Toetused

Praktikas kasutatakse avalike teenuste partnerlusel tihti skeemi, kus avalik võim eraldab vabaühendustele toetusi avalikkusele teenuste osutamiseks, lähtudes eeldusest, et avalik võim ei saa omada monopoli ühiskonnale vajalike teenuste kujundamisel ja osutamisel, vaid et seda tehakse koostöös eri osapooltega.

Näide: Suur osa Eesti valdasid ja linnu eraldavad toetusi reeglina kodanikualgatuse korras loodud spordiklubidele, mis korraldavad laste ja noorte sporditegevust. Samas korraldatakse nii mõneski vallas ja linnas nimetatud tegevusi munitsipaalspordikoolide kaudu. Sporditegevuse reguleerimine ja rahastamine läbi ühendustele antavate toetuste on seega alternatiivseks teenuse osutamise mehhanismiks munitsipaalkoolide kõrval.

Avalike teenuste osutamise mõistes on toetuste eraldamise puhul tegemist avaliku sektori sihipärase finantstoetusega teatud tegevuse elluviimiseks, mis eristub teenuste lepingulisest delegeerimisest selle poolest, et reeglina määratletakse konkreetne teenuse sisu ühenduste poolt ning kokkuleppe tingimused on üldsõnalised. Toetuste eraldamisest saab rääkida peaasjalikult vabatahtlike haldusülesannete puhul, kuid samas näevad  mõned eriseadused KOVi ülesandena halduspiirkonnas tegutsevate ühingute toetamist (nt spordi-, sotsiaalhoolekande ja noorsootöö-alased tegevused).

Eesti praktikas lähtubtoetuste andmine väga erinevatest eesmärkidest. Ühelt poolt võib toetus olla seotud KOVi eesmärgiga toetada kodanikualgatust kui sellist, kus lähtutakse eelkõige ühenduste vajadustest (nõudlusest) ning millel ei pruugi olla otsest seost avalike teenuste arendamisega. Teisalt võib toetuste andmine olla seotud avaliku võimu konkreetsete valdkonnapoliitiliste eesmärkidega, näiteks sotsiaalhoolekande teenuste arendamisega. Sellisel juhul ei kirjelda avalik võim küll ise detailselt, milline üks teenus peab olema, vaid püüab tagada olukorra, kus vabaühenduste poolt osutatav teenus lähtuks valdkonnapoliitilistest eesmärkidest. Toetuste eraldamise puhul avalik sektor otseselt ei osta teenust, vaid lähtub partnerluse põhimõtetest, kus teenuse täpne sisu jm seonduv määratletakse koostöös osapoolte vahel. Reeglina on tegemist pikaajalise koostööga, mitte ühekordse teotuste eraldamisega mingi teenuse elluviimiseks.

Partnerlus läbi teenuste osutamise toetamise omab mitmeid positiivseid omadusi, võimaldades:

• suuremat otsustus- ja tegutsemisvabadust vabaühendustele, kuna lähtub ühenduste – ja seeläbi ka kodanike – esitatud nägemusest;
• kokku hoida avaliku sektori aega ja ressursse, kuna teenuste kujundamisel ja osutamisel usaldatakse vabaühenduste ekspertiisi ning otsustamisel ei pea lähtuma hangete läbiviimise protseduurireeglitest;
• paindlikku tegutsemist mõlemale osapoolele.

Näide: Palupera vald on jaotanud vabaühendustele eraldatavad toetused kolmeks: põhitegevustoetus(kultuuri-, spordi- ja noorsootööalaseks tegevuseks, sh hoonete haldamine jms), korraldustoetus (sh projektitoetus, ürituste korraldamine) ja osalemistoetus (toetuse saaja osalemiseks erinevatel üritustel). Avalike teenuste partnerlusena võib siin eelkõige tõlgendada põhitegevuseks toetuste eraldamist avalikkusele suunatud teenuste puhul.

Kuigi partnerlus toetuste andmise teel on Eestis hetkel enam levinud kui teenuste lepinguline delegeerimine, on soovitav strateegiliselt oluliste teenuste puhul pigem liikuda mitmeaastaste teenuste üleandmise lepingute suunas, et tagada teenuste järjepidevust ning kvaliteeti ja motiveerida ühendusi teenuseid arendama. Lisaks, tänane praktika sisaldab toetuste andmisel teenuste osutamiseks mõningaid praktilisi ja õiguslikke küsitavusi – väga erinevate tegevuste toetamisel on raske tõmmata piiri avalike teenuste osutamise toetamise ja muude tegevuste toetamise vahel. Näiteks võib ühes vallas olla sõlmitud vallakeskuses asuvate haljasalade hooldamiseks leping erafirmaga, samas kui keskusest eemalasuva avaliku ala hooldamiseks annab vald iga-aastast toetust kohalikule külaseltsile koos kohustusega korraldada ka küla seltsielu. Samuti esineb praktikas juhtumeid, kus toetuse kasutamiseks sõlmitakse leping, mis aga oma eesmärgist ja detailsusest tulenevalt on pigem käsitletav teenuse ostmisena. Avalikul sektoril tuleks alati kaaluda, kas toetuste andmisega kaasnev paindlikkus kaalub üles võimalikud probleemid, milledeks võivad olla:

