Anton Küünal: Pole oluline, miks ma vabatahtlikuks hakkasin, vaid see, miks vabatahtlikuna jätkan
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Ma ei andesta iseendale, kui ei löö kaasa. Just nii tundsin ühel septembriõhtul rattaga tavalisest Lasnamäe hoovist läbi sõites, kus paar inimest kaubaaluseid kasutades midagi meisterdasid. Ronisin rattalt maha, haarasin kätte pintsli ning ei lasknud seda enam käest ära. See haaras mind täiega. Just niiviisi jõudsin Lasnaidee juurde, millest olin varem küll kuulnud, kuigi mul polnud mõtteski sellega liituda.
Miks ma seda tegin? Miks astusin juurde, mitte ei läinud mööda? Võib-olla tol hetkel tundsin kaasa inimestele, kes tegid head asja mitte just kõige sobivama ilmaga. Võib-olla sain ma aru, et see ongi sobilik ajend liikuda sõnadelt tegudele: lõpetada üksnes mõtlemine maailma paremaks muutmisest, vaid just nimelt tehagi see paremaks. Võib-olla oli see täiesti suvaline ja arusaamatu tõuge…
See polegi niivõrd oluline: ei loe see, miks ma vabatahtlikuks hakkasin. Oluline on, miks ma vabatahtlikuna jätkan.
Siinkohal peaks selgitama, mis on Lasnaidee. Reeglina ütleme, et Lasnaidee on ühendus aktiivsetest Lasnamäe inimestest, kes on valmis selle linnaosa avalikku ruumi paremaks muutma. See tähendab, et tegutseme paralleelselt kolmel suunal.
Esiteks, muudame ruumi ennast – teeme ümber oma esialgse funktsiooni minetanud objektid või ehitame täiesti uued
Teiseks, üritame kaasata tegevustesse teisi inimesi, mõnikord ka niisama möödakäijaid. See on oluline sotsiaalsete võrgustike loomiseks ja arendamiseks.
Kolmandaks, kõik see viib selleni, et muutub ümberkujundatava paiga mõte: niisama tühermaa, teeäärse muru või trepi käsipuud muutuvad paikadeks, kus “mina aitasin”, “mina ehitasin” ning “mina veetsin mõnusasti aega”. Need paigad pole enam “võõrad” ning inimene tunneb ennast neis koduselt.
Nii juhtus ka algatusega, mille läbimõtlemises, kavandamises ning teostamises lõin kaasa juba nädal pärast seda, kui esimest korda pintsli kätte võtsin. Ma räägin siinkohal Laagna aiast. Septembris 2017 rajasime esimest peenart, aasta pärast oli neid ligi 30. Kui varem kogunesid siia kohalikud joodikud, siis nüüdseks on see muutunud omavahel suhtlevate ning teineteist abistavate lastega emade, lastelastega vanaemade ja vanaisade, venelaste ja eestlaste paigaks. Kõik on koos: samaaegselt ühes kohas!
Hoolimata paljude inimeste esialgsest skeptilisest suhtumisest on Laagna aed tõestanud, et mitte ainult pole võimatu midagi karmi Lasnamäe mulda kinnitada, vaid et see pinnas pole nii karm midagi. Seda näitavad ka meie teised tegemised.
Oleks imelik, kui nendel tegevustel poleks mõju ka vastupidises suunas. Selle aastaga ei muutunud mitte ainult aed või linnaosa, vaid muutusin mina isegi. Sain palju uusi oskusi: alates kruvikeeraja käsitlemisest eelarve koostamiseni välja. Mu tutvuste ring on oluliselt laienenud. Ma tunnen pidevalt, et mind on vaja. Seega olen lõppkokkuvõttes veendunud minu mäletamist mööda Chestertoni välja öeldud mõttes: kui anname ära – saame rohkem tagasi, ennast unustades – leiame end üles!
