Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Peagi ilmuva ärisektori ja vabakonna koostöö teemalise Hea Kodaniku avaessees kirjutab Annika Arras sellest, kuidas ühiskonna eest ühiselt hoolitseda.
Ma selgitan esmalt, miks ma olen paadunud optimist. Lugesin hiljuti üht artiklit, mis selgitas idioomi “must lammas” teket. Nimelt olla 18. sajandi Inglismaal täheldatud, et igasse lambakarja sündis alati üks must lammas. Tollal nähti teda kurja kehastuse ja halva õnne endena, samuti oli must vill väheväärtuslik, sest seda ei saanud värvida. Pool sajandit hiljem pidasid Sussexi karjused musta lamba sündi karjale hoopis õnne märgiks. Tänaseks on teaduslikult tõestatud, et regressiivne geen lööb välja 25% juhtudest ja nii sünnibki must lammas. Ei too see õnne või õnnetust, sünnib lihtsalt teist värvi lammas.
Meil on võimalus uskuda, mida soovime, me võime anda sündmustele tähendusi nagu hing ihkab ja meil on võimalus kujundada oma käitumist faktidest lähtuvalt.
Põhjus, miks ma alustasin musta lamba looga, seisneb selles, et ilma mustade lammasteta ei saa hakkama kusagil. Täiuslikku inimest pole olemas. Linnatänavail kõnnib ikka aeg-ajalt mõni musta villaga kaetud lammas vastu, olgu ta siis ettevõtja, vabakondlane, ametnik, ajakirjanik või poliitik. Kui ainult musti lambaid märgata, võib pilt päris villaseks muutuda. Mina enamasti end neist häirida ei lase, kuigi tajun nende olemasolu. Ma näen esmalt valgeid lambaid, sest neid on alati rohkem. Ja ma usun ühiskonna arengusse läbi eeskujude.
Minu optimistlikus maailmas on Eestis asjad hästi. See ei tähenda, et ei saaks paremini või et probleeme poleks, aga ma kutsun üles olema orienteeritud probleemide lahendamisele, mitte näpuga osutamisele. See omakorda tähendab eeskujuks olemist.
Eesti areng on kinni koostöötahtes, austavas arutelukultuuris, võimes hinnata olukorda objektiivselt, käitumisviisis, mis kahjustab võimalikult vähe meie elukeskkonda, tegudes, mis pole vaid omakasu peal väljas, hariduses ja harituses. Ja veel kord rõhutan – koostöös. Mitte ainult tahtes, vaid ka võimes.
Kuigi ühiskonnateadus on meid lahterdanud sektoritesse – avalik, era-, kolmas sektor, lisaks on meid veel klassifitseeritud võimust lähtuvalt (nt meedia kui neljas võim). Ei saa üle ega ümber faktist, et me kõik oleme inimesed ja oma riigis kodanikud, olenemata sellest, millist rolli parasjagu täidame. Seega on meie riigi heaolu jagatud vastutus ja muutus algab igaühest endast.
Vabakonda koondunud aktiivsed kodanikud tahavad midagi ära teha, midagi paremaks muuta. Neile (meile) läheb korda. Mõned valutavad südant sõbra pärast, teised on probleeme omal nahal kogenud, kolmandad tajuvad globaalset mõõdet ja ülemaailmsete muutuste mõju meie elule. Aga kaua sa selle südamevaluga maailma parandad? Energia ja suure tahtmise peal on maailmas algatatud paljutki, finišijoone aga ületavad vähesed, sest poolel teel lõpeb energia otsa. Tahtest üksi ei piisa. Kust tuleb võimekus ja vahendid?
Ettevõtja kui kodanik on defineeritud värskemates vastutustundlikku ettevõtlust käsitlevates tekstides kui korporatiivkodanik (corporate citizen). Korporatiivkodaniku ühiskondlik aktiivsus ei pruugi olla omakasupüüdmatu, kuid sel on alati lisaks kasumi kasvatamisele ka laiemad eesmärgid.
Eestis teeb arusaam ettevõtete ühiskondlikust vastutusest alles esimesi samme. Meil on häid näiteid ettevõtjatest, kes mõistavad, et lisaks kasumi teenimisele peab tegevus olema läbi mõeldud ka ühiskonna seisukohalt – millised on väärtused, mida esindame (väärtuspõhisus); millisena näeme oma tegevuskeskkonda tulevikus (eesmärgistatus); kuidas meie tegevus reaalselt midagi muudaks (mõjusus) ning mil moel oleme eeskujuks teistele (avalikkus). See mõtteviis on täna siiski pigem erandlik, kuigi ühiskonda panustajaid võib olla rohkemgi kui välja paistab, sest paljud ettevõtjad lihtsalt ei mõtesta oma tegevust selliselt – ei seo seda oma äristrateegiaga, rääkimata selle avalikust esitlemisest, et olla eeskujuks.
Eesti inimesed usuvad ajalehtedesse, sest usk meedia võimesse ühiskonnas muutusi esile kutsuda on suur (vt Milttoni läbi viidud uuringut). Samal ajal seda kirutud “peavoolumeediat“ ka kardetakse, sest meedial on võim inimesi ja ideid nii toetada ja tähesärasse paisata kui põhja lasta. See on kasulik ja ka ohtlik tööriist, mida peaks kasutama õige asja nimel: maailmakogemus näitab, et vastutustundlikud ettevõtted meeldivad meediale, meeldivad lugejale ja meeldivad ka üha teadlikumale tarbijale. Tahetakse töötada ettevõttes, mis teeb midagi hästi, millel on hea avalik kuvand ning mille üle ollakse uhked. Meedial on siin palju võimalusi ise nii eeskujuks olla kui ka aidata teiste loodud väärtusi esile tõsta.
Eesti riik on maailma kontekstis väike, aga Eesti sees on riigil väga suur roll: mitmeski valdkonnas on riik suurim tellija, sellega koos ka mõjutaja ning peaks olema eeskujuks kõikidele teistele. See, kuidas ja mida riik hangetega tellib, missuguseid väärtusi esile tõstab (kas ainult odavaim hind?), mõjutab otseselt kõiki neid, kes hangetel osalevad ning järgmise sammuna neid, kes asuvad riigi tellitud teenust või toodet tarbima. Riik peab endale esitama küsimusi, kuidas ta mõjutab oma investeeringutega sotsiaalset, majanduslikku ja looduslikku keskkonda ning mida ta saab teha selles paremini.
Väljakutse ühiskondlikult vastutustundliku käitumise loomulikuks osaks saamisel meie igapäevaelus seisneb mõtestatud ja järjepidevas osapoolte koostöös. Ühisosa leidmiseks tuleb rääkida keeles, mida mõistetakse. Ettevõtja eesmärk on kasum, riigi eesmärk on kodanike heaolu, vabakonna eesmärk on parem elu. Tulemuse toob koos tehtud töö ehk koostöö.
Annika Arras, Miltton Nordics tegevjuht ja partner
Milton Nordics on Vastutustundliku Ettevõtluse Foorumi liige ja Koalitsiooni Kestliku Arengu heaks kaasasutaja. Miltton Nordicsi arvamusuuring ettevõtete ühiskondliku aktiivsuse ja sotsiaalse kaasamise kohta on leitav http://miltton.ee/pea-liiva-alt-valja/.
Ilmus Hea Kodaniku ärisektori ja vabakonna koostöö teemalises suvenumbris.