• väiksem suude mõjutada ja kontrollida teenuse kvaliteeti ja elluviimist, kuna teenus on defineeritud vabaühenduste poolt;
• vastutuse hägustumine, kuna pole selge, kes täpselt mille eest vastutab (sh järjepidevus);
• kaasnev ebakindlus, kuna toetus on üldjuhul ebastabiilsem rahastamise allikas kui mitmeaastane leping;
• teenuste osutamise eristamatus muudest toetatavatest tegevustest (sh probleemid avaliku sektori raamatupidamise korraldamisel).

Õiguslikud nõuded

Sõltumata sellest, millisel eesmärgil annab avalik võim ühendustele projekti- ja tegevustoetuseid, on vajalik selge juriidiline alus. Avaliku teenuse partnerlusel toetuste eraldamise kaudu on olulisimad haldusmenetluse seadus ja valdkondlikud eriseadused koos vastava kohaliku omavalitsuse normistikuga. Halduskoostöö seadus siin ei kohaldu. Kui riik ei reguleeri seadustes seda, millistel alustel ja millises korras KOV-i toetuste eraldamine peaks toimuma, on see KOV-i otsustada.

Siinkohal on siiski oluline järgida õiguse üldpõhimõtteid, s.t

• toetuste andmise otsuste õiguslikud alused (ehk kellel ja millistel alustel on õigus toetusele) peavad olema objektiivsed, eesmärgipärased ja proportsionaalsed;
• toetuste andmise menetluskord (ehk kuidas otsustatakse toetuse andmise üle) peab tagama läbipaistvuse ja võrdse kohtlemise, kasutatavad tähtajad peavad olema mõistlikud.

Oluline on, et nõuded oleksid avalikud ja kõigile potentsiaalsetele huvitatutele kättesaadavad. See tähendab mõistagi ka KOV kohustust enda kehtestatud nõudeid järgida. Nõudeid võib kehtestada kas üldisemalt mistahes toetuste andmiseks KOV volikogu määrusega või konkreetseks juhtumiks volikogu otsusega. Tavapäraselt tähendab see vabaühenduste toetamise korra vastuvõtmist ja rakendamist omavalitsustes või riigiasutustes.

Näide: Tallinna Linnavalitsus on 31. jaanuari 2007 määrusega nr 15kinnitanud Tallinna linna eelarves mittetulundustegevuseks ettenähtud vahendite arvelt eraldatava toetuse taotluse vormi. Lepingu tingimused on määratud Tallinna Linnavolikogu 4. aprilli 2002 määrusega nr 20kehtestatud Tallinna linna eelarvest mittetulundustegevuseks toetuste andmise korras.

Toetuste andmisel tasub meeles pidada:

• toetuse taotlemiseks kehtestatavad nõuded võivad olla nii isikulised (isiku ja isiksuseomaduste ning oskuste kohta) kui ka esemelised (tegevuskohale, ehitisele, masinale, teenusele, tegevusele jms);
• mõistlik on lahendada ka küsimus, mis saab siis, kui eelarves ette nähtud toetussummad saavad enneaegselt otsa – sel juhul nt ei avata uut taotlusvooru; moodustatakse paremusjärjestus, milles eespool olevad saavad toetust; või jagatakse olemasolev summa kõigi tingimustele vastavate taotlejate vahel;
• volikogu peaks andma selgelt volituse otsustajale – olgu selleks siis valla- või linnavalitsus poliitilise organina või valla- või linnavalitsus haldusorganina. Viimaseks võib olla ametiisik (nt vallasekretär), ametiasutus (või selle juht) või mingi kogu (komisjon);
• kui taotluste läbivaatamiseks moodustatakse komisjon, siis sinna kuuluvate isikute nimed peaksid olema avalikud, hindamaks nende erapooletust (sh huvide konflikti puudumist);
• kui kehtestatakse üldine kord toetuse maksmiseks, siis tuleb otsustada, kas taotlusi võetakse vastu:
• jooksvalt kogu aeg (oht, et eelarves selliseks toetamiseks ette nähtud summad saavad enne aasta lõppu otsa);
• teatud perioodide kaupa, nt iga kvartali esimese kuu teatud kuupäevaks vms, kusjuures igakordselt jagatakse toetusteks teatud protsent eelarves ette nähtud vahenditest;
• üks kord aastas.