Andres Anvelt rahastamise inventuurist ja heaks kodanikuks olemisest

Mari Öö Sarv 18. aprill 2017

Foto: Karl-Kristjan Nigesen

Novembris asus siseministrina tööle ja muu hulgas ka kodanikuühiskonna asja ajama Andres Anvelt. MARI ÖÖ SARV veetis jõulude eel ministriga tunnikese tugevast kodanikuühiskonnast unistades, intervjuu ilmus Hea Kodaniku kevadnumbris.

Härra minister, kelle asi on kodanikuühiskonda edendada: riigivalitsejate või kodanike?

Kõigepealt peab olema kodanike enda tahe, ühtegi kodanikuühiskonda ei saa peale suruda. Riik saab soodustada, osa asju ära delegeerida, see on riigile soodsam ja ka mugavam heas mõttes.

Missugused need mõned asjad on?

Väga paljud asjad, mis seotud sotsiaalse suhtlusega. Minule meeldib rääkida turvalisusest. See, et inimesed kasutavad üksteist heas mõttes ära, et luua mingi piirkonna turvavõrgustik, on kõige parem näide.

Ka naiste varjupaigad ja muud sotsiaalsed teemad, kus inimesel on lihtsam suhelda teise kodanikuga, kes on välja koolitatud ja pädev, aga ei ole ametnik.

Mõnes kohas riik soodustab ja ka rahastab seda rohkem, samas ma arvan, et liigse rahaga heas mõttes ära hellitada ka ei maksa, rahastamisvõimalused võiksid olla mitmekesisemad.

Mida teie ette kujutate, kui ütlete “tugev kodanikuühiskond”?

Laiemalt ma arvan, et tugev kodanikuühiskond on see, kus inimesed saavad tegelda kas töö kõrvalt või oma põhitegevusena sellega, millega neile meeldib tegelda. Siis on neil elu mitmekesine, kodanikuühiskond on mitmekesine ja ka selle rahastamine peab olema mitmekesine.

Mida tugeva kodanikuühiskonnani jõudmiseks tarvis on?

Inimestele tuleb rääkida võimalustest. Lihtsalt rääkida, rääkida, rääkida! Näiteks üks kodanikuühendus valgustab teist. Kuidas tekkisid Tallinnas asumiseltsid? Keegi oli esimene, see hakkas kasvama, teised nägid selle positiivseid külgi …

No see algas nii, et Uues Maailmas hakkasid inimesed üksteisele tere ütlema ja nüüd meil on asumiseltside buum …

… ja täpselt nii ongi! Kui ma lähen Murastes hommikul jooksma või õhtul koeraga jalutama, ütleme kõik üksteisele tere, aga kui ma sinna kolisin, kõndisid inimesed pahuralt ringi ja vaatasid, et naaber jumala eest lumelabidat ära ei varastaks.

Aga see rääkimise asi. Mul on õudselt kahju, et meil on kolmandik inimesi, eriti venekeelsed inimesed, kes on inforuumis ära kadunud. Kui ma käin, ametipostist sõltumata, Ida-Virumaal, Narvas, siis seal on kõik see nii lapsekingades. Kui räägime kogukonna turvalisusest, siis naabrivalve teemat tuleb seal selgitada, et see on “ise”, see pole kinnisvarafirma ega sisseostetav naabrivalvurite teenus, vaid igaühe enda panus. Inimesed loodavad ikka veel, et kuskil on keegi tähtis riigi vormis onu või tädi, kes tuleb ja korraldab neile kasvõi miinimumstandardi ära.

Tegelikult on kodanikuühiskond tähtis ka sellepärast, et selle kaudu on võimalik survestada sedasama ametkonda, kohalikku omavalitsust, riiki mistahes tasemel. Kui kodanikuühiskond on nõrk, siis on riigi ja ametniku omavoli selle võrra suurem, siis pole kaugel ka korruptsioon, sest kodanikku hoitakse eemal, tema omakorda tunnetab, et “mis mina saan öelda, need on seal suured härrad ja prouad” ja tekibki kahe maailma konflikt.

Nii et kodanikuühiskonda on vaja kodanike enesekaitseks riigiaparaadi eest?

Muidugi, sada protsenti! See on minu meelest üks alusväärtusi. Ühtpidi rikastada me maailmanägemist, teistpidi balansseerida riigi ja kodanike ja omavalitsuste suhteid. Olen alati seda rääkinud, et kui inimesed näiteks tunnevad, et tööandja ei maksa neile piisavalt raha, siis ametiühingutesse kogunenuna hakatakse neid võtma partneritena, samuti on riigi puhul. Ükshaaval on nõudlikke kodanikke ju palju lihtsam eemale suruda.

