Alari Rammo: HMNi seitse surmapattu

Hasartmängumaksu nõukogust (HMN) saavad igal aastal kultuuri-, noorte-, sotsiaal- ja haridusprojektid üle 10 miljoni euro. Taotlused esitatakse kolme ministeeriumi (KuM, HTM, SoM) kaudu, ent otsused teeb nende kantsleritest ja parlamendierakondade esindajatest koosnev nõukogu. Alari Rammo selgitab vabakonna Kärajate eel, miks ja kuidas rikub HMN vabaühenduste rahastamise kõiki kuut põhimõtet.

1. Rahastamine ei seondu kokkulepitud poliitikaga

Vabaühenduste rahastamise juhendi üks põhimõtetest on rahastamise põhinemine avalikul huvil ning kooskõla riigi/KOVi strateegiliste eesmärkidega. HMNi kaudu jagataval rahal puudub iseäranis viimane seos – prioriteedid on ministeeriumiti eri täpsusega ja kohati üldsõnalised. Tulemuslikkust ja mõju ei hinnata ka aruandlusel. Fookuse ja sidususe puudumisel on samas üks positiivne aspekt – HMN võib toetada uute ideede katsetamist, mil pole veel arengukavades ega teiste rahastajate juures kohta.

2. Ministeeriumide jaoks pole HMN oma

Nõnda ei võta ka ministeeriumiametnikud HMNi projekte eriti pühendunult, kuna tegevused ei kattu ministeeriumide strateegiliste eesmärkide ja arengukavadega. Samas viiakse HMNi abil vahel ellu just mõne arengukava eesmärke, mis ei tulene omakorda ühestki HMNi reguleerivast õigusaktist. Ametnikel pole aega ega tahtmist projekte korrektselt hinnata, otsuseid põhjendada.

3. Otsused on parteilised

Küll aga peavad HMNi omaks parteid, kelle esindajad moodustavad enamiku nõukogust. Taotlejad teevad julma lobitööd rahvaesindajate seas, viimased näevad HMNi ise ka ainsa võimalusena peale katuseraha, kuidas oma valimisringkonnale kommi tuua. Ehkki formaalselt hinnatakse taotlusi ministeeriumides, teeb nõukogu pingerea sageli ümber.

4. Otsustajad pole pädevad

Riigikogu liikmed teavad väga hästi, mida nende valimisringkonnas vaja on, aga konkreetseteks tegevusteks ükshaaval raha jagamine on siiski täitevvõimu ülesanne. Sisulist pädevust taotluste valdkondlikele eesmärkidele vastavuse hindamisel Riigikogu liikmetel pole ja seda ka ei otsita, nagu mainitud punktis 1.

5. Rahastusliigid on sassis

Rahastamise juhend eristab projekti- ja tegevustoetusi ning avaliku teenuse osutamise üleandmist vabaühendusele. HMN eristab vaid väike- ja suurprojekte – esimesed alla ja teised üle 6000 euro. Väikeprojekte saab esitada iga kuu, suurprojekte korra aastas. Viimased on selgelt tegevustoetuse iseloomuga, milleks on mõistlik sõlmida partneritega mitmeaastased lepingud.

6. Bürokraatia kõigile üks

Sõltumata sellest, kas toetussumma on 100 või 10 000 eurot ja kas sisuliselt tegu projekti- või tegevustoetusega, tuleb täita samu nõudeid taotlemisel ja aruandlusel. 100euroste toetuste jagamine ministeeriumi poolt väikestele kohaliku tähtsusega projektidele pole juba ise kuidagi mõistlik ega proportsionaalne. See peaks olema kohaliku omaalgatuse programmi (KOP) või üldse KOVi teema.

7. Struktuure dubleeritakse

HMN rahastab suuresti samu valdkondi, eesmärke ja tegevusi kui Kultuurkapital (kultuuri ja spordi vallas) ning KOP kohalikul tasandil. Sealjuures on Kulka palju läbipaistvam ja sõltumatum. Pole harv, et sama tegevus või ühing on veel ka eraldi ministeeriumi eelarvereal. Säärane kombineerimine toob näiliselt lõpuks ühingule raha kokku, aga kaasa mitmekordse halduskoormuse ja ebakindluse tuleviku suhtes. Taotlejateks on sealjuures ka riigiasutused, kes võiks ometi olla otse eelarves.

Hasartmängumaksu seaduse järgi läheb teist sama palju kui HMNile otse Kulkale, kolme miljoni kandis Siseministeeriumile/EASile regionaalseteks projektideks ja miljon miskipärast otse Eesti Punasele Ristile. HMNi enda teenindamisele kulub kultuuriministeeriumil ligi 50 000 eurot.

Kärajad toimuvad 27. novembril Tallinnas konverentsikeskuses Bliss kell 11-16.

• Artikkel
• Raha
• Riik