Korduma kippuvad küsimused

Lepingulisel delegeerimisel annab riik või omavalitsus avaliku teenuse täideviimise üle erafirmale, kodanikuühendusele või teisele avalikule organisatsioonile, kuid säilitab kontrolli ja vastutuse teenuse pakkumise üle. Teenuse finantseerimise kohustus jaguneb reeglina riigi/omavalitsuse ja teenuse lõpptarbija vahel. Delegeerimise protsess võib lõppeda ka senise riigi- või omavalitsusüksuse jätkamisega, kui selle üksuse pakkumine osutus parimaks või kui selgus, et turul puuduvad alternatiivsed pakkujad.

Algselt eeldati, et kuna riigiametnikel tulenevalt nende monopoolsest seisundist puudub motivatsioon pakkuda avalikke teenuseid tõhusalt ja kvaliteetselt, siis tuleb avalike teenuste osutamine allutada konkurentsile. Konkurentsis nähti paremat motivaatorit kui avaliku teenistuse süsteem. Lisaks eeldati, et delegeerimisega on võimalik kaasata ekspertteadmisi, suurendada teenusepakkumise paindlikkust ja innovaatilisust, vähendada riigi osakaalu avalikus elus, suurendada kodanike valikuvabadust. Suuremahuliste teenuste puhul on oluline eraorganisatsiooni poolt tehtavad investeeringute kaasamine. Arenenud riikides kasutatakse delegeerimist ka kui vahendit ametiühingute mõjuvõimu vähendamiseks.

Ei. Vaid sobivate eelduste olemasolul ja kokkulangemisel võib loota teenuse kvaliteedi paranemist, kulude kokkuhoidu, kättesaadavuse suurenemist või mõne muu sotsiaalselt aktsepteeritud eesmärgi täitumist läbi teenuse üleandmise. Delegeerimine õnnestub reeglina siis, kui teenusepakkujate hulgas valitseb konkurents, teenuse tulemust on lihtne mõõta ja teenusepakkuja väljavahetamine ei too kaasa suuri kulusid. Konkurentsisituatsiooni puudumisel õnnestuvad need üleandmised, kus osatakse rakendada alternatiivseid motivatsioonimehhanisme.

Kui teenuseid delegeeritakse mitte praktilistest kaalutlustest lähtuvalt, vaid seda tehakse moe survel ja varjatud poliitilisi eesmärke teenides. Kui üleandmist võetakse kui puht juriidilist küsimust, samastades selle riigihanke läbiviimisega. Kui arvatakse, et delegeerimine on universaalselt hea vahend kõigi avalike ülesannete jaoks. Kui teenuse üleandmisel loodetakse turumehhanismide positiivsele efektile tingimustes, kus konkurentsi tegelikult ei eksisteeri. Kui ostjal või osutajal puudub sisemine kompetents delegeeritud teenuse juhtimiseks, mis võimaldab majanduslikku või poliitilist omakasupüüdlikku käitumist.

Jah. Kodanikeühenduste rahastamise avaliku võimu poolt võib jagada kolmeks: tegevustoetused, projektitoetused ja avalike teenuste lepinguline tellimine. Viimane eristub teistest selle poolest, et delegeerimisel säilitab riik alati vastutuse teenuse elluviimisega seotud tagajärgede üle. Lisaks kaetakse teenuse osutamiseks tehtud kulutused ja investeeringud alati riigi või lõpptarbija poolt. Kodanikuühenduse poolt ellu kutsutud projektist võib teatud hetkel saada ka delegeerimise objekt, juhul kui avalik võim peab vajalikuks võtta vastutus antud teenuse pakkumise eest endale.

Lihtsaim vastus on, et kui mingi kodanikuühendus osutub teistest konkurentidest parimaks. Tegelikkuses on kodanikuühendused tihti ainsad mingit teenust pakkuvaks organisatsiooniks piirkonnas, omades teatud unikaalseid ekspertteadmisi. Kodanikeühendused on atraktiivseks partneriks ka olukorras, kus puudub toimiv konkurents ja vajatakse usaldusväärset partnerit, kes on huvitatud pigem teenuse sisulisest arendamisest kui kasumi maksimeerimisest. Tihti saadakse riigi partneriks ka ise initsiatiivi näidates. Lisaks eelistatakse kodanikeühendusi juhul, kui on oluline paindlikkus erivajadustega arvestamisel, osalusdemokraatia arendamine või kodanikkonna ja riigi sidemete tugevdamine.

Läbi avalike teenuste lepingulise osutamise avaneb kodanikeühendustel võimalus stabiilsele tegevusele ja rahastamisele, teenuse sihipäraseks arendamiseks, sunnib muutma oma organisatsiooni professionaalsemaks, loob lisakontakte avaliku võimu esindajatega uute väljundite leidmiseks, võimaldab teadmiste ja abi ülekandmist kodanikeühendustele.

Otseseid piirangud siin puuduvad. Eestis on hetkel enamlevinud näiteks sotsiaalteenuste, aga ka transporditeenuste, haridusteenuste, vaba aja teenuste jms delegeerimine.