Nüüd te juba vastandate riiki ja kodanikke, aga iga ametnik on ju ka kodanik.

See ei ole vastandamine. Muidugi on ka ametnik kodanik, muidugi tahab ka tema, et riigis oleks asjad hästi. See ei ole vastandamine, see pole üks inimene versus üks inimene, vaid süsteemide balansseerimine.

See on siis süsteem versus süsteem?

Jaa. Sest tegelikult on riigiaparaadil
ja bürokraatial omadus paisuda, seda on Max Weber ja teised tõestanud, selle vastu ei saa mitte midagi teha, ja selle balansseerimiseks peab olema mingi teine mehhanism. Kodanikuühiskond on üks selline mehhanism. Ametimaailma ülesanne on sellesse suhtuda positiivselt, sellepärast see ei olegi vastandumine, mis lõppeb mingi konfliktiga, kus üks hakkab teisel kraane kinni keerama või midagi.

Mis Venemaal on juba kümmekond aastat tagasi toimunud, ja näen, et kuskil Euroopas liigutakse sinna suunda, on see, kui üks pool näeb, et lihtsam on mitte ise peeglisse vaadata ja enda tegevust tasakaalustada, vaid hakata teist lämmatama – mingil määral nagu perevägivald.

Tahtsin just öelda, et see on iga suhtega nii, olgu tööl, kodus või riigiga …

Absoluutselt! Kui üks hakkab domineerima ja teist paika panema, siis teine on küll olemas ja käib mööda nööri, aga ta on jõuga teatud käitumispiiridesse surutud. Muidugi kui ta näitamiseks nurgast välja tuuakse, siis ta naeratab ka, sest elektrišoki aparaat on külje all.

Aga mis siis saab, kui kodanikud on lollid?

Lollid kodanikud ei hakkagi ühinema ja siis on vaja selgitada, debateerida, vestelda, arutada, tõestada, tuua välja omad argumendid. Julgen väita, et Eestis meil pole seda oskust saavutatud, et võime või tahame rääkida kõigist nüanssidest. Rail Balticu puhul on näha, et probleem tekib sellest, et mingid asjad on hämarusse jäetud, protsessid algasid pihta liiga suure hurraaga, et aken Euroopasse, aga keskkonnamõjudest hakkasime alles hiljem rääkima … Ma ei ole transpordivaldkonna spetsialist, aga selgitamine on see, mis võib inimesi ühisele arusaamale kiiremini lähendada. Aga lõplikku ühist arusaama ei tulegi, alati jäävad mõned, kes näiteks lihtsalt ei tahagi põhimõtteliselt rongiga sõita.

Räägime nüüd sellest mitmekesisest rahastamisest. Plaanite alustada kaardistamisest.

Riigil puudub ülevaade, kui mitmest allikast ka partnerkodanikuühendused veel raha saavad, teistest rääkimata. Peame aru saama, kui palju tuleb rahvusvahelistest allikatest, kui palju riigilt, aga on
ka hämarat tsooni. Kui see teadmine on olemas, saab ka riik oma rahastamise prioriteete paremini paika panna.

Ütleme nii, et see on inventuuri tegemine, et panna kapis iga raamat oma riiuli peale.

Ja saame ka teada, palju meil raamatuid üldse on?

Jah, nii on.

Kas me kavatseme ka raamatuid juurde hankida? Millal hakkab Kodanikuühiskonna Sihtkapitali eelarve jälle kasvama?

Sellised asjad saavad kasvada, kui me räägime riigieelarvest …

Me räägime KÜSK-i eelarvest.

KÜSK-i eelarve on otseses seoses riigieelarvega …

KÜSK-i eelarve on otseses seoses kodanikuühiskonna arengukavaga.

Jaa, ma saan aru. Ma pelgan natuke neid kasve, mis on seadusesse sisse kirjutatud, sest me teame, et on erinevad prioriteedid ja need muutuvad vahel.

