Maris Jõgeva: Kodanikuühiskond ilma riigiga kokkupuutumata pole mõistlik
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
EMSLi juhataja Maris Jõgeva kirjutas rahastamise variraporti valguses Eesti Päevalehes, miks unistus kodanikuühiskonnast, millel riigiga kokkupuudet ei ole, pole mõistlik.
Vabaühendused, kes teevad riigiga koostööd, ei ole tingimata riigist ja selle rahast sõltuvuses. Riigi ja kodanikuühiskonna koostöö kvaliteeti näitab koostööst saadav kasu, mitte rahasumma. Küsimus ei ole, kas vabakonda peaks rahastama, vaid kuidas.
Vabaühenduste rahastamisest on tihtipeale keeruline rääkida, sest kui esimeseks reaktsiooniks on, et tehke oma vaba aja ja rahaga, mis iganes meeldib, mis see maksumaksja raha siia puutub, siis ei tööta näited ja argumendid ühiskonnale kasulikust koostööst. Küünikute meelest on vabaühenduste tehtav kena täiendus, mis võib ju olemas olla, “kui keegi tahab”, kuigi ringi vaadates ja süvenedes on lihtne märgata, et tänu leitud koostöökohtadele on lapsed rohkem kaitstud, naistele varjupaigad loodud, haridus- ja huvitegevus mitmekesisem, hulk riskinoori õigele teele juhitud, kogukonnatunne tugev. Rohkem inimesi teab, mis on inimõigused, veel rohkem saab aru alkoholi kahjulikust mõjust. Need muutused on tõesti “kena täiendus”, aga ärgem pidagem seda ainult organisatsioonide endi lõbuks. Tõenäoliselt ei ole me ka ühiskonnana nõus, et need iseenesestmõistetavaks muutunud asjad ühel hetkel lihtsalt lõppeks, kuna kellelgi sai töö ja pere kõrvalt näpistatud vaba aeg otsa.
Ma ei ole kuulnud, et keegi arvutaks kokku näiteks riigi ja ehitusfirmade vahel sõlmitud lepingute maksumuse ning viitaks sellele kui “ettevõtjatele jagatud rahale”. Vabaühenduste rahastamisest rääkides nii aga tihti tehakse. Kriitikud ei kipu vaatama kokkulepete sisse: mis on see, mida vabaühendus pakub ja mida riik vastu saab. Targalt juhitud ministeerium, fond või kohalik omavalitsus teab täpselt, millist partnerlust ja miks ta vajab, millistel alustel koostöösuhe vormistada ja mida rahastamisest vastu oodata. Raha “jagavad” ainult läbipaistmatud rahastamismudelid, kus otsustamisel ja valikutel ei ole vabaühenduste tegevuse ja mõjuga tingimata pistmist, nagu näiteks Riigikogu otsetoetused ehk nn katuseraha.
Teiseks probleemiks on, et iga kord, kui vabaühendused teevad juttu rahastamise korrastamise vajadusest, leidub ikka mõni (poliitik), kes ütleb, et kui te seda teemat torgite, hakkate veel vähem saama. Summa suurus ning mõistlik rahakasutus ei peaks omavahel kuidagi sõltuvuses olema. Kui aga on, siis on midagi tõsiselt korrast ära.
Tegelikult on Eesti vabaühendustel tõenäoliselt kasutada palju rohkem ressurssi omaenda vahenditest, toetajatelt ja kogukonnaliikmetelt, kui riigieelarvest koostööks võimaldatakse. Enam kui poolte vabaühenduste jaoks on liikmemaksud senini kõige tähtsam sissetulekuallikas. Aastas koguvad organisatsioonid annetusi üle 30 miljoni euro – kes ise ei anneta, küsige oma naabrilt, tõenäoliselt on ta ühel või teisel moel toetanud aktivistide tööd oma annetusega ja on nii osa vabakonnast. Kõik vabasektoris panustatud numbrid ei saagi kirja, nagu vabatahtlike töötunnid või eestvedajate isiklikust taskust makstud arved.
Viimastel aastatel on suur hulk vabaühendusi töötanud tuluallikate mitmekesistamise, annetuste kogumise ning oma tegevuse läbipaistvusega, et seeläbi toetajate arvu kasvatada – ikka selleks, et rohkem laokil asju ära korraldada. Riigieelarvest võimaldatud toetused või teenuste osutamiseks sõlmitud lepingud on vaid üks osa ressursist vabatahtliku tegevuse, annetuste ja kogukondade kaasamise kõrval.
