Andrus Saliste: Kui esimene samm tehtud, pole enam pääsu
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Muraste külaseltsi eestvedaja Andrus Saliste tunnistab, et vabatahtlikuks olemine on kummaline kogemus: Pärast esimest sammu oled ühel hetkel seotud neljandaga ja järgmisena tegeled juba uute vahvate inimeste kaasamisega.
Kui nüüd tagasi vaadata ja mõelda, kuidas see minul juhtus või mis ajendas panustama lihtsalt heast tahtest, siis eks igal tegevusel ole ikka mõni ajend, olgu selleks siis puhtam ümbrus, mida ise nautida, või turvalisem keskkond, kus julgem liikuda. Peagi lisanduvad järgmised väärtused nagu oskuste areng, sõpruskonna kasv, ühistegemiste võlu. Iga algus on raske ja tihtilugu üheks takistuseks ongi vast julgus alustada. Teinuna aga esimese sammu võin kinnitada: see tunne on väga tore.
Usun, et minule on selle pisiku sisse istutanud läbi eeskuju vanavanemad, vanemad, sõbrad. Juba Nõmmel elanud vanaisa õpetas, et vaatamata sellele, et Vabaduse puiestee kõnnitee eest hoolitseb kord nädalas linn, korrastas ta seda ala lisaks ise, et enda koduümbrusest jätta hoolitsetud mulje. Mälupilti ongi jäänud lapsepõlves tema koduaiatagune ala kui üks piirkonna hoolitsetumaid. Vanaema aga oli üks tore hing, kes suguvõsa inimesed koos hoidis ja kõik suuremad ja väiksemad karid ära lahendas, juba ennetavalt. Ehk siis ise võeti asi käsile ning saavutati seeläbi ka endale vahvam olemine. Eeskujud ongi need, mis tihtilugu kõnetavad ja eelpool nimetatud on vaid mõned, mis minu teekonda on kujundanud.
Muraste külaseltsiga sai külakogukond alguse. Aastal 2008 tekkis mõte, siis vestlus lähimate naabritega, siis juba küla teisest otsast järgmiste värskete tuttavatega ning 2009. aasta aprilliks oli külaselts loodud. Saavutuste jada, mis Muraste külaseltsil on ette näidata, on piisavalt suur tõestamaks ühiste pingutuste abil saavutuste õnnestumist. Üheks olulisemaks on küla erinäoliste piirkondade toomine ühise laua taha ja koos arengukava loomine, kus prioriteedid koos paika loksutatakse. Nii on ka omavalitsusel lihtsam soove tegevuskavasse suunata. Samuti kaasav panus küla korrastamisesse ning ühistegemistesse. Õnnestumiste tagajärg tõi kaasa ka üle-Eestilise käimise Kodukandi raames.
Kui ise usud sellesse, mida teed, siis on lihtne leida ühinejaid ja järgijaid. Loen üheks suurepäraseks saavutuseks ka Kaitseliidu Harku Rannikukaitse Üksikompanii loomist, mis ühistest külajuttudest on tänaseks kasvanud iseseisvaks organisatsiooniks suures Kaisteliidus ning tegus mitmel rindel.
Et aga mitte jääda vaid õnnestumiste juurde, siis peab kirjutama ka ohtudest. Iga panustamine toob paratamatult kaasa teisest loobumise. Minu puhul ennekõike ajast perekonna rüpes ja kodustest tegemistest. Jääb nägemata mõni film, lugemata raamat, külastamata teater või harrastamata huviring. Ka minul on olnud ajas korraga liiga palju vabatahtlikke tegevusi ning ühel hetkel on vaja valida, millistega põhjalikumalt tegeleda ning millistesse panustada toetavana. On öeldud, et abistama minnes tuleb ennekõike vaadata, et ennast ohtu ei sea või unarusse ei jäta. Tegusid tuleb teha rõõmuga ning ennast säästvalt. Ainult nii on sellest kasu nii endale kui ka nendele, kellele abi on suunatud või areng planeeritud.
