Ärme küsime, kui vana sa oled – küsime, mis sa arvad
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Ükspäev tuli mu kuueaastane poeg lasteaiast uudisega, et kord kuus ei pea ta lasteaias magama. Sest siis ta läheb lasteaia saali juhatajaga nõu pidama. Nad nimetasid selle Mudilaste Mõttemeeskonnaks: seitse mudilast annab juhatajale nõu, kuidas asjad võiksid lasteaias käia, õppealajuhataja protokollib.
Minu meelest see on üks kõige suurematest asjadest, mida saab laste ja noortega teha: küsida nende arvamust, rääkida ja arutada nendega maailma asju täpselt nii nagu oma sõprade või kolleegidega. Nad on samasugused inimesed, lihtsalt väiksemad.
Muidugi ei ole neil täiskasvanute elukogemust, aga kui ainult elukogemus loeb, võiksidki maailma juhtida 100-aastased, sest nemad on kõige targemad. Ei? No kui 100-aastane pole tingimata targem kui 70-aastane ja 60-aastane pole automaatselt targem kui 30-aastane, miks siis 30-aastane on automaatselt targem kui 15-aastane või 5-aastane?
Mu vanem poeg oli seitsmene, kui snaiprid hakkasid Kiievis tulistama inimesi, kes protestisid korruptiivse ja diktaatorliku riigijuhtimise vastu. “Aga keda ta siis valitseb, kui ta oma inimesed maha käseb lasta?” küsis laps. Ma ei ta, kas tulistamiskäsu andja oli sellele mõelnud. Vähe sellest, et ma ei osanud vastata: ma polnud ka selle küsimuse peale tulnud.
Jaa, ma olen kursis emotsionaalse intelligentsuse ja empaatiavõime arenguga ja tean omast käest, et viieaastase jaoks keerleb maailm ainult viieaastase ümber, aga nii põhimõtteliselt ei tähenda tõsiasi, et keegi on emotsionaalselt ebaküps, et tal ei võiks olla suurepäraseid ideid, põhjendatud arvamusi või oidu näha asju teise nurga alt. Lõppude lõpuks on nii ajalooõpikutes kui ka tänastes ajalehtedes näiteid riigijuhtidest, kes pole emotsionaalselt viieaastasest küpsemaks saanud, aga nende sõna siiski maksab.
Teine asi, mis mind lastega suhtlemisel ja eriti nende murepäevadel on aidanud: ma tean, mis tunne on laps olla. Ma olen olnud 6-aastane ja 10-aastane, isegi 15-aastane olen olnud. Ja ma ei tea ühtki täiskasvanut, kel poleks seljataga noor olemise kogemust. Tuletagem see tunne meelde! Kas meile meeldis, kui õpetajad, poemüüjad või vanemad meid ära ei kuulanud lihtsalt sellepärast, et nemad olid täiskasvanud ja meie mitte? Mida me tegelikult oleksime tahtnud? Vot, nii käitugemgi laste ja noortega täna!
Sellest ajakirjanumbrist on mu lemmikmõte see: lapsepõlv ei ole midagi, mida ohverdada täiskasvanueaks ettevalmistamisel; see on midagi, millel on omaette väärtus, see on nautimiseks kohe. Öeldakse, et hea veinimeister on see, kes suudab viinamarjadest hea veini saamise mitte ära rikkuda. Ma arvan, et head täiskasvanud on need, kes suudavad enda ümber olevate laste-noorte lapsepõlve mitte ära rikkuda.
Mari Öö Sarv,
Hea Kodaniku toimetaja ja hea kodanik
Hea Kodaniku kevadnumber räägib noortest, Mari Öö repliik lapsepõlve väärtustamisest juhatab ajakirja sisse.
