Lauri Luide: Vabatahtlik töö muutub üha popimaks

Eesti elanikest teeb üle poole vabatahtlikuna tööd vähemalt korra aastas ja valdkonna arendamisega on juba pikalt tegeletud. Siiski on meil näiteks võrreldes põhjanaabritega veel pikk tee minna, kirjutab Vabaühenduste Liidus vabatahtlikkuse suunda vedav Lauri Luide.

Vabatahtlikku tööd on Eestis süstemaatiliselt arendatud juba 90ndate lõpust, kui loodi vastav arenduskeskus. Mõne aasta pärast hakati looma maakondlikke arenduskeskusi, millest mõned tegutsevad praegugi. 2014. aasta lõpus loodi Vabatahtliku Tegevuse Võrgustik, mis koondab organisatsioone, kes vabatahtlike kaasamisega järjepidevalt tegelevad. Pisut vähem kui kümme aastat tagasi sõlmis siseministeerium lepingu strateegilise partneriga, kes vabatahtliku tegevuse arendamist Eestis eest veaks ja suunaks.

Kuigi valdkonna arendamisega on pikalt tegeletud, oleme näiteks põhjanaabritega võrreldes veel lapsekingades. Skandinaavias on vabatahtlik tegevus elanike seas nii tavaline, et paljud avalikud teenused on üles ehitatud vabatahtlike panusele. Eestis katsetatakse sarnaste sammudega vabatahtlike päästjate, abipolitseinike, kaitseliitlaste ja vabatahtlike seltsilistega, nii et liigume samas suunas.

Rohkem on puudus tööst, mitte vabatahtlikest

Minu vabatahtliku teekond algas 2009. aasta lõpus, kui loodi Serve the City Tallinn (STC). Idee saime Brüsselis tegutsevalt organisatsioonilt ja tegevus oli laias laastus neilt kopeeritud. STC eesmärk oli teha vabatahtlik tegevus võimalikult lihtsaks ja lõbusaks. Kui tollal tahtis keegi vabatahtlikuna töötada, siis enne sobiva koha ja tegevuse leidmist oldi tõenäoliselt juba loobunud. Vabaühendused olid suhteliselt vähetuntud, kehvasti juhitud ja läbipaistmatud, nii et leida kontakti, kes ka vastaks, oli peaaegu võimatu.

Tegime oma vabatahtlike tiimiga selle töö ise ära – leidsime abivajavad organisatsioonid, töötasime välja kasulikud tegevused ja leppisime kokku aja, millal abilised tulla saaks. Huvilised ei pidanud tegema muud kui valima sobiva tegevuse, ennast kirja panema ja tulema õigel ajal Telliskivi loomelinnakusse, kust grupijuht juba edasi juhendas. Võib kõlada uskumatult, aga isegi kui tegevusi oli ette valmistatud ca 300 inimesele, oli meil alati rohkem puudu tegevustest, mitte vabatahtlikest.

Üsna kiiresti hakkasid meie poole pöörduma ettevõtted, kes tahtsid koostööd teha. Alguses olid need firmad, kelle peakontor asus mõnes Euroopa riigis, kus Serve the City samuti tegutses ja kus oli positiivne kogemus olemas. Edaspidi hakkasime juba ise otsima eesrindlikke ettevõtteid, kes väärtustavad seda, et nende töötajad saavad käia oma osakonna või meeskonnaga vabatahtlikuna kusagil panustamas.

Läbimurre toimus siis, kui üks suurem pank julgustas kõiki oma töötajad meie poole pöörduma, et häid abivajavaid organisatsioone ja vabatahtlikke tegevusi leida. Aasta jooksul käisime mitmekümne grupiga erinevates kohtades eakatega suhtlemas, heakorratöid tegemas, ehitamas, metsaradu korrastamas või tegemas muud, mida grupid ise valisid. Vabatahtlike sõnul oli see kogemus innustav ja silmiavav, aga eelkõige oldi tänulikud, et saadi seda teha kolleegidega ja töö ajal, kuna pereinimestel on iga tund arvel. Loodi ühiseid elamusi ja mälestusi, aga ka ühiseid jututeemasid, kuidas saaks ühiselt veelgi rohkem panustada ja midagi head korda saata.

