Arvamusfestivali eestvedaja Maiu Lauring: muutused võtavad aega
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
“Arvamusfestival, puhka jalga,” teatas Eesti Päevalehe juhtkiri pärast kuuendat sõnarokiüritust. Andrei Liimets uuris MAIU LAURINGULT, kas aastatega üha tigedamaks kiskunud avalik arutelu kõneleb festivali põrumisest.
Kuidas sa kuuenda Arvamusfestivaliga üldpildis rahule jäid?
Mina jäin väga rahule. Mulle tundus, et energia ja emotsioon olid hästi head nii meeskonna kui ka külaliste poole pealt. Ka paljud tuttavad leidsid, et rahvas on aru saanud, mis üritus Arvamusfestival on. Enam ei närvitseta, et oi, korraga toimub kaheksa arutelu, tahan siin ja seal ja kolmandas kohas korraga olla, miks nad teevad nii minuga. Saadakse aru, et sellel festivalil lihtsalt nii on – valid oma teemad välja ja oled seal, kus jõuad ja kõige rohkem tahad. Natuke aitas vahest ka see, et salvestasime tänavu lõpuks kõik arutelud helis ja paneme need Soundcloudi.
Kui ma kuulasin vestlussaateid ja lugesin meediast tagasisidet, kajati seal kas kerget väsimust või suunapuudust. Delfi ütles, et nad ei ole oma telki viimastel aastatel välja pannud, kuna nad ei saa festivalist midagi. Päevalehe juhtkiri soovitas üldse aasta vahele jätta. On see tagasiside õigustatud?
Aastate jooksul on emotsioonid väga palju üles-alla käinud, aga ma arvan, et tänaseks oleme leidnud üles, kelle jaoks me oleme. Meie eeskujuks oli Rootsi Almedalsveckan, mis on juba 50 aastat toimunud ühiskondlik-poliitiline festival. Seal on kaheksapäevase festivali elushoidmise mootoriks fakt, et poliitikutel ja meedial on teineteist vaja.
Eesti ühiskonnas tundub mulle, et meie avalikus diskussioonis on nõrgem pool kodanik, samas kui rahvas peaks olema kõrgeim võim. Aga tal pole informatsiooni või on ta infoküllusest segaduses, ta on jäetud kaasamata, ära kuulamata, on heitunud, ei tahagi midagi kuulda. Me keskendume üha rohkem talle ja oleme võtnud suuna, et Arvamusfestival on kodaniku jaoks, mitte erakondade ega meedia jaoks, kes pole seetõttu võibolla ka leidnud formaadis seda, mis neile päriselt sobib.
Huvitav, et just erakondi ja meediat mainid. Üks sagedasi etteheiteid viitab Arvamusfestivalile ju justnimelt kui üritusele, kus poliitikud saavad mugavalt oma ideid ja valimisplatvorme lansseerida.
Et tegemist on eliidi suvepäevadega, kõlas esimestel aastatel. 2015. aastast, kui lõime lasteprogrammi ja koertehoiud, on seltskond muutunud. Tullakse peredega, külastajaskond on hoopis kirjum: noored, vanad, kohalikust pensionärist presidendini. Päris korralik läbilõige ühiskonnast. Samas ma olen nõus, et platvormi, kohtumispaika olid kõige kiiremad kasutama kahtlemata meedia ja poliitikud, kes ka iga päev kõige aktiivsemalt avalikku arutelu loovad.
Küsimus ongi, et kui nad juba iga päev toimetavad, siis mis mõte on Arvamusfestivalil tulla ja neile veel üht kohta pakkuda. Küsime endalt üha sagedamini, mis on Arvamusfestivali eripära ja milles seisneb meie lisandväärtus ühiskonnas. Tahame üha enam kaasavaid arutelusid, et eksperdid mitte ainult ei räägiks, vaid ka kuulaks – mis on inimeste küsimused, mis tekitab segadust, millised on ettepanekud. Tahame arendada ja ka rõhutada ühisloome, koostöö väärtusi. Seetõttu on Arvamusfestivali ettevalmistamisel väga oluline kaasata vabaühendusi, huvikaitseorganisatsioone, sotsiaalseid ettevõtteid nii kohalikult kui ka riigitasandilt.
