2021. aasta sügisel alustas vabaühenduste tulevikujuhtide arenguprogrammi teine lend. Esitasime kõigile osalejatele viis küsimust. Saage tuttavaks, Anne Haller.
Kes sa oled ja millega tegeled?
Olen idealistlik maailmaparandaja, kelles on koos kirglik võitleja, põhjalik faktikontrollija ning uudishimulik miks-küsimuste esitaja. Kokku päris hea kombinatsioon, mis küll ka pidevaid sisemisi heitlusi põhjustab. Hariduselt olen jurist, kellel lisaks ka Iirimaalt saadud magistrikraad naisuuringutes.
Tegelen sellega, et Eestis oleks vähem lähisuhtevägivalda. Kuni eelmise aasta lõpuni töötasin pea neli aastat Tartu ja Põlva piirkonnas tegutsevas Naiste Tugi- ja Teabekeskus. Andsin seal lähisuhtevägivalla all kannatavatele naistele õigusnõu ja esindasin neid kohtus, peamiselt lapsi puudutavates vaidlustes. Sealt edasi olen liikunud Sotsiaalkindlustusametisse ja Sotsiaalministeeriumisse, kus tegelen põhimõtteliselt samade küsimustega üldisemal tasandil.
Vabal ajal meeldib mulle hoida end vormis jooksu, jooga ja lugemisega.
Miks liitusid tulevikujuhtide arenguprogrammiga ja mida loodad selle jooksul õppida?
Liitusin, sest tundsin, et vajan julgemaks huvikaitsealaseks tegutsemiseks süsteemsemaid teadmisi selle valdkonna ja juhtimise kohta üldse. Mida loodan õppida? Oskan pigem öelda, kuidas ma loodan õppida. Loodan õppida nii, et mul on pidevalt ebamugav. Et ma tunneksin, et ma otsin õigeid vastuseid, mitte ei tea neid. Et ma pean vastuste leidmiseks pingutama. Siiani on see nii olnud ja ma olen sellega väga rahul.
Millist muutust tahaksid Eesti ühiskonnas või maailmas laiemalt enim näha?
Tahaksin, et igasugust vägivalda oleks vähem ja et me oleksime lahkemad. Mitte ainult teiste inimeste vastu, vaid üldse kõige elusa ja iseenda vastu samuti. Et me oskaksime suhelda haiget tegemata, hoidvalt ja hoolivalt.
Kas ja kuidas loodad sellele muutusele kaasa aidata?
Lähisuhtevägivalla sees on minu jaoks eraldi südameteemaks sellises keskkonnas kasvavad lapsed. Lähisuhtevägivallast räägitakse küll järjest rohkem, ent sellistes peredes kasvanud lastega seotud küsimused ei ole minu meelest saanud sellist tähelepanu nagu nad hädasti vajaksid. Nii juhtub praegu liiga tihti, et otsuseid selle kohta, kas ja kuidas lapsed vägivalda tarvitanud vanemaga suhtlevad ning kas ja milliseid lapsi puudutavaid otsuseid võib vägivalda tarvitanud vanem teha, langetavad spetsialistid, kelle teadmised või hoiakud ei ole lähisuhtevägivalda arvestavad. Nad ei tunne lähisuhtevägivalda ära ega tea, et see mõjutab ka lapsi. See aga tähendab, et sellistes peredes kasvavad lapsed jäävad hätta.
Minu suur soov on aidata oma tegevusega kaasa sellele, et sellist hätta jäämist või hullematel juhtudel lausa hätta jätmist oleks üha vähem. Mu unistus on luua huvikaitseorganisatsioon, kes oleks just lähisuhtevägivallast mõjutatud laste seljatagune ja hääletoru ning kes oleks kasulik koostööpartner ka selliste lastega kokku puutuvate spetsialistide jaoks. Lähisuhtevägivallaga on mis tahes rindel võimalik rinda pista ikka ainult koos, üksi ei tee selles vallas mitte midagi.
Raamat, film, etendus, podcast, inimene või muu sulle oluline mõjutaja, mis või kes sind inspireerinud ja teistelegi soovitaksid?
Poolteist aastat tagasi võtsin ma endale eesmärgiks lugeda iga maailma riigi kohta läbi vähemalt ühe sellest riigist pärit naisautori ilukirjandusliku teose. Riputasin seinale ka maailmakaardi ja olen oma edusammud järjest sinna kandnud. Väga äge rännak! Ilma selle eksperimendita ei oleks ma ilmselt kunagi avastanud selliseid autoreid nagu Ayòbámi Adébayò (Nigeeria, “Stay with Me“), Shokoofeh Azar (Iraan, “Enlightment of the Greengage Tree“) ja Yiyun Li (Hiina, “The Vagrants“), kui nimetada ainult mõnesid kaugemaid lemmikuid. Soovitan sarnase retke võtta ükskõik kui suures või väikses mahus ette kõigil. Juba ainuüksi Euroopa kontekstis mõeldes – kui mitut Hollandi, Portugali või Rumeenia naisautorit te niisama nipsust teate?
Ühe podcasti soovituse lisan ka – haavatavuse ja häbi uurija Brené Browni podcastid “Unlocking Us“ ja “Dear to Lead“ kisuvad kaasa ja panevad mõtlema.