Andrei Liimets: Lumehelbekesed päästavad maailma
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Eesti Ekspress kogus lühikesi mõtteid ja soove Eesti Vabariigi 104. sünnipäevaks. Kodanikuaktivist, kultuurikriitik ja Vabaühenduste Liidu kommunikatsioonijuht Andrei Liimets kirjutas lumehelbekestest.
Üheks nimetuseks, mida viimastel aastatel pillavalt kasutatakse, on lumehelbeke. Enamasti mõeldakse selle all pealekasvavat põlvkonda, kes on ülitundlik ja õrn, aldis haavuma ja visa maailma tegelikkusega, “asjadega nagu nad päriselt on” leppima.
Kriisist kriisi käimine kasvatabki paksu nahka. Juba rahvuslik enesekuvand lähtub kannatustest, vastu pidamisest ja üleelamisest. Lähiajalugugi koosneb okupatsioonist, kartulikoorte söömisest ja idasuunalise ohuga elama õppimisest. Nüüd siis pisut enam kui kümnendiga otsa masu, pagulased, kooseluseadus, koroona, kliima, Ukraina ja kõik muud maailma õudused.
Elame justkui pideva rünnaku all, nii väljaspoolt kui ühiskondliku polariseerumise tingimustes ka riigi sees üksteiselt. See sunnib veelgi enam kaitseasendisse, oma serva, tiiba, hõimu, äärmusesse. Idealism kipub sellistes oludes asenduma heitumuse või kibestunud kinnisideelisusega. Nahk üha pakseneb. Inimesest saab ninasarvik või söekuubik. Kapseldumine ja kaugenemine sünnitavadki maailma, kus luust ja lihast elusolendist jääb alles silt. Kasulik loll, kollaborant, konservatiiv, sots, nats, lilla ja nii edasi.
Ja lumehelbeke. See, kelle nahk pole veel piisavalt paks, et sealt enam miski läbi ei torkaks. See, kellel on valus, kui kellelegi tehakse liiga, kui ta näeb ja kogeb ülekohut. Meil on ikka komme loota, et noored on meie tulevik ja küllap nemad probleemidele lahenduse leiavad. Palju raskem on omaks võtta nende väärtuskomplekti, loobuda kindlusest, kuidas “asjad päriselt on” ja kas see on parim viis, kuidas nad olla võiksid.
Omaenda kannatuste narratiivi alt on seda ehk raske vastu võtta, aga meile võikski rohkem haiget teha, kui kellelgi teisel on halb, keegi teine kannatab puudust, vajab tuge ja turvatunnet. Meile võikski rohkem haiget teha, kui keskkond meie ümber kannatab, kui meie mugavuse, rõivastuse ning toidulaua nimel kannatavad teised riigid ja liigid. Millegi muutmiseks peabki olema natuke ebamugav, natuke valus. Vahest võiks me kõik olla vähem söekuubikud ja rohkem lumehelbekesed.
Ilmunud algselt Eesti Ekspressi veebis.