Me mõtleme nii, et Arvamusfestivali kasu on paljude üksikute elamuste summa: mida iga külastaja kodanikuna, Eestimaa elanikuna festivalist, aruteludest, mõnest spontaansest vestlusest kohvijärjekorras saab. Me ei saa kohe muuta kogu ühiskonda ega arutelukultuuri – see võtab paarkümmend aastat. Kultuurimuutus on küll meie missiooni sisu, aga ei saa festivalijärgsel esmaspäeval näidata, milline see muutus oli. Kui iga festivalikülastaja enda jaoks midagi saab – inspiratsiooni, julgustust, uue idee, uue vaate, mõni teema saab selgemaks, mõne puhul just mõistmine laieneb –, siis just see on peamine, mida kaasa võetakse ja mis sellest sünnib.
Elitaarsus käib kriitikast sageli läbi ja esimestel festivalidel oli oluline küsimus, kuidas kaasata nõndanimetatud keskmist kodanikku. Kas see tavaline inimene Paide pealt leiab nüüd tee Arvamusfestivalile?
Ma arvan, et leiab. Igal aastal on umbes kolmandik neid, kes pole üldse varem käinud. Paljusid vaimustab just see festivalimelu, aga kohalikud jõuavad ka aruteludele. On kirjutatud artikleid mõtetest, mis on kõlama ja kripeldama jäänud. Aga muidugi, võiks veel rohkem inimesi eri Eesti otstest tulla.
Mis puudutab elitaarsust, siis tänavu oli Tallinna ülikooliga koostöös üks minu jaoks hästi huvitav arutelu. Nimelt tahame, et programmis oleks igal aastal üks festivali enda sisse vaatav kriitiline diskussioon. Leif Kalev Tallinna ülikoolist pakkus välja, et nad võtavad arvamusfestivali juhtumiks ja analüüsivad seda. Arutelus toodi välja, et elitaarsus ei ole see, kes on kõrgemal ametipostil, vaid see, kui sulle on osalemisel kõrgemad ootused.
Elitaarsus vastandub siin pigem kollasusele, puhtale meelelahutuslikkusele, tarbimisele. Seda ei peaks kartma öelda, et Arvamusfestival ongi elitaarne, igalt külastajalt oodatakse rohkem panustamist kui muul festivalil, kus tarbid meelelahutust. Ta on intellektuaalne meelelahutus, aga eeldatakse, et oled mõttega kaasas, kaasava formaadi puhul osaled ning panustad ettepanekute ja lahenduste väljapakkumisega.
Teoorias kõlab hästi, aga kas inimesed tegelikkuses tulevad valmisolekuga panustada?
Aasta-aastalt üha rohkem. Sõltub ka sellest, palju on selliseid arutelusid, kus saab kaasa rääkida ja oma meelsust näidata. Arvamusfestival pole kaks päeva Paides, vaid ikkagi muutuse mudel. Suur osa tööst toimub enne festivali koos umbes saja arutelude korraldajaga, et neid ette valmistada aruteludes üha enam kaasama, esitama küsimusi, millele me vastuseid ei tea.
See on loomulik õppeprotsess, mis võtab aega nii organisatsioonidel kui ka ekspertidel. Arvamusfestivali poolt hõikame välja, et ootame üha kaasavamaid aruteluvorme, ja see jääb ka külastajatele kõrva – tullakse üha nõudlikumalt, küsitakse küsimusi, pannakse tähele, kui neil rääkida ei lasta. Tuleb saada lahti hirmust, et kui ma küsin, siis olen rumal, eksperdid teavad, kuidas asjad on. Aga äkki ei tea.
Paljude jaoks on esimene Arvamusfestivaliga seonduv nimi algatuse maaletooja Kristi Liiva, kes on aga ise juba mõned aastad aktiivsest korraldusest kõrval olnud. Kuidas Maiu Lauring Arvamusfestivali juurde jõudis?
