Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Kriisiolukorras kipuvad käepärast jääma üha suuremad üldistused ja lihtsamad lahendused. Kriisidel on aga komme lõppeda ja siis tuleb ühiskonnana kuidagi edasi elada, kirjutab Vabaühenduste Liidu kommunikatsioonijuht Andrei Liimets.
Raamatus “Mistakes Were Made (But Not by Me)” kirjeldavad autorid Carol Tavris ja Elliot Aronson polariseerumist kolmnurgana, kus ühisest alguspunktist võivad kaks inimest üsna suvalise argise valiku kaudu jõuda vihaselt vastandlike seisukohtadeni. Kaitsmist vajavad seisukohad kinnistuvad ajapikku identiteedina, mida muuta on üha keerulisem. Näitena kasutavad autorid koolieksamil petmist või petmata jätmist, millest kujuneb hiljem kategooriline eetiline hoiak. Sama näeme täna vaktsineerimisega.
“Ma ei ole küll ekspert, aga…” on muutunud paljude keeruliste teemade puhul refrääniks, mis kaugeleulatuvaid järeldusi siiski ei takista. Valdav enamik meist pole viroloogid ega meditsiinispetsialistid, kuid vaktsineerimist saadavad sedavõrd veendunud hoiakud nagu oleksid eksperdid enamik meist. Unuma võib kippuda hetk, mil otsus kaitsesüst ära teha või mitte teha võis toetuda üsna juhuslikele mõjutajatele – autoriteetse sõbra soovitusele, viimati loetud ärevaks muutvale uudisele, lähedase tervisekogemusele.
Tagantjärele võib kahtluste, kaalutluste ja konkureerivate poolt- ning vastuargumentide pealt tehtud otsus tunduda hoopis ainumõeldavana. Teisiti ei saanuks ega võinukski minna! Vastuargumendid sunnivad otsima valiku poolt üha uusi argumente, kaevik süvenema aga sinnamaale, kust enam ei paistagi, kas teises kraavis peidab end inimene või sisalik.
Nii kaob igasugusest arutelust nüansitundlikkus. Mitte ainult ei unune, et ühes inimeses on peidus küllaga eri hääli ja vastandlikke kahtlusi, vaid üldistuste teele jäävad üha suuremad ühiskonnagrupid. Iga vaktsineerimise pooldaja muutub kujutluses mõtlemisvõimetuks nukuks (kuigi küllap on ka neid) ja iga vaktsineerimata inimene reaalsusega kontakti kaotanud lamemaalaseks (ning ka neid, ehkki mõlemal juhul vähem kui halvemal hetkel tunduda võib). Kaitsepositsiooni surub see mõlema, ikka sügavamale ja sügavamale.
See artikkel pole aga kellegi vaktsineerima ega vaktsineerimata jätma veenmiseks, õigupoolest isegi mitte vaktsineerimisest. Mitte ainult suutmatus üldises plaanis üksmeelele jõuda, vaid vastupidi suutlikkus suguvõsade, töökollektiivide ja sõpruskondade kaupa tülli kammida on kainestav peegeldus ühiskonna terviseseisundile laiemalt. Mitmeti on räägitud, et koroonaga seonduv pole üksnes tervishoiukriis, vaid põrkub mitmete teiste kriisidega – kriisiga poliitikas, kriisiga meedias, kriisiga hariduses ja nii edasi. Suuresti on see usalduse ja solidaarsuse kriis.
Usaldavas ühiskonnas täpselt nagu usaldavas suhtes ei tunne ükski osapool, et talle üritatakse mingil põhjusel kotti pähe tõmmata. Ka oma peaga mõeldes, kriitilist meelt ja skepsist säilitades on võimalik tõlgendada uut teavet heas usus – mulle räägitakse tõtt, mulle tahetakse head, otsuseid tehakse parima võimaliku teadmise alusel. Nii on solidaarne ühiskond valmis vastu võtma ka lahendusi, mis kõigile ei meeldi – jah, täna pean ehk mina käituma viisil, mis mulle ei sobi, kuid ühise hüve või kellegi teise heaolu nimel on see vajalik ning isiklik risk vastuvõetav, küllap võin ma loota edaspidi samale teiste poolt. Samasugune vabast tahtest ja heast usust tulenev solidaarsus on ka toimiva demokraatia aluseks.
Polariseerunud ühiskonnas kipub aga end argumentide, andmete ja ekspertteadmiste asemele nihutama solidaarsuse kuri kaksikvend, vastaspoolt millekski sundiv enamuse tahe. Nii tõttavad mitmed arvamusliidrid kõnelema rahva eest või rõhuma arvukusele – kehastuma vabadusvõitluse eestvedajateks või matsikarjale valguse toojateks. Võidu pannakse püsti vastandlike eesmärkidega Facebooki-gruppe või petitsioone, rõõmustatakse järjekordse ümara laikijate numbri üle ning hõõrutakse käsi kokku: meid on palju, mõistlikke on palju. Aga meeles tasub pidada ka Ahto Lobjaka sõnu Müürilehes, et kui Lääne tsivilisatsiooni ajalugu meile midagi õpetab, siis seda, et õigus on vähestel, kui mitte lausa üksikutel.
Eks võigi ka seda näha väärtusena, et nähtavale toodud mõrad lubavad nendega vähemalt tegeleda, mitte oma mullis mõnuleda, et kõik mõtlevad nii nagu mina ning oleme riigina valmis saanud. Tõsi, pingesse kruvitud ühiskonna ja kobarkriisi tingimustes on väga keeruline rahulikult sisse-välja hingata ja püüda olukorda kõrvalt kaeda, ent ega viimast lõtva aega ei meenugi. Enne kooseluseadust, pagulaskriisi ja EKREt näib juba mingi Muinas-Eesti, kus murutütred muretult kannelt mängisid.
Kriisidel on siiski komme varem või hiljem lõppeda ning selleks hetkeks tekkinud suuremate või väiksemate rusude vahelt tuleb kuidagi edasi minna, eriti arvestades järgmisi väljakutseid (heihoo, kliimakriis). Ja kuigi mõned tahaks juba praegu karjuda “miks me ei võiks ometi kõik läbi saada?”, koos “Hakuna matatat” laulda ja ühiselt erinevatele probleemidele vastu astuda, on seda heasoovlikkust fantaasiast tegelikkusesse oluliselt raskem kanda.
Häid praktilisi lahendusi sellele olukorrale vähemalt lühikeses perspektiivis ei olegi. Kui kellelgi oleks võlunipp ühiskondade polariseerumise vähendamiseks, elaksime me küllap oluliselt teistsuguses meedia- ja aruteluruumis ning saaksime omavahel sõbralikumalt läbi. Seniks tuleb teha igapäevast iseendale meenutamise rasket tööd, et see, kas me oleme parasjagu enamus või mitte, ei tähenda veel automaatselt, et meil oleks õigus, ja kõik teised peaksid maailmast täpselt samamoodi aru saama. Aru saamiseks, miks keegi teine teistmoodi aru saab, kulub aga esmalt ära suutlikkus ning valmisolek minna tagasi iseenda arusaamade lätetele.
Lõpetuseks, mis puudutab millegi ühiselt tegemist, siis siit lihtne päevakohane üleskutse – valigem 30. novembril annetamistalgute seast endale oluline teema või algatus ning aidakem vabaühendustel pingelist aastat rohkete heade tegudega lõpetada.