Eks see ole riigi valik ja otsus, kui valmis on ta koostööks kodanikualgatusega erinevatel teemadel – väiksema summaga võib saada häid tulemusi, suuremaga tehtud ehk tõhusamalt ja palju, mis rohkemate inimeste ja laiemalt ühiskonna huvides. Halvasti korraldatud koostöö ja selle rahastamine aga ühiskonnas probleeme ei lahenda, uut teadmist ei too, teenuseid kätte ei too, küll aga tekitab ebaõigluse tunnet ja usaldamatust: on’s valitseja rahakotile hea peremees? Seepärast on vabaühenduste jaoks tähtis, et riigieelarvest võimaldatud toetused oleksid avalikes huvides, otsustatud läbipaistvalt, kõigile võrdselt kättesaadavad ning ei võimaldaks vaid konkreetse teo ära tegemist, vaid toetaksid ka vabaühenduste võimekust homme veel paremini teha.
Miks ei tegutse vabaühendused vaid vabatahtlikkuse alusel?
Kogukondlikus korras tehtav töö, aga ka hästi korraldatud vabatahtlik tegevus nõuavad ressursse. Näiteks kui tahame, et vabatahtlikud päästjad jõuaksid õnnetuspaika õigel ajal, on neil vaja korras tehnikat ja täiendkoolitusi. Kui tahame, et Toidupank korjaks kokku kauplustes üle jääva toidu ja toimetaks selle abivajajateni, on neil vaja sõidukeid ja laoruumi, kulub ka kütust. Kui tahame, et Skautide ühing pakuks kõigile lastele kättesaadavat ja ägadat huvitegevust, on lisaks vabatahtlikele juhtidele tarvis täiendkoolitusi, reisiraha ja nende töö tõhusat koordineerimist.
Head tööd tegeva organisatsiooniga juhtub, et teed rohkem ja jõuad rohkemate inimesteni, mõju kasvab ja ühel hetkel enam kogukonna ja annetajate ressurssidest ei piisa. Kasvamisega on aga jõutud täita mõni oluline tühimik avalikus teenustepaketis ja võetud sujuvalt üle ülesanne, mis muidu olnuks riigi hool. Teha vähem on üks variant, aga see pole kellegi huvides – tegelikult on ju hea, et inimesed võtavad oma ühingutega ühiskonnas suuremat vastutust. Valik, kas teha erakoolidega koostööd või mitte, on üks näide. Või kasvõi seesama Toidupank: ajapikku saadakse kokkulepe rohkemate toiduandjatega ja saab aidata rohkem abivajajaid ning toiduabiteenus võtab vaikselt üle riigilt kohalikele omavalitsustele antud toimetulekuteenuse ja kasvab. Kuid toidukraami kokkutoomine nõuab ka üha rohkem logistikat, inimesi ja kütust. Hea küll, alguses värbad vabatahtlikke juurde ja vajaliku sõiduki ostad Jõulutunneli kogutud annetuste eest, aga kui vabatahtlikud ei jõua enam päevatööl käia, auto nõuab remonti ja laoruumid renti, siis mis edasi? Küsid annetajatelt veel ja kui ikka ei jätku, proovid riigiga kokku leppida. Aga siin on riigivalitsejad nördinud, et enne saite niisama hakkama, nüüd on riigi poole käsi pikkas.
USA Johns Hopkinsi ülikooli 34 riiki võrdlev uuring toob välja, et arenenud, tugeva kodanikuühiskonnaga riikides tuleb keskmiselt ligi pool vabaühenduste sissetulekutest avalikult sektorilt, arengumaades umbes viiendik.
Põhjus on lihtne: arenenud riikides nähakse koostöövõimalusi vabaühendustega ning riigi enda eesmärkideks kasutatakse ära kogukondade tarkust, omaalgatuslikku tegevust ja vabatahtlikku tööd. Sest esiteks on riik tugev, kui nii avalik võim, majandus kui kodanikualgatus toimivad võrdselt hästi, teiseks on palju tegevusi, mis kogukonna juhituna on efektiivsemad ja viivad paremate tulemusteni. See on ka põhjus, miks targalt juhitud riigis toetatakse kodanikuühiskonna arengut samaväärselt kui investeeritakse valitsemisse ja elavdatakse majandust. Vabakond on paljudes töödes mõjus, efektiivne ja tulemuslik ning ei ole mõistlik seda riigivalitsemises kasutamata jätta.