Ma olin kooli ajal Haapsalus hull noortevaldkonna aktivist, klassivanem ja noorteklubi juht. Kui läksin ülikooli sotsioloogiat õppima, siis olin nii väsinud sest aktivisti elust – tahtsin lihtsalt nohik olla ja õppida. Läksin Praxisesse tööle lõimumisvaldkonna arengukava koostamise juurde juhuslikult nädal enne pronksiööd. Nii et analüütiku tööelu alguses sattusin kohe keerulise teema otsa, aga sellised mulle just meeldivadki.
Tundsin Praxises samm-sammult ära, et mind huvitavad kodanikuühiskonna teemad, ja see aktivistipisik lõi ikkagi uuesti välja. Pärast Rahvakogu ettepanekute analüüsis osalemist küsisin endalt, kaua võib kõrvalt soovitusi anda ja ootama jääda, et muutus tuleks nii kiiresti, kui tahaks. Vist kuus aastat läks aega, enne kui tekkis vabaühenduste rahastamise juhend – pikki aastaid tuleb me väikeses laboririigis, e-riigis ühe teemaga tegeleda, et mingi muutus toimuks. Kusjuures praktikas ootame ikka, millal see muutus rahastamises toimuks ja mõju näha oleks.
Tahtsin tulla jälle aktivistide sekka midagi tegema ja Arvamusfestivali idee tundus piisavalt äge. Annika Uudelepp kutsus mind paar kuud enne esimest Arvamusfestivali 2013 kaasa kohtuma Urmo Kübaraga. Urmo kutsus appi vabatahtlikuks ja alustasingi kohe meeskonnas partnersuhete peal. Sealt edasi töötasin programmi koostamise mudeliga, siis programmijuhina. Mingi maailmamuutmise pisik ja roosad prillid on endiselt – peab midagi tegema, ei saa oodata –, aga tegutsemiseks on vaja inimesi ja ühiskonna toimimist mõista. Minu jaoks on kõige põnevam teema, kust muutused üldse tulevad: kas sul on selles passiivne roll või sa kodanikuna lood ise seda lahendust.
Arvamusfestivali visioon on alati olnud lai ja ambitsioonikas – muuta viisi, kuidas me ühiskonnas üldse arutelusid peame. Kui vaadata esimesele Arvamusfestivalile järgnenud aastaid, siis tundub, et avalik aruteluruum on pigem hullemaks läinud, polariseerunud, äärmustesse kiskunud. Välismaalt naasnud on väljendanud šokki viisist, kuidas avalikus ruumis teineteise poole pöördutakse. Kas Arvamusfestival on oma missioonis läbi kukkunud?
Ei ole. Siin tuleb taas tähelepanu pöörata ja mõtestada, inimesi harida, kust muutused tulevad. Arutelukultuur ja suhtluskultuur on nii suur väli, et me festivali korraldajatena ei arva, et suudame kõik üksinda korda teha, mõjutada. Mida me saame teha ja milles oleme ka edukad olnud, on teemale tähelepanu pöörata. Paneme märkama seda, mis on tavaliselt nähtamatu – kes mida miks arvab, kui ette valmistatud see on, keda kaasatakse.
Meile ju pakutakse kõiksugu arutelusaateid ja arvamusartikleid, aga peaks mõtlema, miks ja mille jaoks see on, kas lihtsalt tarbid või mõtled kaasa ja osaled isegi. Toiminud on ka teiste festivalide inspireerimine arutelusid oma kavadesse lisada – tahetakse vahepeal muusika kinni keerata ja kuulata, mis teised arvavad ja räägivad. See pisik levib.
Arvamuskultuuri puhul laiemalt on palju võimsam mõjutaja mõne uue erakonna pildile tulek, mõne krõbeda kommentaari andmine või valesti sõnastatud lause. Lõimumiskava näitel – seal võib olla igasugu asju kavas, kuidas inimesi kokku tuua, aga ühe ministri valesti sõnastatud lause võib mitme aasta töö nullida. Sellised tegurid mõjutavad nii poliitikat kui ka kultuuri. Kui anda neile teravatele väljendustele rohkem ruumi, loome ka sellist normaalsust. Omavahelises suhtluses, kus inimest näed, mõtled eneseväljenduse paremini läbi. Aga meedia vahendatult ja umbisikulisele sihtgrupile suunatuna me seda ei tee – ja seda vähefiltreeritud ja teravat suhtluslaadi me tarbime iga päev.
