palju uusi inimesi selles tuhinas aktiivsuspisiku külge või tegutsemisejulguse sisse said.
6. Ole koolis kohal
Ja kui Muhamed ei tule mäe juurde, läheb vabaühendus ise kooli. Koolis saab lihtsalt otsekontakti õppijatega, neid innustada ja jagada seda, mida tead ja oskad. “Tagasi kooli!” nädalal on see kõige lihtsam – terve te meeskond saab end kirja panna, hiljem muidugi kogemusest omavahel rääkida. Õpetajad ei pruugi osata ise küsida ja kutsuda, ja mis siis. Nad on tavaliselt rõõmsad, kui keegi raamatutarkusele teistmoodi teadmist juurde annab. Mõni vabaühendus on töötanud oma teemal välja õppeprogrammidki ning selline täispakett on eriti mugav kõigile osalistele – teie olete oma sõnumid hästi läbi mõelnud ning õpilased saavad enam teada säästvast eluviisist või sellest, kuidas austada inimõigusi, õppida tundma teisi kultuure või saada targemaks rahaasjades.
7. Muuda hariduspoliitikat ja -praktikat
Vahel on nii, et mõni teema lihtsalt näib väga oluline ja väärib rohkem tähelepanu ja mõistmist, kui seni on saanud. Kui koolides ei jõua enam ühekaupa käia ja ükshaaval praktikantidele uusi oskusi õpetada, tee tööd, et õppekava saaks täienduse või õpetajate ettevalmistusel antaks neile vajalikud oskused sinu jaoks olulist noortele edasi anda. Väitlus igasse kooli, tarbijaharidus ausse, keskkonnahariduskeskustele õppeprogrammideks vahendeid, eakate ülikoolid igasse linna!