Seikluspargi asemel vabatahtlikule tööle

Üks nüüdseks „ükssarvikuks“ kasvanud idufirma oli mõned aastad tagasi kuulus oma rajude suvepäevade poolest. IT-valdkonnas tegutseva rahvusvahelise ettevõtte kollektiiv oli valdavalt nooremapoolne ja ühine arusaam näis olevat, et ettevõtte suvepäevad peavadki olema peomeeleolulised. Mitmepäevasel kogunemisel oli tavaks jagada vahepeal seltskond kaheks. Ühed, kes eelistavad seikluspargi-laadseid teravaid elamusi ja teised, kes sooviksid teha midagi loomingulist ja kunstilist.

Ühel aastal tekkis ürituse korraldajal idee, et kolmanda suunana võiks pakkuda vabatahtlikku tegevust. Tollal 600-700-pealisest seltskonnast antigi Serve the Cityle ülesanne valmistada tegevusi kuni 50le inimesele. Pärast esimesi valikuid suurendati tellijate arvu mõnekümne võrra. Üsna kiiresti valmistasime tegevusi ette juba 120le töötajale. Tegevuse toimumise ajaks olid vabatahtliku tegevuse valinud ca 200 inimest ehk kolmandik kõigist töötajatest. See, et ühe noore ja energilise ettevõtte kollektiivist kolmandik eelistavad seikluspargis ronimise asemel vabatahtlikku tööd teha, tuli mulle ja paljudele teistele suure üllatusena, aga see ei peaks ju nii üllatav olema.

Ammu on möödas aeg, mil töökoht on pelgalt koht, kus käia raha teenimas. Kolleegid, kellega veedetakse rohkem aega kui oma lastega, on nagu teine perekond. Seda olulisem on, et ettevõttel oleksid väärtused, mille üle uhkust tunda ja et neid väärtusi ka väljendataks.

Kuidas vabatahtliku tööga alustada?

• Pakkuge töötajatele võimalust kulutada näiteks üks päev aastas vabatahtlikuks tööks. Võiksite selle veeta kolleegidega koos, sest ühiste elamuste jagamisel on suurem väärtus. Valikut võiks suunata näiteks nii, et valite välja teemad või sihtrühmad, mida ettevõtte tahaks toetada. Nendega ei maksa valikut piirata, aga tavaliselt ei kipu inimestel olema ei eelistust ega ideid, keda aidata.

• Kutsuge mõne organisatsiooni esindaja või ekspert oma valdkonda ja organisatsiooni tutvustama. Isiklik kokkupuude teeb alustamise lihtsamaks ja kirglikult rääkiv inimene oskab väga hästi sütitada ka skeptikuid.

• Otsige töötajate seast üles need, kes vabatahtlikuna juba tegutsevad. Viimase uuringu põhjal teeb üle poole Eesti elanikest vabatahtlikuna tööd vähemalt kord aastas. Tõenäoliselt on mõni vabatahtlik ka teie ettevõttes.

• Jagade omavahel kogemusi! Looge võimalused selleks, et vabatahtlikuks käinud kolleegid saaksid jagada oma pilte ja muljeid. Innustunud kolleegi värsked elamused on parim motivaator.

• Tehke üleskutse mänguliseks. Kvantitatiivsete eesmärkide seadmine ja omavahel võistlemine võib tekitada osalemiseks valesid põhjuseid, aga mida rohkem sellest ettevõttes rääkida ja muljetada saab, seda suurem on tõenäosus, et kõik tahavad osaleda.

Mis saaks valesti minna?

• Vabaühendused ei ole ettevõtted. See tähendab, et tihti osaletakse neis n-ö õhinapõhiselt. Kuigi paljudes MTÜdes tegutsevad ka professionaalsed ja palgalised töötajad, siis endiselt on rohkem neid, mida veavad vabatahtlikud. Nad on küll erakordselt tublid ja heasüdamlikud missiooniinimesed, aga võtavad enda kanda liiga palju ega oska arvestada, et ühe firma kollektiivi vastuvõtmine eeldab, et võimalikud tegevused ja päevaplaan oleksid pisut paremini läbi mõeldud.

• Kõik kogemused ei ole positiivsed. Alati leidub neid, kes ei tunne oma aja annetamisest erilist rahulolu. Eriti veel, kui abi saaja ei oska tänulikkust väljendada. Selle asemel hoopis riidleb, et midagi on valesti tehtud ja nüüd peab ta ise uuesti tegema. Sellised kogemused on siiski harvad ega tohiks kedagi ära hirmutada

Artikkel ilmus algselt Äripäevas.

• Artikkel
• Arvamus
• Vabatahtlikud
• Vabaühenduste Liit