Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Ikka ja jälle kuuleb, justkui võiks annetamine jääda igaühe eraasjaks, millest avalikult rääkida ei sobi. Miks viimast just teha võiks, kirjutab annetamistalgute korraldaja Urmo Kübar.
Kui hiljutised kohalike valimiste tulemused selgeks said, postitas üks Pärnumaal kandideerinud naine Facebooki teate, et annetas oma saadud häälte arvule – neid oli veidi alla 200 – vastava summa eurodes kolmele heategevusühingule.
Idee oli ta saanud ühelt teiselt kandidaadilt ning ega selles midagi ilmatu originaalset olegi. Olen ise kunagi maratoniks valmistudes otsustanud annetada ühe euro iga trennikilomeetri kohta (mille annetuse saanud ühingu nõukogu liikmed hiljem omalt poolt kahekordistasid). Tean inimest, kes innustas end suitsetamist maha jätma sellega, et annetas iga ostmata jäetud sigaretipaki maksumuse.
Meie heategevuse „kroonijuveel“ Kingitud Elu jagas aga kord lugu noorpaarist, kes seadis sisse koduse trahvikassa – kui ei suudetud mõnest aeg-ajalt ikka ette tulevast nääklusest hoiduda, maksti sinna väike summa, mis hiljem ühiselt vähihaigete raviks annetati.
Muidugi pole ükski neist heategevuse hädavajalik eeltingimus. Annetamiseks pole vaja võita valijate usaldust ega higistada jooksurajal, ning suitsetamisest või tülidest on teadagi targem juba enne algust hoiduda.
Samas mäletan ise, kuidas mõte annetuse saavast toredast ühingust andis jõudu trenni lõpuosas veel mõni kilomeeter läbida, nii et usun küll, et see aitab ka raskel hetkel valimiskampaanias, teeb lihtsamaks suitsupaki poeriiulile jätmise või magusamaks tülijärgse leppimise. Seega – miks mitte, kasu on ju mitmekordne.
Pealegi – oma lõpututes variatsioonides annab see hulga häid võimalusi neid ideid teistegagi jagada. Sellesama Pärnu kandidaadi postituse alt võis leida kommentaare stiilis „hea mõte, teen sama“, aga ka neid, kus öeldi, et heategevus on tore küll, ent poliitiku lehelt selliseid asju lugeda ei tahaks. Sest annetamine olgu ikka isiklik, vaid andja ja saaja vahele jääv asi.
Ega ole midagi uut ka viimases seisukohas. Pigem on see heategevuses levinumgi, sageli saadetud tsitaadiga Piiblist, kus öeldakse, et annetades ei peaks su oma vasak käsigi teadma, milleks parem annab.
Kahtlemata on see kantud ütleja headest kavatsustest, ent nagu heade kavatsustega teinegi kord juhtub, on sellest saanud meie heategevuse arengut pärssiv eelarvamus. Sest millest ei räägita, ei saa kunagi tõeliselt suureks.
Nõnda on mul teisipäeval Eestis kolmandat korda peetavatele annetamistalgutele mõeldes kaks soovi. Esiteks muidugi, et võimalikult palju inimesi leiaks sel päeval sobiva algatuse, millele jõukohase annetusega hoogu anda. Ja teiseks – et pärast annetamist kõneldaks sellest võimalikult paljudele.
Ühest küljest on Eesti heategevuses praegu head ajad. Heade inimeste poolt vabaühendustele nende töö toetuseks antav summa on pandeemiast hoolimata jätkanud kasvamist ja läheneb aastas 50 miljonile eurole. Seda on poole rohkem kui vaid viis aastat tagasi. Tulemuseks päästetud elud, aidatud abivajajad, aga ka rohked kultuuri- ja spordiüritused ning muu.
Teisalt – kuigi aitajaid tuleb juurde, on meil World Giving Indexi andmetel ikkagi iga annetaja kohta keskmiselt rohkem kui kaks inimest, kellele heategevus võõras või juhuslik kogemus minevikust. Kui kergesti saaks heategevuse mõju mitmekordistada, kui iga annetaja lisaks enda rahalisele panusele innustaks head tegema ka vähemalt ühe tuttava! Veel parem muidugi, kui mitu.
Mõistagi ei pea ma heategevusest rääkimise all silmas maotut praalimist ega meilt abi saanute elu detailset lahtilaotamist kõigi ees. Seda võiks heategevuses üldse vähem olla. Mitte et haiguse, õnnetuse, puuduse või muu mure käes kannatavad inimesed märkamist ei vajaks. Vastupidi, meie abi võiks seisneda selles, et usaldame nende aitajana end tõestanud ühinguid ja toetame neid ilma, et vajaksime selleks niigi palju kannatanud inimeste õnnetuse avalikku lahkamist.
Võtkem selliste tublide ühingute tööst rääkimist samamoodi nagu kiidame sõpradele, kui oleme käinud heas söögikohas, lugenud põnevat raamatut või vaadanud väärt etendust-filmi – et ka nemad võiksid sellest osa saada. Heategevus ongi täpselt sama loomulik elu osa.
Ja kes ikka kahtleb, kas oma annetustest rääkimine on paslik, siis küsige oma toetust saavalt ühingult, kas neile meeldiks, et räägite neist ka teistele. Mis te arvate, kuidas nad vastavad?
Ilmus algselt Õhtulehes.