Selleks tehaksegi revisjoni, et näha, kas me arengukava täitmiseks midagi kusagil ei dubleeri. Kui läheb vaidluseks, kas hasartmänguraha taoline jaotamine või katuseraha tuleks ära lõpetada, siis osa ütleb, et ei lõpeta midagi, need on kõige paremad asjad, ja seis läheb väga teravaks. Kui juba kodanikuühiskonna organisatoorses ja administratiivses osas ei olda ühte meelt … Ma tean, et edumeelsem pool ütleb, et seda raha peaks jaotama võrdsemalt, ma olen sellega nõus, HMN on minu meelest praegusel moel oma elu ära elanud, aga katuseraha osas sa ei saa ette kirjutada, et Riigikogu liige ei tee riigieelarvesse muudatusettepanekuid. Teine asi on see, kuhu see raha läheb, seda saab küll kokku leppida. Hea tava on, et ei saa toetada seda, kes juba saab riigieelarvest midagi.

Kui räägime väikestest summadest vabaühendustele, siis mõni ütleb, et need on annetused, mõni, et regionaalsed investeeringud, aga nad pole ju tegelikult kumbagi.

Nad on ühe või teise saadiku poliitilised valikud, sest poliitikul on lootus, eriti maapiirkondades mängib see hästi, et hea sõna temast levib.

Mhmh. Ostab hääli?

Noh, kaudselt võib öelda niimoodi, aga mulle muidugi endale see nii ei meeldi. Ta näitab oma poliitilist toetust ühele või teisele organisatsioonile. Ta ei osta hääli kriminaalõiguslikus mõttes, et Jüri, Mari, siin on teile viis eurot, minge hääletage minu eest. Ta ostab renomeed. See on teine asi. Seda on tehtud Vanast Roomast peale – ma ei taha midagi õigustada, aga kui ma ehitan maksumaksjate raha eest amfiteatri, kus gladiaatorid võitlevad, ja lähen seda avama, siis öeldakse, et mina tegin selle, ehkki tegelikult tegi maksumaksja. Mina võtsin vastu otsuse pakkuda leiba ja tsirkust ja natuke verd, vastu saan renomeed. Kui aga iga etendus ses amfiteatris algab sellega, et käiakse ringi keisri plakatitega, et vali teda, siis see on teisel tasandil avalike vahendite kasutamine.

Kui räägime kodanikuühiskonna arengukavast, siis ma ei näe praegu, et kuskilt oleks lihtsalt võimalik jõuline eelarvekasv. Küll on võimalik, et me võtame innovaatiliselt pildi lahti ja vaatame, kust veel raha saada.

Mida saate siseministrina järgmise kahe aasta jooksul teha, et me jõuaks sellise kodanikuühiskonna juurde, mida peate tugevaks, heaks ja õitsevaks?

Kirjutasime koalitsioonileppesse väga konkreetsed sõnumid sisse. Jõuame jälle rahastamise mitmekesistamise juurde ja ma arvan, et selle üle tuleb meil kabinetis üks tõsine vaidlus. Üks mudel on, et soodustaksime inimestel ise rohkem panustamist. Räägime maksupoliitikast, ja mitte ainult raha annetamisel. Kui inimene panustab raha, aja või millegi muuga, siis ta loob ühiskonnas mingit sotsiaalset väärtust, millega riik ehk hoiab kokku. Probleem on, et seos kokkuhoiu ja tegevuse vahel võib tunduda lihtbürokraatlikult keeruline ja deebeti-kreediti skaalal pole seda üldse näha.

Alkoholipoliitika on siin hea näide: riik võidab pikas perspektiivis haigekassa eelarves, kui piirab praegu alkoholitööstust.

No muidugi, jah. Kohe ei saa seda tulu näidata, saame näidata teiste riikide kogemusi, kes on neid piiranguid kasutanud, tegelikult on võimalik, aga see on keeruline.

Aga kui on valida, kas tõestatult ilus haigekassa eelarve 20 aasta pärast või ilus käibemaksutulu viinalt ja viinareklaamilt järgmisel aastal … Klassikaline test: kas üks komm täna või terve pakk järgmisel nädalal?

Kommiga mind ei meelita, aga kui on valida, kas täna proovin ära singitükikese või nädala pärast on mul koju viia terve käntsakas, siis ma tahtejõuga elaks üle selle ühe ampsu ja valiks ikka käntsaka. Aga siis peab tõestama, et ma ikka saan selle käntsaka.

Eks riigieelarve kontekstis ju tahame ka teada, kust siis täna süüa saab, kui singi võtmata jätame.

Ongi keeruline. Aga rahastamise mitmekesistamine on võimalik, seda lihtsalt pole korralikult analüüsitud ja ministeerium võtab selle ette. See on üks tee, kuidas kodanikuühiskonda panustada – tekitada rohkem võimalusi.

Teine tee on isiklik eeskuju. Ma olen Ida-Virumaal käies päris palju neist asjadest inimestega rääkinud, selgitanud, toonud näiteid, tutvustanud häid praktikaid, ja ma loodan, et seal on hakatud selles suunas mõtlema.

