Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Hea Kodaniku talvenumbris küsisime vabaühendustelt ja aktiivsetelt kodanikelt üle Eesti, kas on elu väljaspool Tallinna. Elust Ida-Virumaal räägib noorte tehnoloogiahariduse edendaja, kodanikupäeva aumärgi laureaat 2019 Jana Budkovskaja.
Elu teistes piirkondades on sageli mõnusam kui pealinnas. Kogukond on kokkuhoidev, asju saab korraldada kordi kiiremini. Kõik võtmeisikud on telefonikõne või lühikese jalutuskäigu kaugusel. Linnades, alevikes ja väiksemates külades toimub palju, olemas on head õpetajad ja arstid, kerkivad ettevõtted. Eri piirkondi tuleks käsitleda teistsuguse elukeskkonnana, mitte piiratud võimalustega äärealadena.
Regionaalpoliitika esmane eesmärk peakski olema kõikide piirkondade tasakaalukas areng. Vahepeal kasutatakse eri piirkondi aga kui ressursside allikat. Kui rohkem pole midagi saada, jookseb piirkond tühjaks. Üks selliseid kohti on näiteks kummituslinnaks saanud Viivikonna – omal ajal tehtud otsuste ning ebaloogilise arengustrateegia tagajärg. Kulub tükk aega, enne kui mõistetakse, et varem tehtud investeeringud on amortiseerunud ning piirkond vajab rohkem ressursse mitte ainult edasi toimetamiseks, vaid uute võimaluste loomiseks ning vanade struktuuride ümberehitamiseks.
Minu hing on Ida-Virumaal ja jääb sinna. Ma räägin sellest piirkonnast ja eriti selle põhjapoolsemast osast. Kahjuks tuleb mõnes Ida-Viru linnas leppida elanike arvu kahanemisega lähimatel aastakümnetel. See pole mitte mingil juhul allaandmine, vaid olukorra aktsepteerimine sellisena, nagu ta on, ilma süüdistusteta või ootusteta, et keegi kusagilt välja hüppab ja protsessi vastupidiseks pöörab. Kodanikualgatus on seal, kus inimene võtab oma maa omaks ja kannab selle heaolu eest vastutust.
Murekohaks on koostöö kohalikul tasandil. Mõnedele, eriti võimu või teiste ressursside juures olevatele inimestele tundub, et endalgi on vähe, miks siis veel teistega jagada või kellegagi koostööd teha. Nii võib tekkida kogukonda kahjustav ebaterve konkurents, olelusvõitlus, hullemal juhul korruptsioon ja varastamine.
Teine oht on oma mullis elamine. Kui oled teinud pikka aega ühte kindlat tööd, suhelnud ühe ja sama kogukonnaga, siis on väga keeruline muutustega leppida. Ei taheta saada aru trendidest, ei nähta vahepeal juba karjuvaks muutuvat vajadust oma tegevusi uuendada.
Kõige suurem mure on aga väga triviaalne – proaktiivsete inimeste nappus, juba lihtsalt seepärast, et linnades ja maakohtades väljaspool Tallinna ning Tartut elab vähem inimesi. Sageli on ühes linnas kümmekond inimest, kes nagu Hunt Kriimsilm toimetavad üheksas ametis – nad on igal pool ja alati. Aga inimesed väsivad ära ning hea, kui nende kõrvale kasvaks abistajaid, partnereid ja järgmisi toredaid eestvedajaid, et tegevus ei katkeks.
Piirkonnaaktivistid ja tegusad inimesed on meie maa sool, me peame neid kõigest väest abistama ja toetama. Ja siit tuleb viimane murekoht – ressursside nappus väiksemates piirkondades. Kohalikud initsiatiivid on need, mis on alati erilised, südantsoojendavad ja teistsugused – kodused ja omased. Aga neid on ülimalt keeruline isemajandavaks muuta. Pelgalt projektipõhine tegevus kurnab tegijaid ja takistab ettevõtmiste pidevat arengut.
Minu unistuseks on, et me märkaksime ühiskonnana tegijaid, oskaksime avaldada neile tunnustust ja tuge. Kui me ei soovi ise olla aktiivsed, saab vabatahtlikuna appi tulla või muudmoodi töö ärategemist toetada. Meil on suurepärased ettevõtjad, kes mõistavad kogukonna olulisust ning püüavad abiks olla, oma piirkonnale tagasi tagasi – unistan, et me oskaksime selliseid algatusi märgata ja toetada.
Raha jagavad asutused peaksid aru saama, et kohalike algatuste ellujäämiseks eraldatud vahendid – projektid, hanked, tegevustoetused või mingi muu instrument – on tegelikult kogukondlik ja regionaalne tellimuste eest tasumine. On väga demotiveeriv, kui finantseerijate esindajad osalevad üritustel, jagavad postitusi sotsiaalmeedias, ja hiljem kirjutavad: “Väga tore, et seda teete, aga seekord me ei näe võimalust teid toetada, päikest!“ Sel hetkel vajuvad inimeste käed rüppe. Õnneks mõned ikka lähevad edasi ja loovad ja ehitavad meie ühist kodanikuühiskonda. Märkame, mitte ainult täägime, toetame, mitte ainult laigime – üheskoos suudame teha ägedaid asju.
Ilmus Hea Kodaniku talvenumbris.
Hea Kodaniku artiklid valmivad vabatahtlikkuse alusel, kuid tellimise, toimetamise ja ajakirjakaante vahele seadmisega kaasnevad paratamatud kulud. Kui sulle meeldivad Hea Kodaniku artiklid ning tahad toetada nende ilmumist ka edaspidi, toeta meid siin: https://heakodanik.ee/toeta.
