Simulatsiooni kirjeldus ja kokkuvõte

Kokkuvõtte simulatsioonist ja sellele järgnevast arutelust on koostanud Anna Laido ja Elina Kivinukk simulatsiooni vaatlejate (Annika Uudelepp, Arno Baltin, Daniel Vaarik) ettekannete ja teiste kaasamõtlejate kommentaaride põhjal. 

Mängu lühikirjeldus

• Kolm osapoolt: vallavalitsus (4 inimest), aktiivsete kodanike klubi (6-8), külaelanikud (10)
• Kolm teemat, mille üle läbi rääkida: (1) lauluväljaku asukoht külas; (2) eelarve jagamine; (3) vana apteegi fassaadikirja taastamine
• Igal osapoolel oli oma eelis läbirääkimistel (vallavalitsus sai kõige enam mõjutada rahaliselt, aktiivsetel kodanikel oli kõige enam infot fassaadikirja üle, külaelanikud said otsustada lauluväljaku asukoha suhtes)
• Mängu käik:
  • Iga osapool seadis oma eesmärgid (maksimaalselt 50 punkti ulatuses)
  • Esimene voor läbirääkimisi (igast osapoolest kohtusid kaks esindajat)
  • Arutelu oma grupis
  • Teine voor läbirääkimisi
  • Arutelu oma grupis
  • Kolmas voor läbirääkimisi, otsuste kujundamine
  • Hindamine oma grupis (kuivõrd oma eesmärgid saavutati)

Õpetussõnad pärast mängu
Mängust tuli üldjoontes nelja tüüpi õpetlikke momente: 
(1) protsessi kohta – kuidas voorud mõjutasid mängu käiku, mis toimus oma gruppide sees
(2) tulemuse kohta – mis aitas ja mis takistas tulemuseni jõudmist
(3) läbirääkimiste kirjeldamise kohta mängu jooksul – mille üle ja kuidas hakatakse nõu pidama
(4) suhtlemisnõksude kohta – milliseid võtteid kasutati, et enda sõnumit paremini edastada ning teiste sõnumeid paremini kuulata

Protsessi kirjeldus 
•    Ilmnesid erinevused aruteludes grupi esindajate ja „koduste“ vahel: mida väiksem grupp, seda kiiremini jõuti üksmeelele (antud juhul vallavalitsus). Mida suurem oli grupp, seda raskem oli sõnastada ühist seisukohta, teha otsuseid. Külaelanike grupis tekkis juba esimese grupiarutelude vooru järel sundseis, et teeme juba otsuse kiiresti ära ja sisuline arutelu jäi kõrvaliseks. 
•    Kui esimene läbirääkimiste voor oli läbi ja esindajad kodus tagasi, siis tulid välja erinevused „koduste“ käitumises. Osa hakkas oma läbirääkijaid motiveerima (tehke veel neid ja neid asju ja olge veel tublimad). Osa koduseid püüdis kuulata ja toetada, osa nõustas ega avaldanud survet. Tagantjärele võib mõelda, millisest kodusest suhtlusest oli neile enim abi.
•    Alati peaks olema mingi taandumispositsioon ehk tuleks läbi mõelda, milline on minu läbirääkimiste ruum ja kui palju ma olen nõus järele andma. 
•    Kui ennast liiga tugevalt peale surud, hakkab tunduma, et sul on mingi muu huvi. Siis võib vastaseid ja kuulujutte palju rohkem tekkida, rääkimata sellest, et protsess ei tundu läbipaistev.
•    Kolmandas voorus vahetas üks rühmadest välja ühe läbirääkija, kes tõi uue lähenemise ja konstruktiivsuse, reflekteerides olukorda ja pakkudes kuulamise ning ümbersõnastamise võimalusi. Kuna kaks esimest vooru läksid suures osas võitlemisele, siis kolmandas nappis usaldust ja nõuti tulemuste täpset protokollimist. 
•    Stereotüübid mõjutasid eesmärkide määratlemist ja läbirääkimiste strateegia valikut.

Tulemuse kirjeldus 
•    Kuigi võibolla grupp ise ei pruugi tulemusega väga rahul olla, siis kogemus tervikuna pakub palju õppimisvõimalusi.
•    Põhiline õppetund oligi, et ainult ühiste huvide arvestamisel on võimalik kõigil võita.
•    Ei saa öelda, et keegi tegi ilmtingimata midagi väga valesti, vaid hakkas toimima inimlik mehhanism, millele saab teadlikult vastu astuda – kui kellelgi on hästi konkreetne huvi, toimib see nagu teravik ja üldine huvi kannatab sellistel juhtudel. Avalikkus peaks aga seisma laiema asja eest ja kusagil pole vastuseisjate kiht nii paks kui teraviku peatamiseks tarvis oleks. 

Läbirääkimiste kirjeldamine mängu jooksul 
•    Üksteist ei tutvustatud. Kui osapooli mitu ja esindajad vahetuvad, on tutvustamist kindlasti vaja.
•    Ei kaardistatud ka teemasid, vaid toimus võitlusi mitmes plaanis: iga osapool püüdis oma seisukohti läbi suruda, pigem argumenteeriti ega planeeritud aega, millel ja kui kaua tahame peatuda. Kõigepealt võiks paika panna üldeesmärgid ehk küsida, millises kogukonnas oleks meil kõigil hea elada ja alles siis hakata teemasid arutama. Teemade järjestamine oleks aidanud.
•    Kolmandas voorus tõi läbirääkija vahetamine uue lähenemise ja konstruktiivsuse, reflekteerides olukorda ja pakkudes kuulamise ning ümbersõnastamise võimalusi. Ometi olid kaks eelmist vooru olnud nii võitluslikud, et kolmandas nappis usaldust ja nõuti tulemuste täpset protokollimist. Viimases voorus oli veel rohkem üksteise katkestamist kui eelmistes, pidevalt oli vaja kehtestamist, et tõkestada teise läbirääkija katset võtta järg üle.
•    Vähe anti üksteisele tagasisidet läbirääkimiste protsessi kohta.

Suhtlemisnõksud
•    Hoolimata paneeldiskussioonis antud nõuannetest kiputi oma arvamust esitama väga jõuliselt ja üksteist kuulati vähe. 
•    „Ärge nüüd nii ärrituge“ ei ole hea läbirääkimiste lause, sest sisaldab hinnangut. Rääkija ise ei arvanudki võibolla, et ta on ärritunud ja võib solvuda. Alternatiiv võiks olla näiteks „Te räägite väga palju, meil on raske teid jälgida“ või muu objektiivsem kirjeldus.
•    Kasutada visuaalseid vahendeid oma seisukohtade selgitamiseks (kui taustainfo väga hajus, ei pruugi ka aidata!).
•    Peegeldati kenasti tagasi, küsides „kas te mõtlesite seda?“ ja „kas saan teist õigesti aru?“ Küsiti ka põhjuseid, miks nii arvatakse ja nendes selgitustes kalduti peateemast juba natuke kõrvale.
•    Kuigi käidi välja palju argumente, oleks võinud üksteiselt rohkem küsimusi küsida, näiteks „kas aitaks, kui teeksime seda“ või „mis tunde see teis tekitaks?“ jne.