Milliseid võimalusi avab kohalikele vabaühendustele ja kogukondadele haldusreform?

See küsimus oli meil laual ja päris palju oli kemplemist. Osa arvas, et nüüd on õige koht teha külaseltsid kohustuslikuks. Õnneks läks ikka nii, nagu minagi pooldan. Algne haldusreformi seadus ei tahtnud kodanikuühendusi ega külavanemaid üldse mainidagi, et oleme üliliberaalsed, aga minu jaoks oli vaja garantiid, et kui inimesed ikkagi otsustavad külale valida mingi otsustuskogu, olgugi et seadus seda ei nõua, siis sel inimesel on ka õigus minna kusagilt uksest sisse. Panime külavanemale õiguse – õiguse, ei mingeid kohustusi! – osaleda vallavalitsuse istungil sõnaõigusega. Hääleõigust pole, aga ta peab ära kuulatama neis küsimustes, mis puudutavad teda valinud küla või piirkonda. Nii tekib tal ka mingil määral poliitiline jõud. Üks haldusreformi taustamootor on ju see, et külad muutuvad suuremaks, kogukonnad seega palju anonüümsemaks ja võivad “kaduda” ära. On vaja neid hääletorusid, mis hüüaks pasunaga suure uhke valla juhtidele kõrva, et me oleme ka olemas.

Üks asi on hääle tegemine, aga selle tähtis osa on ärakuulamine, väljategemine ja sisuline vastamine.

Ütlen robustselt, aga seda saab lahendada ainult poliitiliste valikute teel. Kui 50-aastasele on juba lasteaias-koolis või kodus midagi pähe istutatud, siis seda ei muuda. Kõige hullem on, et ta mängib, et ta kuulab, ja räägib kaasamisest, pärast lööb ukse kinni ja kõik.

Julgen öelda, et suur osa poliitikuid, eriti maakohtades, saab sellest aru, et kui sa inimesi ei kuula, siis sind järgmine kord võidakse mitte valida. Linnas, kus olukord on anonüümsem, on see palju raskem.

Teine võimalus on, et külaselts ütleb poliitikule ise, et vaadake, me oleme siin selline seltskond, meil on nii palju hääli, ja kui sa oled tark poliitik, võtad kasvõi osa nende ideedest kuulda ja kasutusele, või kui ei saa, siis seletad neile ära, miks sa ei saa.

2017. aastal saavad ka 16–17-aastased valima minna. Kuidas saame teha nii, et noored tahaks ja oskaks
teha endi jaoks tarku valikuid?

Siin ma olen väga optimistlik. Kui justiitsministrina töötasin, siis tegelesime selle muudatusega, laual oli hästi palju põnevaid uuringuid ja nende järgi on nii: mida varem hakkab inimene käima valimistel, seda parem on tema poliitiline teadlikkus. Ja mida vanemalt, seda pealiskaudsemalt nad oma valikusse suhtuvad.

Küsimus on, kuidas me saame nende esimestele valimistele maksimaalselt noori.

Meil on kümme kuud aega, mida me saame teha?

Üks on see, mida mina teen: käin koolides esinemas ja räägin, milline on meie igaühe vastutus, et ei ole nii, et kusagil on mingi onu või tädi, kes sinu eest midagi ära teeb. Kui sina ei mõjuta onu-tädi valikut, siis ta teeb selle sinu eest. Kui sina ei tegele poliitikaga, siis poliitika tegeleb sinuga. See on selgitustöö, aina selgitustöö, ma ei näe muid teid. Erakonnad mängivad siin oma rolli juba sellepärast, et need inimesed saada ennast valima. Riik võib ju teha mingi kampaania, et meelde tuletada, et nüüd on su elus selline periood, kus sa saad hakata selliseid asju otsustama.

Meie räägime valimisea langetamisest, aga maailmas räägitakse üha rohkem kodanikuruumist. Kas saate lubada, et Eestis kodanikuruum ei kitsene, vaid ainult laieneb?

Jaa, niikaua kui mina ja minu erakond on kuskil riigi tüüri juures.

Vaatame imestusega Ungaris ja Poolas toimuvat kodanike- ja pressivabaduse piiramist. Miks see juhtub siinsamas meie ümber, seni justkui ka demokraatiat väärtustanud ja meiega samasuguse ajalooga riikides?

