Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Vabaühenduste Liidu asutamiskuupäevaks loeme 10. oktoobrit 1991. aastal, mil asutati Eesti Fondide Keskus, kelle õigusjärglased me oleme. Oma 33. sünnipäeva eel käisime külas Avatud Eesti Fondi juhil Mall Hellamil, et kuulda tema mälestusi Fondide keskuse asutamise ja algusaastate kohta.
„1990. aastate alguses toimus palju, kogu aeg tuli ideid vasakult ja paremalt. Aasta varem loodi Euroopa fondide katusorganisatsioon, mis võttis eeskuju ameeriklastelt, kellel olid sellised fondid juba ammustest aegadest – suur infobaas ja ka katusorganisatsioon,“ jutustas Mall Hellam.
Euroopa fondid tahtsid, et koostööd oleks rohkem – ja et oleks kontakt katusorganisatsioonidega igas Euroopa riigis. Seda, kas nemad ise otsisid eestlased üles või viis keegi eestlased nendega kokku, enam hästi ei mäletagi. Aga Euroopa fondide keskuse teisel aastakoosolekul olid eestlased igatahes juba kohal.
„Mõtlesime, et teeme [selle fondide katusorganisatsiooni Eestisse] ära!“ ütles Hellam. „Kontakt nendega oli niivõrd meeldiv ja sõbralik, infot tuli ja saime rohkem teada, mis asi kodanikuühiskond on. Kuidas ühingud ja fondid töötama peaks, me ise veel ka ei teadnud.“
Hellam jätkas: „Mina olin poole jalaga veel Eesti Kultuurifondis, mis oli nõukogude aja kultuurifondi rudiment. Selle eesotsas oli Kalle Liiv, ta ajas kultuurifondi asja väga vahvalt ja tema sattus ka sellest mõttest vaimustusse, et teeme ära ja kutsume kokku. Olevimäel olid kultuurifondil ruumid ja Fondide Keskus sai seal ühe laua.“
Esimene Fondide keskuse juhataja oli Rita Tamm.
Ning siis algas järjepidev töö Eesti kodanikuühiskonna tugevdamise nimel.
„Näiteks kui Euroopa fondide keskusest tuli delegatsioon John Richardsoniga eesotsas, läksime kultuuriminister Paul-Eerik Rummo vastuvõtule,“ tõi Mall näite. „Rääkisime, et me oleme selline keskus, siin on Brüsseli keskus, meil on vaja õiget ühingute seadust, on vaja soodustusi annetustele. Kõik see sai ette loetud, mida olime Brüsselis õppinud.“
„Kui rääkisime tol ajal kodanikuühiskonnast, siis ega sellest aru ei saadud,“ jätkas Mall. Näiteks vabatahtliku tööga seostusid inimestel eelkõige veel nõukogudeaegsed laupäevakud. „Selgitustööd tuli väga palju teha. Siis tuli kolmas sektor kõnepruuki ja see hakkas järjest arusaadavamaks muutuma.“
Ning ühel hetkel sündis ka kodanikuühiskonna aasta tegijate tunnustamise idee.
„1996. aastal saatis Ameerika saatkond mind New Yorki ÜRO naiste kongressile,“ jutustas Hellam. „Seal oli üks mu Ungari tuttav, kes ajas oma Ungari katusorganisatsiooni asja. Tema rääkis, et nad tegid sellise asja nagu aasta tegijate tunnustamine. Selle mõtte ma tõin siia, et teeme ka.“
Ja tänaseni teeme!
„Tol ajal oli selline vaimustus õhus, arutelud ja üritused olid rahvast täis, inimesi huvitasid erinevad teemad,“ võttis Mall Hellam üheksakümnendate õhustikku kirjeldades jutu kokku. „Praegu on ühiskond väga killustunud ja ka infot nii palju, et ühist vaimustust eriti lihtsasti ei teki.“