Üks sage lihtsustatud vastandus on arvamine ja tegemine – et Arvamusfestivalil ainult jutustatakse, kui vaja oleks tegelikku ära tegemist, reformimist ja lahendamist. Kas ja mis on aruteludest jõudnud väljapoole?
Meie tänavune lemmiknäide on, et 2015. aastal Järvamaa alal unistati sellest, kuidas tuua Paidesse kultuuri tagasi ja kas seal võiks olla oma teater. Ja tänaseks on kutseline teater olemas! Arvamusfestivalil toimus arutelu, paar-kolm inimest ütles, et aga kuulge, teeme ära, uurime, mis vaja oleks, kellega koostööd teha tuleks. Aga need pole Arvamusfestivali tulemused, need on nende julgustust saanud inimeste teod. Nemad on selle töö ära teinud, sinna ei pea Arvamusfestivali silti peale panema.
Nagu Euroopa Liidu teavitus, et valminud Arvamusfestivali toel.
Just-just. Ei, milleks. Eks me saeme oksa, millel istume, aga see silt pole vajalik. Näiteks Rasmus Rask on öelnud, et Avatud Kooli tegemiseks saadi viimane hoog ja julgus Arvamusfestivali arutelult. Ei maksa arvata, et kui järgmisel päeval midagi ei sünni, läks kõik tühja. Eelmisel aastal viisid pärast PÕXITi arutelu korraldajad petitsiooni Rahvaalgatusveebi, sealt Riigikokku.
Iga teema ei ole samas faasis, iga probleem ei ole lahenduste lävel, ja selleks on vaja arutelusid, et saada aru, milles on probleem, kellega on probleem, kuidas seda lahendada. Meil ei ole enam lihtsaid teemasid lihtsate lahendustega, mida kohe ära teha. Järel on väga keerulised probleemid – ja lähevad üha keerukamaks –, mille lahendusi tuleb kaaluda. Midagi jääb inimestesse kripeldama, mis võib vilja kanda mitme aasta pärast. Võibolla läheb esimene asi aia taha, aga viib järgmiseni. Ja lõpuks on keeruline öelda, mis see Arvamusfestivali kasu on, aga usume iga inimese algatusvõimesse.
Need suured ja keerulised probleemid kipuvad olema väga lõhestavad. Kuidas festivalil arvamuste paljususe säilitamisega lood on? EKRE ei pannud seekord oma telki formaalselt välja ja on viidanud kriitiliselt festivali valdavale vasakliberaalsusele.
Me tahame väga, et oleks arvamuste paljusus. Paar kogemust näitavad, et väga erineva arvamusega inimesed ei julge tulla. Oleme katsetanud vaba mikrofoni – et kui sa ei ole jõudnud arutelu ette valmistada, siis tule ja räägi, jaga. Aga seda kasutatakse vähe. Kui muidu nimetame festivali sõnarokiks, siis see oleks sõnapunkrokk. Praegu me ei korralda ise arutelusid, aga kui korraldasime, tahtsime tuua polariseerivaid teemasid lavale – võtsime näiteks vaktsineerimise. Aga ei olnud ei üks ega teine pool valmis tulema rääkima. Ei julgeta rääkida nii vastandlikul teemal nii vahetult. Aga avatus on Arvamusfestivali põhilisi väärtusi.
Sel aastal oli meil metsaala, mille kohta sain enne festivali kriitikat, et arutlejate seltskonnad on liiga ühepoolsed. Paljudele kirjadele-kõnedele vastan ma, et aga tulge kohale, öelge oma eriarvamus välja, sellega te ju rikastate arutelu. Sageli kuulen vastu, et ei, kui nemad seal nii arvavad, pole see minu koht. No ei pea eraldi korraldama, et tehke teie enda arutelu ja meie enda arutelu. Peame lahti saama sellisest kultuurist, julgema arutleda inimestega, kelle puhul teame, et nad on teisel arvamusel. Väldime sageli konflikti, sest see on ebamugav, mis on inimlik ja loomulik. Me ei oska seda maandada ega lahendada, aga mida rohkem harjutame, seda paremaks me selles saame, kui julgeme mugavustsoonist välja astuda.