See pole ajaloos uus asi, et hirmude külvamise ja kodanike vabaduste kokkutõmbamistega sillutab osa inimesi endale pikemat ja kauemat võimul olemist. Seda üritatakse kogu aeg igal pool ja mõnel õnnestub. Mängitakse inimeste hirmutunnete peal. Need on sammud totalitarismi poole. See on tegelikult monopoli kehtestamine.

Aga kui sa keelad seetõttu ära kodanikuühenduste välismaise rahastamise, siis …

Seda ei tohi teha!

No justnimelt. Mida siis teha saab?

Siin on üks koht, kus kodanikuühiskond saab kõige rohkem panustada, riik ei tohi sellesse teemasse üldse oma nina toppida, muidu öeldakse, et riik ostab antipropagandat.

Kui Venemaa püüab inimesi oma mõjusfääri tõmmata, siis ta ei kasuta selleks ju mingit hard-core tegevust, vaid pehmeid meetodeid – natuke meediasõda, natuke “kodanikuühiskonda”, natuke ajavad inimestele puru silma. Riik peab selle vastu oma sõna ära ütlema, aga mingi osa inimestest langebki veenmise ohvriks ja usub, paralleeli tõmmates teise umbluuga, et kloori ongi mõnus juua.

Ja kust peaks see vaene inimene siis teadma, mis on tõde?

Siin saabki kodanikuühiskond appi tulla. Riigil oma loosungite ja sõnavõttudega on vähe võimalusi, sest ehkki osa inimesi saab sellest kinnitust, et me oleme kaitstud, on riiklik selgitustöö teistele nagu härjale punane rätik ja nad radikaliseeruvad veel tugevamini.

Niisiis otsivad suured internetifirmad nüüd võimalusi, kuidas radikaliseerumise, ähvardamise ja ohtude vastu astuks kodanikkond ise. Alates sellest, et otsida suhtlusvõrgustikest radikaale ja tegeleda võimalike propagandaohvritega. Need on ju inimesed meie hulgast, kes mingil sotsiaalsel põhjusel otsivad endale uut väljundit. Kui istuda hommikust õhtuni internetis, leiab kindlasti mõned kohad, kus pakutakse “alternatiivset maailma”. Kui seda otsitakse, siis alternatiive ei peaks pakkuma ainult provokaatorid,
vaid ka teised seltskonnad ja leheküljed, kus räägitakse samast teemast natuke teistmoodi. Nii tekib rohkem variante kui äärmusrühmitused. Kui see vastukaal on mingi riiklik portaal à la antiradikaal.gov, siis seal ongi ju see “riiklik propaganda”, millele ta alternatiivi otsib. Aga kui ta leiab endasuguste kodanike vestlusfoorumi või kodulehe, mis räägib kodaniku perspektiivist sellest, mis võib juhtuda, kui me annamegi kõik oma vabadused kellelegi jumalikule olendile ära ja oleme nõus selle eest surema, siis saab inimesed sealt välja tirida.

Kuidas Te Andresena aktiivse kodaniku elu elate ja eeskuju annate?

Minu kõige suurem panus elus on kirjutamine ja üks mu lemmiktegevus on käia koolides rääkimas. Ühtepidi on see osa poliitiku tööst, aga 99% ma ei räägi seal poliitikast, vaid oma elukogemusest, valikute tegemisest, loomingust, elupraktikast, põnevatest seikadest, tagaajamistest. See läheb peale ja mulle meeldib see vahetu suhtlemine.

Ma tean, et mul on olnud languste ja tõusudega positiivne elu, aga keskkoolis ma olin segaduses, mida ma nüüd teen ja kuhu lähen, ja ma oleksin väga tänulik olnud, kui keegi päris elust oleks tulnud rääkima. Seda ei pea üldse tegema mingi ühenduste raames. Ma osalen küll igasugustes, kirjanike liidust reservohvitseride koguni, aga ma pole neis eestvedaja ja seda, mida ma teen, saab teha ka liikmeks olemata.

Usute siis sõna levitamisse, mõttega nakatamisse, innustamisse?

Kindlasti!

Artikkel ilmus Hea Kodaniku noorteteemalises numbris.

Andres Anvelt rahastamise inventuurist ja heaks kodanikuks olemisest

Viimased artiklid:

Viimased uudised:

Novembris asus siseministrina tööle ja muu hulgas ka kodanikuühiskonna asja ajama Andres Anvelt. MARI ÖÖ SARV veetis jõulude eel ministriga tunnikese tugevast kodanikuühiskonnast unistades, intervjuu ilmus Hea Kodaniku kevadnumbris.

Kodanikuruum

Vabaühenduste Liit