Brigitta Davidjants: Kaasamisest ja osalemisest. Konservatiivse organisatsiooni näitel
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Hea Kodaniku suvenumbri külalistoimetaja Brigitta Davidjants mõtiskleb kaasamise ja osalemise teemal. Kas on vahet, kuidas ja kuhu kaasata, või inimestel polegi enam aega?
“Inimestel lihtsalt pole enam aega. Tollal ei olnud meil pärast tööd midagi targemat teha. Aga nüüd on kõigil omad ärid ja bisnised,” ütles kord üks vanem armeenia kunstnik, kui meenutas, kuidas rahvuskaaslastega 1980. aastate lõpus rahvuskultuuriseltsi moodustama hakkas. Parasjagu valmistas seltsi juhatusele muret see, et noored ei viitsinud enam seltsiga liituda.
Ma ei julgenud temaga päris lõpuni nõustuda – kahtlustasin, et probleem on kusagil mujal.
Sest näiteks feministlikku kultuurifestivali korraldades polnud häda ei tegijate kaasamise ega osalejate leidmisega. Kuna tundus, et noorte vähene kaasatus on siinsete rahvuskogukondade jaoks universaalne probleem, siis jõudsin viimaks küsimuseni: kas rahvusliku kuuluvuse põhjal koondumine on aegunud?
Võis ju olla nii, ent veelgi tõenäolisem tundus see, et muutunud olid nii aeg kui ka kaasamise moodused ja osalemise põhjused. Sisuliselt näisid omavahel põrkuvat uue ja vana organiseerumise vormid. Diasporaad on pigem klassikaline organiseerumise vorm ning Eesti kogemuse põhjal tundub, et tegutseda eelistataksegi enamasti traditsioonilisel kombel: luuakse MTÜ, tehakse põhikiri, lastakse inimesel avaldus kirjutada ja liikmeks astuda jne.
Sellist ametlikku organiseerumisvormi toetab kaudselt ka Eesti riigi integratsioonipoliitika, mis toetab teatud tingimustel rahaliselt rahvusvähemuste kultuuritegevusi. See aga tähendab kindlat sanktsioneeritud organiseerumist, kus soositud on teatud tegevused ja kaasamisvormid. Toetuste tõttu muutuvad tegevused paiguti formaalseks ning olulisem on rahastajatele n-ö õigete tegevuste ja tulemuste näitamine kui inimesteni jõudmine.
Muide, siinkohal ei taha ma Eesti riigile midagi ette heita. Rahvusvähemuste jaoks pakub siinne kodanikuühiskond suurepäraseid võimalusi. Probleemiks on ka kogukondade endi sisemine dünaamika ja soovimatus tegutseda väljaspool mugavat sissetallatud rada.
Pikapeale kujunes mul teiste rahvusvähemuste noortega suheldes vägisi mulje, et nooremat põlvkonda selline lähenemine enam hästi ei kõneta. Soliidsed põhikirjad ja iseseisvuspäevade pidulikud vastuvõtud ei ole lihtsalt enam atraktiivsed. Seda enam, et rahvuskogukonnad on oma konservatiivsuse tõttu sageli olemuslikult hierarhilised, mõjutades seeläbi eri põlvkondade vahelist dünaamikat ja jõusuhteid.
Ja lõpuks taandus kõik ikkagi sellele, mida rahvuskultuuriühingu liikmesus inimesele reaalsuses annab. Armeenlaste puhul tundus näiteks, et suurt midagi. Eksisteeris väike aktivistide grupp, kes jälgis, et tähtsamad rahvuslikud pühad saaksid tähistatud ja kirikus teenistused toimuksid. Ja leidus suur hulk neid, kes sündmustele alati kohale tulid ja neil meeleldi osalesid, ent ametlikult ühingusse end kaasata ei lasknud. Sellest võis ka aru saada – ametlik kuulumine tähendanuks automaatselt tööd, kohustusi. Ning võibolla oli siin kunstnikuhärral tõesti õigus, kui ta võrdles inimeste hõivatust aastatel 1986 ja 2016.
Ja kui aus olla, siis tundus mulle selline kogukonna kaasamine ja seal osalemine täitsa hea – inimesed teadsid, et ühing on olemas, ning leidsid selle vajalikul hetkel üles. Seeläbi panustasid nad nii ehk naa Eesti ühiskonna mitmekesisusse. Ning selleks polnud ametlikku liitumist tõesti tarvis. Olulisem oli see, et tähtsal sündmusel olid nad Matkamaja saalis või kirikus jumalateenistusel olemas.