Meelelahutuslikud on arutelud, mis on teravad ja vastandlikud, aga samas ei pruugi need kuhugi viia, sest inimesed tõmbuvad oma kaevikutesse ega tule sealt välja. Mõnes mõttes kõige huvitavam arutelu oli sel aastal Hardo Pajula ja Tarmo Jüristo maailmavaateline diskussioon, milles justkui polnud aruteluna pinget, aga kus samas otsiti ja leiti ühist pinda. Paljud kehitasid samas õlgu, et polnud põnev. Milline sinu jaoks üks hea arutelu olema peaks?
Selle arutelu puhul tuleb hästi välja, millist rolli mängivad meie ootused. Sotsioloogi ABCs on rahulolu mõõtmine – ootused ja see, mis sa tegelikult said. Ootused on aga enamasti nähtamatud. Lähed koolitusele, pead pärast kirjutama, mida ootasid, aga ei oska tingimata öelda. Arutelu korraldaja ülesanne on ka ootuste juhtimine – selles näites oodati tulevärki, aga ei läinud andmiseks.
Ma käisin ise ühel hästi meelelahutuslikul arutelul Postimehe alal, kus osa inimesi naeris, aga paljud olid rahulolematud – kuulsin küsitavat, et milleks sellist sõud siia vaja oli. Muul ajal me seda võibolla ei taju nii palju, aga Arvamusfestivalil mõeldakse selle peale ja tabatakse ära, kui tegemist on mitte kuhugi viiva puhta meelelahutusega.
Mina kuulan hea meelega hästi sügavuti minevaid arutelusid. Mul on analüütiku kiiks küljes, tahan detailidest aru saada, juurde lugeda. See on minu jaoks põnev. Teiseks meeldivad mulle arutelud, kus on eri valdkondade inimesed kokku toodud või kus küsitakse pealtnäha rumalaid küsimusi, millega ei oskagi kohe midagi pihta hakata. Ma arvan, et tulemus on värskem ja huvitavam, kui ei tea vastuseid.
Mis Arvamusfestivalil edasi plaanis on?
Me oleme viimased aastad keskendunud programmi kureerimisele. Oleme mahtu piiranud, kuigi 160 arutelu toimub ikkagi. Peame ideekorjest tegema valikuid, need läbi mõtlema ja põhjendama, miks ühtedele jah, teistele ei. Selle protsessi oleme üsna hästi välja töötanud ja läheme üha täpsemaks. Mõnede osalistega, kelle teemasid tahame rohkem näha, teeme tihedamat koostööd – järgmisel aastal on meil koostöö Eesti Vabariik 100 juhtrühma ja Tartu ülikooliga, et tuua avalikku arutellu akadeemilisust, teadureid.
Hiljutised diskussioonid ühiskonnas on tõstnud õhku küsimuse, mis roll on ekspertidel. Mäletan, et mu enda sotsioloogiaõpingute ajal tehti esimesel kursusel selgeks, et teie olete uurijad, teie ei tee ettepanekuid. Olin kohe sellega konfliktis, et kui me teame, siis miks me ei või suunda öelda. See distants on mingi teadusmaailma enda hoiak, aga äkki see on aegunud vaade. Kel on teadmisi, võiks neid avalikkusega rohkem jagada, et teadmine, mis on loodud, oleks kasutusel.
Teine sihtgrupp on ettevõtted, ärimaailm. Arvamusfestival võiks olla kohtumispaik, mis toob kokku kõik ühiskonna osalised. Kolmanda sektoriga on hästi, avaliku sektoriga on hästi, aga ärisektoriga loodan peatsele heale koostööle teemal, mis võiks olla Arvamusfestivali lisaväärtus ärisektorile osalemiseks. Ma tahan, et Arvamusfestivalist saaks äge nüüdisaegne vabaühenduse eeskuju vabatahtlike kaasamisel ja koostöös partneritega.