Suurim oht on võimalik sõltuvuse tekkimine riigi rahadest, mis võib viia missioonist eraldiseisvate tegevuste osakaalu suurenemiseni ja kergemate juhtumite või klientide eelistamiseni kulude kokkuhoiu eesmärgil (nn kooreriisumine). Delegeerimine toob kaasa kodanikeühenduste muutumise rohkem bürokraatlikumaks, kommertslikumaks ja professionaalsusele suunatuks, vähendades samal ajal paindlikkust, vabatahtliku töö osakaalu ja suunatust heategevusele. Et vastata teenusetellija nõuetele, toob delegeerimine kaasa lisainvesteeringute tegemise vajaduse (infotehnoloogia, koolitus), mis vähendab võimalusi teiste tegevuste elluviimisel. Riigil kui teenuse elluviimise eest vastutajal on reeglina huvi valida partneriks pigem professionaalselt juhitud kui kindlat ühiskonnagruppi esindav organisatsioon.

Juhul kui avalik teenus antakse üle halduslepinguga, tuleb järgida Halduskoostöö seadust ja seal viidatud Riigihangete seaduse sätteid. Juhul kui sõlmitakse tsiviilõiguslik leping, tuleb jälgida esmalt Riigihangete seadust. Suur osa avalikke teenuseid (n: sotsiaalteenused) on võimalik delegeerida aga vabalt valitud viisil. Riigi vastutuse avalike teenuste üleandmisel sätestab Riigivastutusseadus.

Arvestades seda, et lepingulise delegeerimise objektiks on teenused, mille elluviimise eest vastutab ka avalik võim, siis tuleb avalike huvide kaitsmise nimel eelistada kirjalikke kokkuleppeid. Haldusleping tuleb sõlmida alati, kui õigusakt seda otsesõnu nõuab, kui reguleeritakse kolmandate isikute õigusi ja kohustusi, kui tegemist on riigi või omavalitsuse otsese kohustusega ja kui tegemist on võimuvolituste kasutamisega. Kõigil muudel juhtudel võib sõlmida vastavalt äranägemisele kas halduslepingu või tsiviilõigusliku lepingu. Riik võib halduslepingu vormi kasuks otsustada põhjusel, et see tagab kindlama avaliku huvi kaitse, kuivõrd halduslepingu sõlmimine teenuste delegeerimiseks eeldab Halduskoostöö seaduse järgimist. Tsiviilõigusliku lepingu kasuks räägib omakorda paindlikkus partneri leidmise ja läbirääkimiste protsessi kujundamisel. Kolmanda võimalusena võib avalik võim avaliku teenuse delegeerida ka haldusakti raames, kuid kuna see ei eelda kahepoolsete läbirääkimiste pidamist, siis üldjuhul tuleks eelistada lepingute kasutamist.

Avalike teenuste delegeerimine on laiem mõiste, mille üheks osaks võib, aga ei pruugi olla hanke läbiviimine.

Ei pea. Delegeerimise protsessi algne eesmärk ei ole teenuse pakkumise üleandmine eraorganisatsioonile iga hinna eest, vaid lisamotivatsiooni tekitamine teenuse elluviijas, sõltumata selle juriidilisest olekust. On loogiline, kui pakkumisprotsessist võtab võimaluse korral osa ka seni teenust osutanud riigiüksus, kes selleks, et säilitada oma töö, on motiveeritud tegema võimalikult soodsa pakkumise.

Siin tuleb arvestada lepingupartnerite soovidega ja teenuse iseloomuga. Kodanikeühendustel on alati kasulikum omada võimalikult pikaajalist lepingut, avalikul võimul aga vastupidi, et ebarahuldava, kuid lepingu katkestamist mittevõimaldava tulemuse korral oleks võimalik partneri väljavahetamine. Samas peab avalik võim arvestama, et liialt lühikese lepingu korral ei ole partner motiveeritud pakkuma parimat võimalikku teenust. Osades maades on põhilisemate kommunaalteenuste lepingute pikkus sätestatud seadustes, jäädes vahemikku 3 kuni 10 aastat. Suuri investeeringuid nõudvate lepingute kestvus võib näiteks ulatuda ka kuni 40 aastani.

Avalike teenuste üleandmise puhul on tegemist oma sisemist loogikat omava protsessiga. Et avalike teenuste üleandmisel tuleb jälgida ka suure hulga mittemõõdetavatest väärtustest kinnipidamist nagu võrdne kohtlemine, siis on vajalik, et partnerite vahel valitseks usalduslik suhe. Selleks, et seda tekitada ühtset arusaama ja vähendada omakasupüüdliku käitumise võimalikkust ongi ellu kutsutud teenuste üleandmise “hea tava”. Avalike teenuste delegeerimise „hea tava“ ehk standardid on juhiste kogum avalike teenuste üleandmise protsessi läbiviimiseks, mis peab tagama ühiskonna poolt aktsepteeritud tulemuse saavutamise. On vajalik, et iga omavalitsus ja riigiasutus omaksid selget ja avalikustatud poliitikat avalike teenuste delegeerimise kohta.