Mida on vaja muuta?
Suur osa vabaühendustest mõtleb igapäevaselt sellele, kuidas ühelt poolt paremini kogukonda teenindada ja teisalt selleks optimaalselt vahendid leida, kombineerides liikmemakse, annetusi, vabatahtlike tööd, ka tasulisi teenuseid ja koostööleppeid kohaliku omavalitsuse või riigiga, kui need on asjakohased. Iga hästikorraldatud organisatsioon annab liikmetele oma tegevusest aru ning on annetuste kasutamisel läbipaistev. Rahastamise korrastamine on tähtis, et ka riigi otsused ja nendega seotud vabaühenduste tegevus oleks usaldusväärsed.
- aasta kevadel valmis Kodanikuühenduste riigieelarvest rahastamise juhendmaterjal just selle eesmärgiga – kui riik ja vabaühendused koostöökohti näevad, las see suhe olla kasu toov, lõpetame ära juhuslikkuse ning arusaamatutel põhjustel otsustamise. Täna on näha edasiminekuid: on projektitoetusi, et uued ideed ei jääks katsetamata, ja on tegevustoetusi ministeeriumide partnerorganisatsioonidele, kelleta poleks võimalik arengukavasid ja strateegiaid ellu viia. Ka teenusteks sõlmitakse lepinguid, mitte ei jäeta õhinapõhiseid vastutama kodanike teenindamise eest eeldades, et küll nad kuidagi projekt-projekti haaval nõustamiseks, abistamiseks või selgitamiseks raha kokku saavad. Ministeeriumid on ehk vähem mõelnud partnerlusele strateegiliselt ega oska seniste toetuste tulemuslikkust ega nendest tekkinud arenguid hinnata. Üldse saab tuua välja kolm olulisemat probleemi:
Praktikas on kõige enam probleeme toetusskeemidele eesmärkide seadmise, mõtestamise või kommunikeerimisega, kuigi enamasti on tunnetus olemas, mida vabakonnalt tahetakse. Vabaühenduste rahastamine ei tohiks olla lihtsalt rutiin ega ka poliitilise toe ostmine, vaid üheselt peaks olema arusaadav, millist muutust ministeerium või fond rahastamise tulemusena ootab.
Teiseks on siiani taotluste hindamise ja otsuste protsessis liiga palju “musti auke”, mis muudavad riigi rahakasutuse läbipaistmatuks, seda hoolimata põhjalikest rahastamiskordadest või -tingimustest. Näiteks ei ole alati täpsustatud, kes ja milliste kriteeriumite alusel valib partneri või teeb taotluste vahel valiku. Läbipaistvusele ei aita kaasa riigieelarve II ja III lugemise vahel riigikogu poolt eraldatud otsetoetused või hasartmängumaksu nõukogu eraldised, millest saadavat kasu ei ole võimalik seostada riigi strateegiliste eesmärkidega.
Kolmandaks, kõige puudulikum on rahastamisest saadava kasu hindamine. Enamasti palutakse küll taotlejatel kirjeldada töö tulemusi, neid aga ei võrrelda enne otsustamist valdkonna eesmärkidega, või siis ei koondada infot kõigist neist detailsetest aruannetest, et mõista, millist kasu rahastamine tõi.
Need on teemad, millega tuleb tegeleda, samamoodi nagu täpsustatakse riigihanke reegleid või mõeldakse, milliste programmidega ettevõtlust toetada. Ei tahaks, et kodanikuühiskonda jäädakse narrima toetustega, mille otsustamise alused ei ole läbipaistvad, mis ei ole kõigile võrdselt ligipääsetavad, või mille kasu riigi arengule ei saa hinnata. Kas koostöökohti kodanikuühiskonnaga üldse otsida või jätta vabatahtlike särasilmad ja ind sihipäraselt kasutamata, on muidugi ka üks valikutest. Soovitaks ikka selle riigi kasuks tööle panna. Sellepärast me kirjutasimegi rahastamisest variraporti.
